Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 14

Meie vangi pöörases vastupanus ei ilmnenud mingisugust vaenulikku hoiakut meie suhtes, sest leides end võimetuna, naeratas ta lahkelt ja avaldas lootust, et ta kähmluses kedagi meist polnud vigastanud. „Arvatavasti mõtlete mind politseijaoskonda viia,” tähendas ta Sherlock Holmesile. „Mu troska on ukse ees. Kui te mu jalad lahti päästate, kõnnin ise alla. Mind ei ole enam nii kerge tõsta kui varem.”

Gregson ja Lestrade vahetasid pilke, nagu peaksid nad seda ettepanekut kaunis jultunuks, kuid Holmes haaras kohe vangi sõnast kinni ja harutas lahti käteräti, mille me ta pahkluude ümber olime sidunud. Mees tõusis ja sirutas jalgu, nagu tahtes veenduda, et need tõesti jälle vabad on. Mäletan, et teda silmitsedes imetlesin endamisi ta võimsat kehaehitust, sest temasarnast olin harva näinud. Ja otsustav, tarmukas ilme ta tõmmul, päikesest põlenud näol oli niisama hirmuäratav kui ta füüsiline jõudki.

„Kui mõni politseiülema koht juhtub vaba olema, siis minu arvates olete just teie selle jaoks õige mees,” ütles ta mu korterikaaslasele varjamatu imetlusega otsa vahtides.

„See oli otse rabav, kuidas te mu jälil püsisite.”

„Oleks parem, kui teie kaasa tuleksite,” sõnas Holmes kahele detektiivile.

„Mina võin kutsariks olla,” ütles Lestrade.

„Hästi, ja Gregson tuleb koos minuga sisse. Teie ka, doktor. See juhtum huvitab teid ja te võite samuti kaasa tulla.”

Olin rõõmuga nõus ja me läksime kõik alla. Vang ei teinud vähimatki katset põgeneda, vaid astus rahulikult üüritõlda, mis tema oma oli olnud, ja meie järgnesime talle. Lestrade ronis pukki, andis hobusele piitsa ja varsti olimegi kohal. Meid juhiti väikesesse tuppa, kus politseiinspektor tähendas üles vangi nime ja nende meeste nimed, kelle mõrvas teda süüdistati. Ametnik oli kahvatu ükskõikne mees, kes täitis oma ametikohustusi tuimalt ja mehaaniliselt. „Kohus toimub nädala jooksul,” teatas ta. „Kas sooviksite ehk vahepeal midagi öelda, mister Jefferson Hope? Pean teid aga hoiatama: teie sõnad kirjutatakse üles ja neid võidakse kasutada teie vastu.”

„Mul on väga palju öelda,” vastas vang aeglaselt. „Tahan teile, härrad, kõik ära rääkida.”

„Kas ei oleks parem, kui te oma tunnistuse protsessi ajaks hoiaksite?” küsis inspektor.

„Võib-olla ei mõistetagi minu üle kohut,” vastas vang. „Ärge ehmuge. Ega ma end tappa ei mõtle. Kas teie olete arst?” Viimase küsimusega pööras ta oma metsikud tumedad silmad minu poole.

„Jah, olen küll,” vastasin.

„Siis pange oma käsi siia,” ütles ta naeratades ja näitas raudus kätega oma rinna suunas.

Nii ma tegingi ja tundsin otsekohe, et seespool oli käimas ebatavaline tukslemine ning pekslemine. Ta rinnakorv näis üleni võbisevat ja värisevat nagu mõni kerge ehitis, milles töötab võimas masin. Toa vaikuses kuulsin samast allikast kostvat tumedat suminat ja kahinat.

„Kuulge,” hüüatasin, „teil on ju aneurüsm30!”

„Nii nad seda nimetavad,” lausus ta rahulikult. „Möödunud nädalal käisin selle pärast arsti juures. Ta ütles, et ei kulu enam palju aega, kui see mul rebeneb. Juba aastaid on asi halvemaks läinud. Sain selle viletsast toidust ja vintsutustest lageda taeva all Soolajärve mägedes. Nüüd olen oma töö teinud ja mul on ükskõik, kui ruttu mul minek tuleb. Sooviksin aga jätta mingi seletuse selle kohta, kuidas kõik juhtus. Ma ei taha, et mind mäletataks kui harilikku kõrilõikajat.”

