Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 8

Teade, millega Lestrade meid tervitas, oli nii tähtis ja ootamatu, et jäime kõik kolmekesi otse keeletuks. Gregson kargas püsti ja lükkas oma viskiklaasi ümber. Mina vahtisin vaikides Sherlock Holmesi poole, kelle huuled olid tihedasti kokku surutud ja kulmude vahel sügav kurd.

„Stangerson ka!” pomises ta. „Asi läheb aina keerukamaks.”

„See oli juba ennegi keerukas küllalt,” urises Lestrade endale tooli lähemale tõmmates. „Näib, et olen sattunud mingisugusesse sõjanõukokku.”

„Kas… kas olete kindel, et see teade on õige?” kogeles Gregson.

„Just praegu tulin sealt,” kostis Lestrade. „Olin esimene, kes juhtunu avastas.”

„Me kuulasime siin ära Gregsoni seisukoha,” tähendas Holmes. „Ehk laseksite nüüd kuulda, mida teie olete näinud ja teinud.”

„Mul pole midagi selle vastu,” sõnas Lestrade ja istus. „Tunnistan avameelselt: arvasin, et Drebberi surma loos oli Stangersoni käsi mängus. Alles äsjased sündmused näitasid, et olin täielikult eksinud. Siis aga oli mul peas ainult üks mõte, mille järgi võtsingi endale ülesande teha kindlaks, mis sekretärist on saanud. Kolmanda õhtul umbes poole üheksa paiku oli neid Eustoni jaamas koos nähtud. Kell kaks hommikul leiti Drebber Brixton Roadilt. Seisin küsimuse ees: mida tegi Stangerson poole üheksast kuni kuriteo toimepaneku ajani ja mis temast hiljem sai? Saatsin telegraafi teel tema kohta kirjelduse Liverpooli ja panin neile seal südamele, et nad Ameerika laevadel valvet peaksid. Siis hakkasin käima mööda Eustoni läheduses asuvaid hotelle ja pansione. Vaadake, ma arutasin nõndaviisi: pärast seda, kui Drebber ja ta kaaslane lahku läksid, oli viimasel kõige loomulikum kusagil läheduses öömajale jääda ja järgmisel hommikul uuesti jaama ümbruses ringi luusida.”

„Tõenäoliselt määrasid nad enne lahkumist kindlaks mõne kohtumispaiga,” tähendas Holmes.

„Selgub, et nii see oligi. Mul kulus kogu eilne õhtupoolik täiesti asjatute järelepärimiste peale. Täna hommikul alustasin väga vara ja kell kaheksa jõudsin Halliday erahotelli Little George Streetil. Minu küsimuse peale, kas seal elab keegi mister Stangerson, vastati otsekohe jaatavalt.

„Kahtlemata olete teie see härra, keda ta ootab,” öeldi mulle. „Ta on juba kaks päeva ühte härrat oodanud.”

„Kus ta praegu on?” küsisin.

„Oma toas, magab. Ta palus end äratada kell üheksa.”

„Lähen kohe üles teda vaatama,” ütlesin.

Arvasin, et minu äkiline ilmumine võiks teda ehmatada, nii et ta kogemata midagi ettevaatamatut välja ütleb. Jooksupoiss oli valmis mind tema tuppa juhatama, mis asus teisel korrusel ja mille ees oli väike koridor. Ta näitas mulle ukse kätte ja pidi just alla minema, kui ma nägin midagi, mis mul, hoolimata mu kahekümne teenistusaasta kogemustest, südame pööritama pani. Põrandal oli peenike punane verenire, mis lookles toaukse alt üle koridori ja moodustas seinaliistu ääres väikese loigu. Minu hüüatuse peale tuli jooksupoiss tagasi. Verd nähes pidi ta peaaegu minestama. Uks oli seestpoolt lukus, aga ühisel jõul lõime selle sisse. Toas oli aken lahti ja akna kõrval kägaras maas lamas ööriietuses mehe laip. Ta oli surnud ilmselt juba tükk aega tagasi, sest ta liikmed olid tardunud ja külmad. Pöörasime ta ümber ja jooksupoiss tundis temas otsekohe ära sama härra, kes oli üürinud selle toa Joseph Stangersoni nime all. Surma põhjuseks oli vasakusse rinnapoolde löödud sügav haav, mis pidi olema läbistanud südame. Ja nüüd tuleb loo kõige imelikum osa. Mida te arvate, mis oli mõrvatu kohal seinal?”

