Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 19

Järgnesime hindule mööda lihtsat räpast koridori, mis oli kehvasti valgustatud ning veel kehvemini sisustatud, kuni too paremat kätt asuva ukseni jõudis ja selle lahti lükkas. Meile pahvatas vastu kollakas valgusvoog, ja keset seda helendust seisis väikest kasvu mees; tema väga kõrget otsmikku ääristas punane juukseharjas, mille varjust kerkis läikiv pealagi nagu mäekuppel kuuskede vahelt. Seal seistes murdis ta käsi ja ta näolihased tõmblesid lakkamatult: kord ta nägu naeratas, kord põrnitses, püsimata hetkegi rahulikuna. Loodus oli talle andnud ripneva alahuule ning liiga esiletükkiva, kollase ja ebaühtlase hammasterea, mida ta alatasa kätt üle alumise näopoole libistades asjatult püüdis varjata. Hoolimata kohe silmahakkavast paljaspäisusest, jättis ta noore inimese mulje. Õigupoolest oligi ta alles kolmanda aastakümne seljataha jätnud.

„Teie teenistuses, miss Morstan,” ütles ta mitu korda oma peenikese häälega. „Teie teenistuses, härrad. Astuge palun mu pühapaigakesse. Väike toake, armuline preili, aga sisse seatud mu enda tahtmist mööda: kunstioaas Lõuna-Londoni sünges kõrbes.”

Nähes ruumi, kuhu ta meid kutsus, olime kõik hämmeldunud. Selles armetus majas tundus see niisama kohatu nagu puhtaim teemant vaskses raamistuses. Seinad olid ülirikkalikult kaetud läikivate eesriiete ja kangastega, mis olid siin-seal kokku tõmmatud, et teha ruumi mõnele raskes raamis pildile või idamaisele vaasile. Vaip põrandal oli merevaiguvärvi ja mustakirju, nii pehme ja paks, et jalg vajus sellesse mõnusasti nagu kohevasse samblasse. Kaks suurt põigiti vaibale laotatud tiigrinahka ja nurka matile asetatud tohutu vesipiip suurendasid veelgi muljet hommikumaisest luksusest.

Toa keskel rippus peaaegu nähtamatu kuldtraadi küljes hõbedase tuvi kujuline lamp. Põledes täitis see ruumi nõrga meeldiva lõhnaga.

„Minu nimi on Thaddeus Sholto,” sõnas väike mees, ise kogu aeg tõmbleva näoga naeratades. „Teie olete muidugi miss Morstan. Ja need härrad …”

„See on mister Sherlock Holmes ja see – doktor Watson.”

„Ah arst!” hüüatas ta ärevalt. „Juhtub teil ehk stetoskoop kaasas olema? Tohiksin ma teid paluda… kas oleksite nii lahke? Kardan tõsiselt oma südameklappide pärast. Arteriaalset klappi võib veel usaldada, venoosse suhtes kuuleksin aga meelsasti teie arvamust.”

Kuulasin, nagu palutud, ta südant, kuid leidsin kõik korras olevat, peale selle muidugi, et mees ise oli hirmu pärast täiesti endast väljas ja värises pealaest jalatallani.

„Kõik paistab olevat normaalne,” sõnasin. „Muretsemiseks pole teil mingit põhjust.”

„Vabandage mind mu ärevuse pärast, miss Morstan,” tähendas mister Sholto kergelt. „Olen väga haiglane ja selle südameklapi suhtes oli mul juba ammu kahtlusi. Meeldiv kuulda, et need on alusetud. Kui teie isa, miss Morstan, poleks oma südant ülearu koormanud, oleks ta praegu võib-olla veel elavate kirjas.”

Oleksin võinud seda inimest näkku lüüa, nii väga vihastas mind tema mõtlematu ja taktitundetu vihje. Miss Morstan istus toolile ja ta nägu muutus lubivalgeks.

„Tundsingi omas südames, et ta on surnud,” lausus neiu.