Inspektor ja kaks salapolitseinikku pidasid lühidalt nõu, kas on soovitav lubada tal oma lugu jutustada.

„Kas arvate, doktor, et on tegemist otsese hädaohuga?” küsis esimene.

„Päris kindlasti on,” vastasin.

„Õigusemõistmise huvides on sel juhul kahtlemata meie kohus tema seletus ära kuulata,” sõnas inspektor. „Esitage oma jutustus, söör, teil on selleks luba, kuid ma hoiatan teid veel kord: teie sõnad kirjutatakse üles.”

„Kui lubate, siis istuksin,” ütles vang ja võttis istet. „Selle aneurüsmi tõttu väsin ma kiiresti, ja rüselus, mis meie vahel pool tundi tagasi oli, ei teinud asja paremaks. Olen haua äärel ja vaevalt et ma teile valetama hakkan. Iga sõna, mis ütlen, on puhas tõde, ja kuidas teie mu sõnu kasutate, ei lähe mulle korda.”

Nende sõnadega nõjatus Jefferson Hope toolikorjule ja alustas järgnevat tähelepanuväärset seletust. Ta rääkis rahulikult ja kavakindlalt, nagu oleksid sündmused, millest ta jutustas, küllaltki igapäevased. Võin vastutada siin lisatud jutustuse täpsuse eest, sest sain kasutada Lestrade’i märkmikku, milles vangi sõnad olid üles tähendatud täpselt nii, nagu nad öeldi.

„Miks ma neid mehi vihkasin, see teid vist eriti ei huvita,” alustas ta. „Sellest on küllalt, et nad olid süüdi kahe inimese – isa ja tütre – surmas, ja seega surma ära teeninud. Kuriteost oli juba nii palju aega möödas, et ükski kohus poleks neid enam süüdi mõistnud. Mina aga teadsin nende süüd ja seepärast otsustasin olla kohtunik, vandekohus ja timukas – kõik ühes isikus. Kui teis natukenegi mehisust on, oleksite minu asemel sedasama teinud.

Tütarlaps, kellest rääkisin, pidi kakskümmend aastat tagasi minu naiseks saama. Teda sunniti aga abielluma sellesama Drebberiga ja see murdis ta südame. Ma võtsin ta elutust sõrmest laulatussõrmuse ja andsin endale pühaliku tõotuse seda Drebberi kustuvate silmade ees hoida, nii et ta viimased mõtted oleksid kuriteo juures, mille eest teda karistatakse. Sõrmust alati kaasas kandes jälitasin teda ja ta kaassüüdlast läbi kahe mandri, kuni nad kätte sain. Nad mõtlesid küll, et jõuavad mu enne ära väsitada, aga seda nad ei suutnud. Kui ma homme suren, mis on päris tõenäoline, siis suren teadmisega, et mu töö selles ilmas on tehtud ja hästi tehtud. Nad on hukkunud, ja seda minu käe läbi. Pole mul jäänud enam millelegi loota ega midagi soovida.

Mul ei olnud kerge neile järgneda, sest nemad olid rikkad ja mina vaene. Kui Londonisse jõudsin, oli mu tasku peaaegu tühi ja elatise hankimiseks pidin ajutiselt mingit tööd leidma. Sõitmine ja ratsutamine on minu juures niisama loomulik kui kõndimine, ja nii saingi ühest voorimehekontorist varsti teenistust. Nädalas pidin teatud summa omanikule viima ja kõik ülejäänu võisin endale jätta. Ega sealt küll suurt midagi üle jäänud, aga kuidagi koonerdades ajasin läbi. Kõige raskem oli linnas liikuma õppida, sest kõigist labürintidest, mis iial välja mõeldud, on see linn minu arvates küll kõige keerulisem. Aga mul oli kaart kõrval, ja kui ma kord juba kõige tähtsamad hotellid ja jaamad ära olin märkinud, sain päris hästi hakkama.