Mul käis judin üle keha ja ma aimasin juba enne, kui Sherlock Holmes vastas, et tuleb midagi õudset.

„Verega kirjutatud sõna Rache,” ütles ta.

„See’p see oli,” sõnas Lestrade aukartlikult ja natuke aega olime kõik vait.

Tundmatu salamõrvari tegudes oli midagi nii plaanipärast ja nii arusaamatut, et ta kuriteod tundusid seetõttu veelgi võikamad. Igatahes minul, kes ma ometi lahinguväljalgi päris rahulik olin olnud, kippusid tema jubedaist tegudest mõeldes närvid võbisema.

„Meest oli nähtud,” jätkas Lestrade. „Piimapoiss oli teel kauplusesse läinud juhuslikult läbi kitsa tänava, mis möödub hotelli taga asuvatest tallidest, ja märganud, et redel, mis seal tavaliselt maas lebas, seisis nüüd püsti ühe pärani avatud teise korruse akna all. Kui ta juba möödas oli, nägi ta tagasi vaadates kedagi meest redelit mööda alla tulevat. Too olevat aga roninud nii rahulikult ja avalikult, et poiss pidanud teda mõneks hotellis tööl olevaks puusepaks või tisleriks. Ta polevat teda eriti tähelegi pannud, mõelnud ainult endamisi, et see mees on õige varakult tööle hakanud. Poisile on jäänud mulje, et mees oli suurt kasvu, punaka näoga ja kandis pikka pruunikat palitut. Ilmselt oli ta pärast mõrva veel natukeseks ajaks tuppa jäänud, sest kausist, kus ta oma käsi oli pesnud, leidsime veresegust vett ja voodilinadel oli otsekui nimme jäetud noapühkimise jälgi.”

Kuulates mõrvari kirjeldust, mis täpselt vastas Holmesi omale, vaatasin talle korraks otsa, ent ta näost ei paistnud ei võidurõõmu ega rahuldust.

„Kas te ei leidnud toast midagi, mis aitaks mõrvarile jälile saada?” küsis ta.

„Mitte midagi. Stangersoni taskus oli Drebberi rahakott, kuid näib, et see oli alati nii, sest tema maksis. Kotis oli üle kaheksakümne naela, aga võetud ei olnud midagi. Missugused nende erakordsete kuritegude motiivid ka ei oleks, röövimisega pole siin kindlasti tegemist. Mingisuguseid pabereid ega märkmeid mõrvatu taskus ei olnud, välja arvatud üksainus telegramm, mis oli saadetud Clevelandist umbes kuu aega tagasi ja sisaldas sõnu „J. H. on Euroopas”. Nime polnud sellele sõnumile lisatud.”

„Ja midagi muud seal ei olnud?” päris Holmes.

„Mitte midagi tähtsat. Romaan, millega mees end magama oli lugenud, lebas voodil ja piip oli tema kõrval toolil. Laual oli klaas vett ja aknalaual väike laastust salvikarp paari pilliga.”

Vaimustushõiskega hüppas Sherlock Holmes jalule.

„Viimane lüli,” hüüdis ta võidukalt. „Nüüd on mul kõik lõplikult käes.”

Kaks detektiivi vahtisid talle hämmelduses otsa.

„Nüüd on mul sellest sasipuntrast kõik niidid käes,” sõnas mu kaaslane enesekindlalt. „Puuduvad ju muidugi veel üksikasjad, kuid kõikide peamiste faktide suhtes, alates sellest, kui Drebber jaamas Stangersonist lahkus, kuni viimase laiba leidmiseni, olen ma nii kindel, nagu oleksin kõike oma silmaga näinud. Ma tõestan seda teile kohe. Kas saite need pillid enda kätte?”

„Sain,” vastas Lestrade ja tõi nähtavale väikese valge karbikese. „Kavatsesin lasta pillid, rahakoti ja telegrammi politseijaoskonnas kindlasse kohta paigutada ja seepärast võtsin nad kaasa. Et ma aga pillid võtsin, on paljas juhus, sest pean ütlema, et ma ei omista neile mingit tähtsust.”

„Lubage nad siia,” palus Holmes. „Noh, doktor,” pöördus ta siis minu poole, „kas need on harilikud pillid?”