„Võin teile jutustada kõigist üksikasjadest,” jätkas mees, „ja veelgi enam – võin teie jaoks õigluse jalule seada ja sean ka, ükskõik mida mu vend Bartholomew selle kohta ütleks. Mul on väga hea meel, et teie sõbrad siin on – mitte ainult teie saatjatena, vaid ka minu sõnade ja tegude tunnistajatena. Kolmekesi võime Bartholomew’le julgesti vastu astuda. Ärgem kutsugem aga kedagi kõrvalist, ei ühtegi politseinikku ega ametiisikut. Saame kõik väga hästi omavahel, ilma vahetalitajateta ära klaarida. Miski ei pahandaks Bartholomew’d rohkem kui asja avalikuks tegemine.”

Ta istus madalale sohvale ning pilgutas küsivalt oma nõrku vesiseid silmi.

„Mis minusse puutub,” lausus Holmes, „siis mida te ka iganes ei kavatseks kõnelda, minu kaudu see edasi ei lähe.”

Noogutasin omapoolse kinnituse märgiks.”

„Tore! Väga tore!” lausus mees. „Miss Morstan, tohin ma teile klaasi kiantit pakkuda? Või ehk tokaid? Teisi veine ma kodus ei pea. Kas avan pudeli? Ei? Hüva, loodan, et teil pole midagi tubakasuitsu vastu, idamaise tubaka palsamilõhna vastu. Olen pisut närviline ja leian, et vesipiip on hindamatu rahustusvahend.”

Mees lähenes suurele piibukahale peenikese küünla ja läbi roosivee hakkas tõusma lõbusaid suitsumulle. Istusime kolmekesi poolringis, kõigil kael õieli ja lõug toetatud kätele, kummaline tõmbleva näo ja suure hiilgava kolbaga mehike pahvimas närviliselt keskel.

„Kui ma otsusele tulin teile seda kirja saata, oleksin võinud ühtlasi oma aadressi anda, aga ma kartsin, et võite mu nõudmise tähele panemata jätta ja tuua endaga kaasa ebameeldivaid inimesi. Võtsin endale seepärast vabaduse määrata kohtamine nii, et mu teener Williams näeks teid esimesena. Usaldan täielikult tema otsustusvõimet, pealegi oli tal korraldus, et ta sel juhul, kui miski teda peaks häirima, asja kohe katki jätaks. Te ehk vabandate mind nende ettevaatusabinõude pärast, aga ma olen pisut erakliku loomuga ning võiks öelda ka et peene maitsega, ja minu meelest pole midagi ebaesteetilisemat kui politseinik. Tunnen juba loomu poolest vastumeelsust labase argipäevaelu iga avalduse vastu. Jõhkra rahvaga puutun ma harva kokku. Nagu näete, armastan enda ümber veidi elegantsi. Võiksin ennast nimetada kunstide soosijaks. Kunst on mu nõrkus. See maastik siin on ehtne Corot, ja kui asjatundja võib-olla kahtleks mu Salvatore Rosas, ei tohiks Bouguereau suhtes tekkida vähimatki küsimust. Eriti armastan moodsat prantsuse kooli.”

„Vabandage, mister Sholto,” sõnas miss Morstan, „aga ma tulin teie palvel siia selleks, et kuulda midagi, mida te soovisite mulle teatavaks teha. Aeg on hiline ja mulle meeldiks, kui meie kõnelus oleks võimalikult lühike.”

„Isegi parimal juhul võtab see veidi aega,” vastas mees, „sest meil tuleb kindlasti minna Norwoodi ja külastada Bartholomew’d. Peame minema kõik koos ja katsuma Bartholomew’d oma nõusse saada. Ta on minu peale väga kuri, et astusin sammu, mida õigeks pidasin. Eile õhtul me päris tülitsesime. Te ei kujuta ette, kui ebameeldivaks ta vihastades võib muutuda.”

„Kui meil tuleb Norwoodi minna, siis oleks võib-olla õigem kohe teele asuda,” söandasin vahele ütelda.

Väike mees naeris, kuni ta kõrvadki punaseks läksid.

„Ei, see küll ei lähe,” naeris ta. „Mis Bartholomew ütleks, kui ma teid nii ootamatult sinna viiksin! Ei, pean teid ette valmistama ja ära seletama, kes on kes ja kuidas lood meie vahel on. Kõigepealt pean ütlema, et õige mitme punkti suhtes ei ole mul endalgi selgust. Saan teile rääkida ainult seda, mida ise tean.