Võttis hea hulga aega, enne kui ma jälile sain, kus mu kaks härrat elavad. Aga niikaua küsisin ja pärisin, kuni neile viimaks peale sattusin. Nad peatusid teisel pool jõge, Camberwellis, ühes pansionis. Nüüd, kus mul nende elukoht käes oli, teadsin, et nad on mu meelevallas. Et nad mu ära tunneksid, seda kartust mul polnud, sest olin endale habeme kasvatanud, ja nii võtsin nõuks neil alalõpmata kannul käia ning soodsat silmapilku varitseda. Mu otsus oli kindel: enam nad mu käest ei pääse.

Kuid kõigest hoolimata oleksid nad äärepealt pääsenud. Kuhu nad Londonis ka ei läinud, alati olin neil kannul. Mõnikord järgnesin neile troskaga, teinekord jalgsi, aga troskaga oli parem, sest siis ei saanud nad mu eest kuhugi kaduda. Ainult hommikul vara ja õhtul hilja sain natuke teenida ja nii hakkasin juba peremehele võlgu jääma. Ent niikaua, kui mul võimalus oli neile meestele käppa peale panna, ei olnud mul sellest sooja ega külma.

Nad olid aga väga kavalad. Nähtavasti arvestasid nad mõnesugust jälitamise võimalust, sest kunagi ei läinud nad välja üksi ega ka mitte pärast pimeduse saabumist. Kahe nädala jooksul sõitsin iga päev neil järel, aga kordagi ei näinud neid lahus. Drebber ise oli pooled päevad purjus, aga Stangersoni juba tukkumise pealt ei tabanud. Ma valvasin neid vara ja hilja, kuid paras juhus ei tahtnud ega tahtnud tulla. Ometi ei kaotanud ma lootust, sest miski nagu ütles mulle, et tund on peagi käes. Mu ainus kartus oli, et see siin rinnus võib rebeneda natuke liiga vara ja mu töö jääb tegemata.

Viimaks, ühel õhtul, kui sõitsin edasi-tagasi mööda Torrquay Terrace’it, nagu on tänava nimi, kus nad korteris olid, nägin üht troskat nende ukse juurde sõitvat. Varsti toodi mõned kohvrid välja, vähe aja pärast tulid Drebber ja Stangerson järele ning sõitsid minema. Andsin hobusele piitsa ja pidasin neid kogu aeg silmas, olles ise väga rahutu, sest kartsin, et nad hakkavad elukohta vahetama. Eustoni jaamas tulid nad maha. Jätsin ühe poisi oma hobuse juurde ja läksin neile perroonile järele. Kuulsin, kuidas nad Liverpooli rongi väljumise aega küsisid, ning jaamakorraldaja vastust, et üks rong olevat just läinud ja teine väljuvat alles mõne tunni pärast. Stangerson näis selle üle pahandavat, kuid Drebberile oli see pigemini meeltmööda. Üldises saginas sain neile nii lähedale, et kuulsin iga sõna, mis nad vahetasid. Drebber ütles endal mingi väikese isikliku asja õiendada olevat ja lubas varsti tagasi olla, kui teine nõus oleks teda ootama. Ta kaaslane tõreles temaga ja tuletas talle meelde, et nad olid otsustanud alati koos olla. Drebber vastas, et asi on väga delikaatne ja et ta peab minema üksi. Mida Stangerson selle peale ütles, seda ma ei kuulnud, aga siis kukkus Drebber vanduma ja meenutas Stangersonile, et too pole muud kui tühipaljas palgaline ega tohi endale nii suurt vabadust võtta, et hakkab temale ettekirjutusi tegema. Nähes, et vastuseis on asjatu, andis Stangerson järele ja nad leppisid lihtsalt kokku, et juhul kui Drebber viimasest rongist maha jääb, kohtuvad nad Halliday erahotellis. Drebber lubas enne kella ühtteist perroonil tagasi olla ja väljus jaamast.