Päris kindlasti ei olnud need harilikud pillid. Nad olid pärlhalli värvusega, väikesed, ümmargused ja vastu valgust peaaegu läbipaistvad. „Nende kerguse ja läbipaistvuse järgi otsustades arvaksin, et nad lahustuvad vees,” tähendasin.

„Täpselt nii,” vastas Holmes. „Ehk läheksite alla ja tooksite üles vaese väikese terjeri, kes juba nii kaua on vaevelnud; perenaine tahtis juba eile, et te ta piinad lõpetaksite.”

Läksin alla ja kandsin koera kätel üles. Looma vaevaline hingamine ja klaasistunud silmad näitasid, et lõpp ei ole enam kaugel. Ta lumivalge koon laskis selgesti paista, et koera tavalise eluea piir on juba ületatud. Asetasin ta vaibal lebavale padjale.

„Lõikan nüüd ühe neist pillidest pooleks,” sõnas Holmes, tõmbas välja väikese taskunoa ja tegi, nagu oli lubanud. „Ühe poole paneme tuleviku vajadusteks karpi tagasi, teise poole panen teelusikatäie veega siia veiniklaasi. Te näete, et meie sõbral, doktoril, on õigus: see lahustub hõlpsasti.”

„Kõik võib ju väga huvitav olla,” ütles Lestrade haavunult nagu inimene, kes kahtlustab, et tema üle naerdakse. „Aga ma ei taipa siiski, mis on sellel tegemist mister Joseph Stangersoni surmaga.”

„Kannatust, mu sõber, kannatust! Varsti näete, et just sellega meie katsel tegemist ongi. Lisan nüüd natuke piima, et segu suupärasemaks teha, ja kui seda koerale pakume, näeme, et ta lakub selle üsna meelsasti ära.”

Seda öeldes kallas ta veiniklaasi sisu alustassile ja asetas terjeri ette, kes selle kohe tühjaks limpsis. Sherlock Holmesi tõsine esinemisviis oli meid niipalju veennud, et istusime kõik vaikides, jälgisime pinevusega looma ja ootasime mingisugust jahmatamapanevat tagajärge. Kuid ei juhtunud midagi. Koer lebas padjal siruli edasi ja hingas vaevaliselt, aga nähtavasti ei teinud see lonks ta enesetunnet ei paremaks ega halvemaks.

Holmes oli taskukella välja võtnud, ja sedamööda kuidas minut järgnes minutile, ilma et oodatud tulemust oleks järgnenud, ilmus ta näkku äärmine tusk ja pettumus. Ta näris huuli, trummeldas sõrmedega vastu lauda ja näitas igal muul viisil, et ta kannatus on katkemas. Ta oli nii pinevil, et mul temast siiralt kahju hakkas. Kaks detektiivi aga naeratasid pilkavalt: neile polnud tema ette sattunud takistus sugugi vastumeelt.

„See ei saa olla kokkusattumus,” ütles ta viimaks erutatult, hüppas toolilt üles ja sammus ärrituses mööda tuba edasi-tagasi. „Täiesti võimatu, et see paljas kokkusattumus oleks. Just need pillid, mida ma Drebberi puhul kahtlustasin, leitakse tegelikult pärast Stangersoni surma. Ja ometigi on nad mõjuta. Mida võib see tähendada? Mu arutluskäik ei saanud ju kindlasti mitte vale olla. See on võimatu! Ja siiski ei ole sel armetul penil midagi viga… Ahaa, nüüd ma tean! Nüüd tean!” Rõõmuhüüdega tormas ta karbi juurde, lõikas teise pilli pooleks, lahustas selle, lisas piima ja pakkus terjerile. Õnnetu looma keel näis vaevalt sellega niisutatud olevat, kui kõiki ta liikmeid läbis kramplik värin ja ta jäi lamama kangelt ning elutult, nagu välgust rabatud.

Sherlock Holmes tõmbas korra sügavasti hinge ja pühkis otsaesiselt higi. „Mul peaks endasse rohkem usku olema,” ütles ta. „Selle aja peale peaksin juba teadma, et kui mõni fakt näib pikale järeldustereale vastu rääkivat, siis osutub ikka võimalikuks seda teisiti tõlgendada. Kahest pillist sellest karbis oli üks kõige kangem mürk, teine aga täiesti kahjutu. Oleksin pidanud seda teadma, enne kui karpi üldse nägin.”