Mu isa oli, nagu te ehk juba isegi ära arvasite, major John Sholto, kes teenis varem India armees. Umbes üksteist aastat tagasi läks ta erru ja asus elama Ülem-Norwoodi Pondicherry Lodge’i. Ta oli Indias jõukaks saanud ning tõi endaga kaasa kenakese hulga raha, suure kollektsiooni hinnalisi haruldusi ning hindudest teenrid.

Niiviisi varustatuna ostis ta endale maja ning elas väga luksuslikult. Mu kaksikvend Bartholomew ja mina olime ainsad lapsed.

Mäletan väga hästi, missuguse sensatsiooni põhjustas kapten Morstani kadumine. Lugesime ajalehtedest selle üksikasju, ja teades, et ta oli olnud meie isa sõber, arutasime seda küsimust tema juuresolekul. Tavaliselt isa veel arutas koos meiega, mis võis kapteniga juhtunud olla. Me poleks iial osanud arvata, et ta ise varjaski kogu saladust, et kõikidest inimestest üksnes temale oli teada Arthur Morstani saatus.

Küll aga mõistsime, et meie isa ähvardas midagi salapärast, mingi tõeline hädaoht. Ta kartis väga üksinda välja minna ja alati palkas ta Pondicherry Lodge’i uksehoidjateks kaks elukutselist poksijat. Kunagine nahkkindamees on ka Williams, kes teid täna sõidutas. Omal ajal oli ta Inglismaa meister kergekaalus. Isa ei seletanud meile kunagi, mis see just oli, mida ta kartis, aga meile torkas silma tema äärmine vastumeelsus puujalaga inimeste suhtes. Ükskord ta koguni tulistas üht puujalaga meest – too osutus süütuks käsitööliseks, kes käis endale tellimisi hankimas. Asja summutamiseks tuli meil tookord suur summa mängu panna. Meie vennaga mõtlesime, et see oli isal lihtsalt mingi isevärki tuju, kuid hilisemad sündmused sundisid meid arvamust muutma.

1882. aasta algul sai mu isa Indiast kirja, mis andis talle raske hoobi. Ta peaaegu minestas, kui ta ümbriku hommikueine juures avas, ja sellest päevast alates jäi ta põdema, kuni lõpuks suri. Me ei saanud iial teada, mis selles kirjas oli, aga kui ta seda käes hoidis, nägin, et see oli konarliku käekirjaga sirgeldatud napp teade. Isa põdes juba aastaid põrnahaigust, nüüd hakkas ta tervis kiiresti halvenema ja ühel päeval aprilli lõpul öeldi meile, et tal pole enam elulootust ja et ta tahab meile veel midagi öelda.

Kui me isa tuppa astusime, istus ta voodis, padjad selja taga toeks, ja hingeldas raskesti. Ta palus meil ukse lukku keerata ja seista teine teisele poole voodit. Siis võttis ta meil mõlemal käest kinni ning hakkas meeleliigutusest ja valust murduva häälega õige tähelepanuväärset lugu jutustama. Püüan seda edasi anda ta enese sõnadega.

Ta ütles: „Mul on ainult üks asi südamel, mis mind mu viimsel tunnil vaevab. Nimelt see, kuidas ma vaest Morstani orbu kohtlesin. Neetud ahnuse tõttu, mis on olnud mu kõige suurem pahe kogu elu, jäi ta ilma varandusest, millest vähemalt pool oleks pidanud temale kuuluma. Ja ometi pole ma ise seda rikkust kasutanud. Nii pime ja rumal on ahnus. Paljalt omanditunne oli mulle nii kallis, et ma poleks suutnud seda kellegi teisega jagada. Näete seda pärlitest diadeemi hiniinipudeli kõrval? Isegi sellest ei suutnud ma lahkuda, kuigi võtsin ta välja kavatsusega temale saata. Teie, minu pojad, peate talle andma õiglase osa Agra aardest. Ärge saatke talle aga midagi – isegi mitte seda diadeemi –, enne kui mind enam ei ole. Lõppude lõpuks on nii mõnigi enne mind juba minekul olnud, ja ometi paranenud.