Viimaks ometi oli käes tund, mida ma nii kaua olin oodanud. Minu vaenlased olid mu võimuses. Koos võisid nad teineteist kaitsta, aga üksikult olid nad mu meelevalla all. Ma ei tegutsenud siiski uisapäisa: plaanid olid mul juba valmis. Kättemaks ei rahulda, kui süüdlane ei jõua teadlikuks saada sellest, kes talle hoobi annab ja mille eest talle tasutakse. Minu plaanid olid korraldatud nii, et mul oleks võimalik mehele, kes mulle ülekohut oli teinud, selgeks teha, et ta vana patt on ta üles leidnud. Juhtus nii, et mõne päeva eest oli keegi härra käinud Brixton Roadil mõningaid maju vaatamas ja pillanud ühe maja võtme minu troskasse. Samal õhtul tuldi sellele järele ja ma andsin võtme tagasi, kuid vahepeal olin sellest võtnud jäljendi, mille järgi lasksin valmistada teisikvõtme. Selle abil oli mul siin suures linnas sissepääs vähemalt ühte paika, kus võisin julge olla, et keegi mind segama ei tule. Nüüd jäi veel lahendada see raske küsimus, kuidas Drebberit sinna majja saada.

Ta sammus mööda tänavat edasi ja astus sisse kahte-kolme veinibaari; viimasesse jäi ta peaaegu pooleks tunniks. Välja tuli ta taarudes ja oli nähtavasti päris kenasti täis. Siis hõikas ta kaherattalise troska, mis parajasti minu ees seisis. Mina liikusin neil nii tihedalt kannul, et mu hobuse nina oli tema kutsarist kogu tee ainult jardi kaugusel.31 Logistasime üle Waterloo silla ja mitu miili mööda tänavaid edasi, kuni ma oma üllatuseks leidsin, et oleme jälle seal, kus ta korteris oli olnud. Ma ei osanud küll arvata, mis kavatsusega ta sinna tagasi pöördus, läksin aga edasi ja umbes sada jardi majast eemal jätsin hobuse seisma. Ta astus sisse ja voorimees sõitis ära. Lubage mulle klaas vett, palun. Suu läheb rääkimisega kuivaks.”

Ma ulatasin talle klaasi ja ta jõi selle tühjaks.

„Nüüd on parem. Nojah, ootasin oma veerand tundi või natuke kauemgi, kui järsku majast nagu rüselust kostis. Järgmisel silmapilgul löödi uks lahti ja nähtavale ilmus kaks meest. Üks oli Drebber ja teine keegi noormees, keda ma varem polnud näinud. Noormees hoidis Drebberil kraest kinni, ja kui nad ülemisele trepiastmele jõudsid, andis talle jalaga takka ning virutas ta keset sõiduteed. „Sina koer, ma sind õpetan ausat tütarlast solvama!” karjus ta, vehkides talle kepiga järele. Ta oli nii maruvihane, et oleks vist Drebberi malakaga läbi tümitanud, kui see alatu koer poleks nii kärmesti, kui jalad teda kandsid, minema tuianud. Ta jooksis kuni nurgani, nägi seal minu troskat ja hüppas sisse. „Sõitke Halliday erahotelli,” käskis ta.

Kui ta mul ilusasti troskas oli, hüppas mu süda rõõmu pärast nii tugevasti, et mul oma aneurüsmi pärast päris hirm hakkas: viskab teine veel viimasel minutil mõne vembu. Sõitsin pikkamööda edasi ja kaalusin mõttes, mida oleks kõige parem teha. Ma võisin ta linnast välja viia ja seal mõnel tühjal külavaheteel temaga viimased jutud maha rääkida. Olin juba peaaegu otsustanud seda teha, kui ta ise minu eest küsimuse lahendas. Jälle oli teda haaranud kange joomahimu. Ta käskis mul ühe kõrtsi ees peatuda ja end oodata ning läks sisse. Sinna jäi ta kuni sulgemiseni, ja kui ta välja tuli, oli ta juba niikaugel, et trumbid olid nüüd kindlalt minu käes.