See viimane väide oli minu meelest nii rabav, et pani mind tema kaines mõistuses kahtlema. Surnud koer aga tõendas, et tema oletus oli õige olnud! Mulle tundus, et minu enda mõistuse ümbert hakkab udu pikkamööda hajuma, ja ma hakkasin ähmaselt, ebamääraselt taipama tõde.

„Teile näib see kõik imelik,” jätkas Holmes, „sest teil ei õnnestunud kohe uurimise alguses taibata ainukese õige tugipunkti tähtsust. Mul oli õnne sellest kinni haarata, ja kõik, mis sellest ajast peale on juhtunud, on ainult kinnitanud mu esialgset oletust ning on õigupoolest selle loogiline järg. Seepärast siis ka asjaolud, mis teid on segadusse ajanud ja teile kogu loo udusemaks teinud, on minule selgust toonud ja mu järeldusi kinnitanud. On väär ebatavalisust salapärasusega ära segada. Kõige tavalisem kuritegu on sageli kõige salapärasem, sest ta ei paku mingisuguseid uudiseid ega erilisi jooni, millest võiks teha järeldusi. Seda mõrva oleks tohutult raskem olnud selgitada, kui ohvri laip oleks leitud lihtsalt tee pealt maast, ilma nende äärmuslike, kõmuliste kaasnähtudeta, mis selle nii tähelepanuväärseks tegid. Need kummalised detailid, kaugel sellest, et asja keerulisemaks teha, on tegelikult aidanud seda lihtsustada.”

Gregson, kes oli Holmesi kõnet suure kannatamatusega kuulanud, ei suutnud end enam pidada. „Vaadake, mister Sherlock Holmes,” sõnas ta, „me kõik oleme valmis tunnistama teie teravat mõistust ja seda, et teil on omad töömeetodid. Praegu vajame aga siiski midagi rohkemat kui paljast teooriat ja jutlustamist. Asi seisab ju mehe kinnivõtmises. Mina tegin oma seisukoha teatavaks ja näib, et mul ei olnud õigus. Noor Charpentier ei saanud teise mõrvaloosse segatud olla. Lestrade jälitas oma objekti Stangersoni ja paistab, et ka temal ei olnud õigus. Te olete siin-seal mitmesuguseid vihjeid lendu lasknud ja näite rohkem teadvat kui meie, aga on tulnud aeg, kus tunneme endal õiguse olevat otsekoheselt küsida, kui palju teie asjast teate. Kas võite nimetada mõrvari nime?”

„Ma ei saa midagi parata, aga tunnen, et Gregsonil on õigus,” tähendas Lestrade. „Me oleme mõlemad katset teinud ja meil mõlemal on viltu vedanud. Sellest ajast peale, kui mina tuppa astusin, olete korduvalt mõista andnud, et teil on olemas kõik vajalikud andmed. Ega te neid ometi enam kauem enda teada hoia!”

„Igasugune viivitamine mõrvari arreteerimisega võiks talle aega anda mõne uue hirmuteo kordasaatmiseks,” avaldasin oma mõtte.

Meie kõikide ühisel pealekäimisel lõi Holmes lõpuks kõhklema. Ta kõndis toas vahetpidamata edasi-tagasi, pea rinnal ja kulm kortsus nagu ikka, kui ta sügavasti mõttes oli.

„Rohkem mõrvu enam ei tule,” ütles ta viimaks järsku seisatades ja meile otsa vaadates. „Selle kaalutluse võite julgesti kõrvale jätta. Küsisite, kas ma tean mõrvari nime. Jah, tean. Paljas nime teadmine on aga tühiasi selle kõrval, kuidas teda kätte saada. Arvan siiski, et teen seda õige pea, ja loodan toime tulla omal jõul. Asjale peab aga lähenema delikaatselt, sest meil on tegemist nutika ja hulljulge mehega. Pealegi oli mul juhus kindlaks teha, et teda abistab keegi, kes on niisama osav kui ta ise. Niikaua kui sel mehel aimu pole, et keegi võib ta saladuse jälil olla, on mõnesugune võimalus tema kinnivõtmiseks olemas. Kui tal aga pisimgi kahtlus tärkaks, muudaks ta nime ja kaoks silmapilk selle suure linna nelja miljoni elaniku hulka. Ilma et mul mõttes oleks teie kummagi tundeid haavata, olen sunnitud ütlema, et pean neid mehi ametlikele politseijõududele liiga tugevateks vastasteks ja seepärast polegi ma teie abi palunud. Kui mul asi teie abist äraütlemise tõttu ebaõnnestub, siis muidugi võtan kogu süü enda peale – selle vastu olen valmistunud. Praegusel hetkel olen nõus lubama, et informeerin teid lähemalt otsekohe, kui saan seda teha oma kombinatsioone kahjustamata.”