Tahan teile jutustada, kuidas Morstan suri,” jätkas isa. „Ta oli juba aastaid südamenõrkuse all kannatanud, aga seda ikka teiste eest varjanud. Ainult mina teadsin, kuidas lugu oli. Kui me temaga Indias olime, saime rea tähelepanuväärsete asjaolude läbi suure aarde omanikeks. Mina tõin aarde Inglismaale, ja kui Morstan siia saabus, tuli ta selsamal õhtul minult oma osa nõudma. Ta oli tulnud jaamast jalgsi ja mu vana ustav Lal Chowdar, kes nüüd on surnud, laskis ta sisse. Varanduse jaotamisel tekkis meil mõtete lahkuminekuid ja me ütlesime teineteisele teravusi. Vihahoos hüppas Morstan püsti, surus aga äkitselt käe südamele, läks näost halliks ja prantsatas selili maha, lüües seejuures pea vastu aardekasti nurka. Kummardusin tema kohale ja nägin oma kohkumuseks, et ta oli surnud.

Istusin tükk aega poolsegasena ega teadnud, mida teha. Esimene mõte oli mul muidugi kedagi appi kutsuda, aga pidin tunnistama, et väga tõenäoliselt oleks mind võidud kapten Morstani tapjaks pidada. Tema surm tülitsemise momendil, lisaks veel haav peas – need asjaolud oleksid minu vastu veenvaks süütõendiks olnud. Liiati oleks asja ametlikul uurimisel paratamatult avalikuks tulnud aarde olemasolu, mida ma just eriliselt püüdsin salajas hoida. Kapten Morstan oli mulle öelnud, et mitte üks hing ei tea, kuhu ta läks. Ei paistnud olevat vajadust, et keegi sellest üldse kunagi kuuleks.

Pidasin ikka veel endamisi aru, kui üles vaadates nägin lävel oma teenrit Lal Chowdarit. Ta tuli vargsi sisse ning lükkas ukse enda järel riivi. Ta sõnas: „Ärge kartke, sahib. Mitte keegi ei tarvitse teada, et teie ta tapsite. Peidame surnukeha ära, ja kõik on korras.” – „Ma ei tapnud teda,” kinnitasin mina. Lal Chowdar raputas pead ja muigas. „Kuulsin kõik, sahib, kuulsin tüli ja kuulsin hoopi. Aga minu suu on lukus. Kogu maja magab. Viime ta koos minema.” Sellest piisas asja otsustamiseks. Kui juba mu oma teener mind ei usu, kuidas pidin ma siis lootma, et suudan end puhtaks pesta kaheteistkümne vandemeestepingis istuva puupea ees! Kõrvaldasime samal ööl Lal Chowdariga laiba ja mõne päeva pärast kubisesid Londoni ajalehed artiklitest kapten Morstani kadumise kohta. Mu jutustuse põhjal saate isegi aru, et vaevalt võis mind juhtunus süüdistada. Minu süü seisab aga selles, et me ei peitnud ära mitte ainult surnukeha, vaid ka aarde, ja et ma peale oma osa ka Morstani osa endale ahnitsesin. Seepärast on mu soov, et teie selle tagasi annaksite. Kummarduge mulle lähemale. Aare on peidetud …”

Samal hetkel muutus ta ilme kohutavaks, ta ajas silmad meeletus hirmus pärani, suu vajus lahti ja ta kisendas häälega, mis ei lähe mul surmatunnini meelest: „Ärge laske teda sisse! Jumalapärast, ärge laske teda sisse!” Pöördusime mõlemad ringi ja vaatasime selja taha aknasse, kuhu isa pilk oli naelutatud. Väljast pimedusest silmitses meid kellegi nägu. See oli nii tihedasti vastu klaasi litsutud, et nägime, kuidas ninaots oli surumisest valge. Nägu ise oli habetunud, karvadesse kasvanud, silmad metsikud ja julmad ning ilme äärmiselt õel. Tormasime vennaga akna juurde, aga juba oli mees kadunud. Kui me voodi juurde tagasi pöördusime, oli isa pea rinnale vajunud ja süda lakanud töötamast.