Ärge arvake, et kavatsesin teda külmavereliselt tappa. Kui ma oleksingi seda teinud, oleksin küll ainult õiglane kohtunik olnud, aga sellega ei tulnud ma lihtsalt toime. Juba ammu olin otsustanud, et annan talle võimaluse ellu jääda, kui ta ainult heaks arvab seda kasutada. Oma rändurielu jooksul Ameerikas pidasin palju igasuguseid ameteid ja muu hulgas olin kord Yorki kolledþi laboratooriumis majahoidjaks ning koristajaks. Ühel päeval pidas professor loengut mürkidest ja näitas õpilastele mingisugust alkaloidi, nagu ta seda nimetas. Selle oli ta saanud mingist Lõuna-Ameerika noolemürgist ja see pidi olema nii kange, et kõige väiksemgi terakene pidi silmapilkselt surma tooma. Ma jätsin pudeli, milles seda preparaati hoiti, endale meelde, ja kui kõik olid läinud, võtsin sealt natuke. Tundsin kaunis hästi apteekriasjandust, ja niisiis jaotasin selle alkaloidi väikestesse lahustuvatesse pillidesse. Ühte karpi panin kokku kaks ühesugust pilli – ühe mürgise ja teise mürgita – ning tegin otsuse, et kui kord juhus tuleb, peab kumbki kurjategija ühest karbist huupi ühe pilli võtma, kuna mina söön selle, mis üle jääb. See oleks niisama surmav ja teeks hoopis vähem kära kui tulistamine läbi taskuräti. Tollest päevast peale kandsin pillikarpe alati kaasas, ja nüüd oli tulnud aeg nende kasutamiseks.

Kellaaeg oli kindlasti juba üle poole ühe. Öö oli kõle ja marune, lõõtsus tugev tuul ja vihma valas kui oavarrest. Kuigi ilm väljas oli nukker, oli minu süda põues rõõmus, nii rõõmus, et oleksin kas või hõisanud. Kui mõni teie seast, härrad, on kunagi midagi väga ihaldanud, kakskümmend pikka aastat selle järele igatsenud ja siis järsku leidnud, et see on käeulatuses, siis te mõistate mu tundeid. Süütasin sigari ja pahvisin seda närvide rahustamiseks, aga siiski värisesid mul käed ja meelekohad pekslesid erutusest. Sõites nägin nii selgesti, nagu näen teid kõiki siin toas, et vana John Ferrier ja armas Lucy mulle pimedusest naeratades vastu vaatasid. Kogu tee olid nad mu ees, üks ühel, teine teisel pool hobust, kuni ma tolle maja ees Brixton Roadil kinni pidasin.

Peale vihma pladina polnud kuulda ühtki häält, samuti polnud näha ka ühtki hinge. Troska aknast sisse vaadates nägin, et Drebber oli end kägarasse tõmmanud ja magas joomaund. Raputasin teda käsivarrest ja ütlesin, et aeg on välja astuda.

„Hea küll, voorimees,” vastas tema.

Küllap mõtles, et olime hotelli juurde jõudnud, sest ta kobis sõna lausumata välja ja tuli mulle aeda järele. Pidin tema kõrval käima ja teda tasakaalus hoidma, sest ta pea oli ikka veel natuke raske. Kui ukse juurde jõudsime, keerasin selle lukust lahti ja viisin ta eeskotta. Annan oma sõna, et isa ja tütar käisid kogu aeg meie ees.

„Siin on põrgulikult pime,” torises ta ringi tammudes.

„Varsti saame tuld,” ütlesin tikku põlema tõmmates ja süütasin kaasatoodud vahaküünla. „Noh, Enoch Drebber,” jätkasin tema poole pöördudes ja hoidsin valguse oma näo juures, „kes ma olen?”

Töntside, viinast segaste silmadega jõllitas ta terake aega mulle otsa ja siis ma nägin, kuidas ta silmis tärkas hirm, mis kiskus kogu ta näo krampi. Oli näha, et ta tundis mu ära. Nägu tinakarva hall, tuikus ta tahapoole, ta laubale ilmusid higipiisad ja hambad lõid suus plagisema. Seda nähes toetasin ma selja vastu ust ja rõkkasin tükk aega naerda. Olin küll alati teadnud, et kättemaks on magus, kuid seda hingelist rahuldust, mida ma nüüd tundsin, ei olnud ma kunagi lootnud.