Näis, et Gregson ja Lestrade polnud ei selle kinnitusega ega ka halvustava märkusega kriminaalpolitsei kohta sugugi rahul. Esimene punastas oma linakarva juuste juurteni, kuna teise väikesed ümmargused silmad kiiskasid uudishimust ja pahameelest. Ent kumbki ei jõudnud veel häält teha, kui uksele koputati ja nähtavale ilmus väikese Wigginsi, uulitsapoiste eestkõneleja tähtsusetu ning eemaletõukav isik.

„Olge lahked, söör,” ütles ta kätt tervituseks kõrva äärde tõstes, „mul on voorimees all.”

„Tubli poiss,” sõnas Holmes lahkelt. „Miks te Scotland Yardis seda mudelit kasutusele ei võta?” jätkas ta laekast paari terasest käeraudu võttes. „Vaadake, kui ilusasti vedru töötab. Nad sulguvad silmapilkselt.”

„Vana mudel on hea küllalt,” tähendas Lestrade, „kui me ainult mehe leiaksime, kelle käsi raudu panna.”

„Väga hea, väga hea,” sõnas Holmes naeratades. „Voorimees võiks ju mulle pakkimise juures ka abiks olla. Kutsu ta korraks üles, Wiggins.”

Olin üllatunud, kuuldes oma kaaslase jutust, nagu kavatseks ta ära sõita, sest minule polnud ta sellest sõnagi lausunud. Ta tõmbas välja väikese sumadani ja hakkas sellele rihma ümber siduma. Kui voorimees sisse astus, oli ta sellega kibedasti ametis.

„Tulge aidake mul see pannal kinni panna, voorimees,” ütles ta sumadani juures põlvitades, ilma et oleks peadki pööranud.

Mees astus natuke pahura, trotsiva ilmega edasi ja sirutas käed alla, et abistada. Samal silmapilgul kostis terav klõpsatus, metalli kõlin, ja Sherlock Holmes hüppas jalule. „Härrad,” hüüdis ta välkuvail silmil, „lubage tutvustada mister Jefferson Hope’i, Enoch Drebberi ja Joseph Stangersoni tapjat.”

Kõik juhtus silmapilgu jooksul – nii kiiresti, et ma ei jõudnud asjast õieti arugi saada. Too hetk on mulle elavalt meelde jäänud: Holmesi võidukas ilme, ta häälekõla, voorimehe jahmunud, vihane nägu, kui ta helkivaid käeraudu jõllitas, mis nagu nõiaväel ta randmetele olid ilmunud. Paari sekundi jooksul olime nagu rühm kujusid. Siis väänas vang end raevumöirgega Holmesi haardest lahti ja hüppas aknasse. Raamid ja klaasid purunesid, kuid enne kui mees täiesti välja sai, kargasid Gregson, Lestrade ja Holmes nagu ajukoerad talle kallale. Ta tiriti tuppa tagasi ja siis algas pöörane heitlus. Ta oli nii tugev ja nii raevukas, et raputas meid nelja ikka ja jälle endast eemale. Tal näis olevat langetõvehoo all kannatava inimese kramplik jõud. Kuigi ta nägu ja kael olid klaasikildudest hirmsasti katki lõigatud, ei vähendanud verekaotus põrmugi ta vastupanu. Alles siis, kui Lestrade’il õnnestus oma käsi ta kaelasideme vahele ajada ja teda pooleldi kägistada, sai ta lõpuks aru, et vastupanu on asjatu. Aga kuni me ta käsi ja jalgu polnud kinni sidunud, puudus meil siiski veel kindlustunne. Kui ka see oli tehtud, tõusime hingeldades ja ähkides jalule.

„Meil on tema tõld,” ütles Holmes. „Sellega viime ta Scotland Yardi. Ja nüüd, mu härrad,” jätkas ta meeldivalt naeratades, „oleme oma väikese saladusega lõpule jõudnud. Mis tahes küsimused teie poolt on nüüd igati teretulnud ja ei ole karta, et ma keelduksin neile vastamast.”