Otsisime samal õhtul kogu aia läbi, ei leidnud aga sissetungijast muud märki, kui et aknaalusel lillepeenral oli näha üksainus jalajälg. Kui poleks olnud seda jälge, oleksime võinud arvata, et too metsik, raevune nägu oli lihtsalt meie mõttekujutuse vili. Varsti saime aga veel ühe ja märksa rabavama tõendi sellest, et meie ümber tegutsevad salapärased jõud. Järgmisel hommikul leiti isa toa aken avatuna, kappide ja laegaste sisu oli välja kistud ning surnu rinnale kinnitatud paberitükk, millele olid kritseldatud sõnad „Nelja märk”. Mida need sõnad tähendasid või kes meie salajane külaline võis olla, seda ei saanudki me teada. Niipalju kui oskasime otsustada, ei olnud isa asjadest midagi ära viidud, ehkki kõik oli pahupidi pööratud. Meie vennaga viisime selle kummalise juhtumi muidugi ühendusse hirmuga, mis isa tema eluajal oli ahistanud, aga veel praegugi on see sündmus meile täielikuks mõistatuseks.”

Väike mees peatus, et kustunud vesipiipu uuesti läita, ja pahvis mõtlikult mõne silmapilgu. Me kõik olime seda ebatavalist lugu täie tähelepanuga kuulanud. Kui Thaddeus Sholto lühidalt kapten Morstani surmast jutustas, muutus miss Morstan näost lubivalgeks ja hetke vältel kartsin, et ta minestab. Kuid joonud klaasitäie vett, mille ma talle kõrvallaual seisvast veneetsia karahvinist valasin, kogus ta end siiski. Sherlock Holmes nõjatus tooli seljatoele, ilme hajameelne ja laud langetatud üle säravate silmade. Teda vaadeldes meenus mulle vägisi, kuidas ta veel samal päeval oli kurtnud elu üksluisuse üle. Vähemalt praegu oli tal käes probleem, mis nõudis kogu ta vaimuteravuse töölerakendamist.

Thaddeus Sholto vaatas ühe otsast teise otsa, ilmselt uhke oma jutu mõjule, ning jätkas siis vesipiibu mahvide vahelt:

„Nagu te arvata võite, olime vennaga väga ärevil aarde pärast, millest isa oli kõnelnud. Nädalaid ja kuid kaevasime aias, tuhnisime seal läbi iga jalatäie maad, ilma et oleksime aarde asukohta avastanud. Lausa hulluks võis teha teadmine, et peidukoha kirjeldus oli tal surres just keelel olnud. Peidetud varanduse suurust võisime hinnata pärlitega kaunistatud peaehte järgi, mille isa välja oli võtnud. Selle diadeemi pärast tuli mul Bartholomew’ga veidi ütlemist. Pärlid olid tõepoolest väga hinnalised ja vend oli nende äraandmise vastu, sest – omavahel öeldud – ka mu vennal on isa viga küljes. Pealegi arvas ta, et kui me diadeemi ära anname, võib tekkida tühje jutte, mis meile viimaks sekeldusi kaela toovad. Suure tegemisega suutsin talt välja pressida loa hankida miss Morstani aadress ning saata talle kindlate vaheaegade järel üksikuid pärleid, nii et tütarlaps kunagi vähemalt puudust ei peaks kannatama.”

„See oli teist kena,” sõnas miss Morstan tõsiselt, „see oli teist tõesti kena.”

Väike mees tegi tõrjuva liigutuse.

„Olime teie hooldajad, niiviisi sain mina asjast aru, ehkki Bartholomew vaatas asjale teisiti. Meil oli endil küllalt raha, mina rohkem ei soovinud. Pealegi oleks olnud äärmiselt sündmatu noort daami nii näruselt kohelda. Le mauvais goût mè ne au crime33 – prantslased oskavad säherdusi asju väga tabavalt sõnastada. Meie lahkarvamused selles küsimuses läksid niikaugele, et pidasin paremaks endale eraldi eluaseme soetada. Võtsingi siis vana hindust teenri ja Williamsi ühes ning lahkusin Pondicherry Lodge’ist. Eile aga kuulsin, et on juhtunud midagi väga olulist. Aare on avastatud. Teatasin otsekohe miss Morstanile ja nüüd on meil vaja ainult Norwoodi sõita ning oma osa nõuda. Selgitasin Bartholomew’le oma seisukohti ja nii on meie külastus kui mitte just teretulnud, siis vähemalt talle ette teada.”

Thaddeus Sholto lõpetas ja istus tõmbleva näoga oma toredal sohval. Me kõik vaikisime ja tegelesime mõttes pöördega, mille kogu see salapärane lugu oli võtnud. Holmes hüppas esimesena üles.