„Sina koer!” ütlesin. „Salt Lake Cityst Peterburini olen su peale jahti pidanud ja ikka oled sa mu eest minema saanud. Nüüd viimaks on su rännakud lõpule jõudnud, sest üks meist, kas sina või mina, ei pea enam homset päeva nägema.” Nende sõnade juures tõmbus ta veel rohkem tahapoole ja ma nägin ta näost, et ta peab mind hulluks. Seda ma sel korral ka olin. Pulss tagus mu meelekohtades nagu suur sepahaamer ja ma usun, et oleksin rabanduse saanud, kui äkiline verejooks ninast poleks mulle kergendust toonud.

„Mida sa nüüd Lucy Ferrierist mõtled?” karjusin ust lukku keerates ja raputasin võtit ta nina all. „Karistus on olnud aeglane tulema, aga nüüd viimaks on ta su kätte saanud!” Seda öeldes nägin, kuidas ta pelgurisuu võbisema hakkas. Ta oleks oma elu eest palunud, aga teadis väga hästi, et sellest pole kasu.

„Kas tahad mind mõrvata?” kogeles ta.

„Ei ole siin mingit mõrvamist,” vastasin. „Kes räägib hullu koera puhul mõrvamisest! Kas sa tundsid halastust minu vaese armsama vastu, kui sa ta eemale kiskusid tema isa juurest, kelle te olite jõhkralt tapnud, ja ta oma neetud häbitusse haaremisse tassisid?”

„See polnud ju mina, kes ta isa tappis,” ütles tema.

„Aga see olid sina, kes murdis Lucy süütu südame,” kriiskasin mina ja pistsin karbi ta ette. „Las suur jumal olla meie vahel kohtunikuks. Vali ja söö. Ühes on surm ja teises elu. Mina võtan selle, mille sina järele jätad. Vaatame, kas maa peal on õigust või valitseb meie üle juhus.”

Pööraselt kisendades ja armu paludes nihkus ta küürakil eemale, aga mina tõmbasin noa välja ja hoidsin selle tal kõri peal, kuni ta mu käsu täitis. Seejärel neelasin ise teise pilli ja natuke aega seisime vaikselt teineteisele otsa vahtides ja oodates, kummale on määratud elu, kummale surm. Kas ma iial saan unustada, missuguseks ta ilme moondus, kui esimesed valusähvakud talle teatasid, et ta oli valinud mürgipilli! Naersin, kui seda nägin, ja hoidsin Lucy laulatussõrmust ta silme ees. See kestis ainult silmapilgu, sest alkaloid mõjub kiiresti. Valukramp kiskus ta näo viltu. Ta lõi korraks käed ette, tuikus ja kukkus siis käheda karjatusega raskelt põrandale. Pöörasin ta jalaga ümber ja asetasin käe ta südamele. Miski ei liikunud. Ta oli surnud.

Mul oli kogu aeg ninast verd jooksnud, aga ma ei olnud seda märganud. Mis mulle niisuguse mõtte pähe pani, et sellega seinale kirjutada, seda ma õieti ei teagi. Vahest oli see lihtsalt üleannetu idee politseid valedele jälgedele juhtida, sest mu süda oli kerge ja rõõmus. Tuli meelde, et New Yorgis leiti kord kellegi sakslase laip, mille kohale oli kirjutatud Rache, ja ajalehtedes väideti, et see on kindlasti salaühingute tegu. Mõtlesin siis, et mis oli mõistatuseks newyorklastele, eks see ole mõistatuseks ka londonlastele. Niisiis pistsingi sõrme omaenese verre ja kirjutasin selle sõna parajale kohale seinale. Seejärel läksin oma troska juurde tagasi. Läheduses polnud kedagi ja öö oli ikka veel väga tormine. Olin natuke maad sõitnud, kui pistsin käe tasku, kus tavaliselt hoidsin Lucy sõrmust, ja leidsin, et seda seal ei ole. Olin kui piksest rabatud, sest see oli ainus mälestusese, mis mulle temast oli jäänud. Mõtlesin, et ehk pillasin selle maha, kui Drebberi laiba kohale kummardusin, ja sõitsin tagasi. Jätsin vankri kõrvaltänavasse ja läksin julgesti maja juurde, sest olin valmis ennemini kõigega riskima, kui sõrmust kaotama. Kui sinna jõudsin, sammusin otse majast väljuva politseiniku käte vahele ja pääsesin ta kahtluse alt ainult sellega, et teesklesin, nagu oleksin maani täis.

Sel viisil leidis Enoch Drebber oma otsa. Kõik, mis mul siis veel teha jäi, oli Stangersoniga sedasama ette võtta ja niiviisi John Ferrieri eest kätte maksta. Teadsin, et ta peatub Halliday erahotellis. Kogu päeva luusisin seal ümbruses, aga ta ei tulnud kordagi välja. Küllap vist hakkas midagi kahtlustama, kui Drebber tagasi ei ilmunud. Ta oli kaval, see Stangerson, ja alati valvel. Kui ta aga arvas, et tuppa pelgu jäädes võib minu käest pääseda, siis eksis ta rängasti. Varsti tegin ta magamistoa akna kindlaks ja järgmisel hommikul aovalgel ronisin hotelli taga kitsas tänavas leidunud redeli abil tema tuppa. Äratasin ta üles ja ütlesin, et on tulnud tund vastust anda elu eest, mille ta nii ammu oli võtnud. Kirjeldasin talle Drebberi surma ja andsin samuti valida mürgipilli. Selle asemel aga, et kinni haarata ellujäämise võimalusest, mida talle pakkusin, hüppas ta voodist välja ja kargas mulle kõri kallale. Enesekaitseks andsin talle noahoobi südamesse. Nii või teisiti oleks tulemus sama olnud, sest saatus poleks tema süüdlasekäel iial lubanud muud valida kui mürki.

Mul ei ole enam palju öelda ja see on hea, sest mu jõud on otsakorral. Umbes päeva või nii pidasin voorimeheametit edasi ja mõtlesin seniks selle juurde jääda, kuni olen kogunud küllalt raha, et Ameerikasse tagasi sõita. Seisin parajasti talliõuel, kui keegi närudes poisike päris Jefferson Hope’i nimelise voorimehe järele ja ütles, et keegi härra Baker Streetilt 221-b laseb teda kutsuda. Paha aimamata läksin sinna, ja enne kui ma arugi sain, oli see noormees siin mulle need võrud nii osavasti käte ümber klõpsanud, et aina imesta. See on kogu minu lugu, härrad. Võite mind mõrvariks pidada, aga mina usun, et olen niisamasugune õiguseteener nagu teiegi.”

Mehe jutustus oli olnud nii haarav ja ta esinemisviis nii mõjuv, et olime kuulanud vaikides ning süvenenult. Isegi elukutselised salapolitseinikud, nii harjunud igasuguste kuritegudega kui nad ka olid, näisid mehe jutu vastu elavat huvi tundvat. Kui Jefferson Hope lõpetas, istusime mõnd aega vaikuses, mida häiris ainult Lestrade’i pliiatsi kribin, kui ta oma stenogrammile viimaseid märkmeid lisas.

„Ainult ühes küsimuses tahaksin meeleldi natuke rohkem selgust saada,” ütles viimaks Sherlock Holmes. „Kes see teil oli, kes tuli järele sõrmusele, mille kohta ma lehes kuulutuse avaldasin?”

Vang pilgutas mu sõbrale naljatades silma. „Omaenese saladustest võin rääkida,” sõnas ta, „aga teisi ma sekeldustesse ei tõmba. Ma nägin teie kuulutust ja mõtlesin, et see võib muidugi olla püünis, aga võib ka olla, et saan tõepoolest oma sõrmuse kätte. Mu sõber oli nõus vaatama tulema. Arvatavasti tunnistate, et ta tegi seda osavalt.”

„Selles pole kahtlust,” vastas Holmes siiralt.

„No nii, mu härrad,” tähendas inspektor tõsiselt, „peame käima seaduse paragrahvide järgi. Kohus toimub neljapäeval ja teie kohalviibimine on nõutav. Seni vastutan mina tema eest.” Seda öeldes helistas ta kella ja Jefferson Hope viidi kahe valvuri vahel ära, mu sõber ja mina aga lahkusime jaoskonnast ning sõitsime voorimehega Baker Streetile tagasi.