„Toimisite hästi, sir, algusest lõpuni,” ütles ta. „Võib-olla saame teile kuidagi tasuda sellega, et püüame heita valgust asjaoludele, mis teile veel tumedad on. Kuid miss Morstan ütles äsja päris õigesti, et aeg on juba hiline, ja seepärast oleks kõige parem asjad viivitamata joonde ajada.”

Meie uus tuttav keeras oma vesipiibu toru äärmiselt hoolikalt kokku ja otsis kuskilt eesriide tagant väga pika, nöörist aasade ja karakullkrae ning – kätistega mantli. Olgugi et õhtu oli täiesti tuulevaikne, nööpis ta mantli kurguni kinni ja pani pähe jänesenahkse mütsi, mille rippuvad lapatsid ta kõrvu katsid, nii et temast midagi rohkemat välja ei paistnud kui ainult tõmblev, haiglane nägu.

„Mu tervis on põduravõitu,” lausus ta koridoris meie ees astudes, „sellepärast pean enese eest hästi hoolt kandma.”

Sõiduk ootas meid väljas ja meie tegevuskava oli ilmselt juba ette korraldatud, sest kutsar sõitis kohe kiire traaviga minema. Thaddeus Sholto kõneles lakkamatult valju kõrge häälega, mis rataste mürinast üle kostis.

„Bartholomew on nutikas sell,” ütles ta. „Oskate te arvata, kuidas ta aarde kätte sai? Ta oli kuidagi järeldusele tulnud, et see peab asuma kuskil maja sees. Niisiis arvestas ta välja terve maja mahu, mõõtes kõik kohad üle, nii et ükski toll ei tohtinud vahele jääda. Muu hulgas oli ta teada saanud, et hoone kõrgus pidi olema seitsekümmend neli jalga. Liitnud aga kokku kõikide korruste kõrgused ja võtnud sealjuures arvesse lagede-põrandate vaheruumid – ta laskis need läbi puurida –, ei saanud ta kokku kuidagi rohkem kui seitsekümmend jalga. Neli jalga jäi puudu. Need võisid olla ainult katuse all. Seepärast tagus Bartholomew kõige kõrgemal asuva toa lakke augu ja sattus kinnimüüritud katusekambrile, mille olemasolust kellelgi aimu polnud. Keset ruumi seisiski seal kahel aampalgil aardekast.

Ta laskis selle läbi augu alla ja nüüd on ta meil käes. Bartholomew hindab ehete väärtust vähemalt poolele miljonile naelsterlingile.”

Kuulnud teda mainivat säherdust hiigelsummat, vaatasime üksteisele pärani silmi otsa. Kui me suudame miss Morstani õigused jalule seada, saab vaesest kasvatajannast rikkaim pärija kogu Inglismaal. Ustav sõber oleks pidanud sellist uudist kuuldes kindlasti rõõmu tundma, ometi pean oma häbiks tunnistama, et ma ei suutnud oma isekust maha suruda ja mu süda muutus tinaraskeks. Kogelesin pominal mõned õnnitlussõnad ja istusin rõhutult, langetatud päi, kurt meie uue tuttava sõnadetulvale. Too oli ilmselt parandamatu hüpohondrik: kuulsin nagu läbi une, kuidas ta laskis valinguna tulla lõpmatul hulgal igasuguseid sümptoome ning palus tungivalt seletust arvututelt nurgatohtritelt saadud imerohtude koostise mõju kohta – mõnda neist kandis ta nahkse karbikesega taskus kaasas. Loodan, et ta ei pidanud meeles ühtki vastust, mis ma talle tol õhtul andsin. Holmes väidab, et ta olevat kuulnud mind selgitavat, kui ohtlik on võtta kastoorõli rohkem kui kaks tilka, strühniini olevat ma aga soovitanud kasutada rahustina suurtes annustes. Kuidas see siis ka ei olnud, igatahes tundsin kindlasti kergendust, kui tõld äkitselt järsu nõksatusega peatus ja kutsar pukist alla ust avama hüppas.

„See ongi Pondicherry Lodge, miss Morstan,” seletas Thaddeus Sholto neiule kätt ulatades ja teda tõllast välja aidates.