Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 11

Kolm nädalat oli sellest ajast möödunud, kui Jefferson Hope ja ta kaaslased Salt Lake Cityst lahkusid. John Ferrieri süda valutas, kui ta noormehe tagasitulekule ja kasulapse eelseisvale kaotamisele mõtles. Lucy õnnest särav nägu aga lepitas teda olukorraga siiski rohkem kui ükski muu põhjendus. Sügaval südamepõhjas oli ta ammu kindlalt otsustanud, et miski ei saa teda iial sundida oma tütart mormoonile naiseks lubama. Niisugust abielu ei pidanud ta üldse abieluks, vaid häbiks ja teotuseks. Mida ta mormoonide tõekspidamistest ka muidu võis mõelda, selles küsimuses oli ta igatahes järeleandmatu. Oma arvamusest pidi ta aga vaikima kui haud, sest tollal oli „pühakute” maal hädaohtlik kehtiva usu vastaseid mõtteid avaldada.

Jah, hädaohtlik – isegi nii hädaohtlik, et kõige pühamadki julgesid oma usulisi vaateid ainult hinge kinni pidades sosistada, kartes kogemata poetada midagi niisugust, mida võidaks vääriti mõista ja mis viibimata karistuse kaela tooks. Tagakiusamise ohvrid olid nüüd ise tagakiusajateks saanud – ja kõige hirmsamateks tagakiusajateks. Ei Sevilla inkvisitsioon, Saksa feemikohus ega Itaalia salaseltsid olnud iial suutnud liikuma panna hirmuäratavamat mehhanismi kui see, mis ähvardava pilvena Utah’ riigi kohale kerkis.

Selle organisatsiooni nähtamatus ja teda ümbritsev salapärasus tegid ta kahekordselt kohutavaks. Ta näis olevat kõiketeadev ja kõikvõimas, ent ometi polnud teda iial ei näha ega kuulda. Mees, kes kirikuga vastuollu sattus, kadus jäljetult ja keegi ei teadnud, kuhu ta oli läinud või mis tast oli saanud. Naine ja lapsed ootasid kodus, kuid isa ei tulnud enam tagasi, et neile jutustada, kuidas ta oma saladuslike kohtumõistjate kätte oli sattunud. Mõtlematule sõnale või teole järgnes häving, ja ometi ei teadnud keegi, missugune võis olla nende kohal lasuva kohutava jõu olemus. Pole siis ime, et mehed käisid ringi hirmul ja värisedes ega julgenud isegi kõrbe südames sosistada kahtlustest, mis neid rõhusid.

Esialgu rakendati seda ebamäärast kohutavat võimu ainult tõrkujate suhtes, kes mormooni usu olid vastu võtnud, kuid hiljem soovisid sellest loobuda või teise usku minna. Varsti aga võttis see laiema ulatuse. Täisealisi naisi jäi üha vähemaks, ja polügaamia jutlustamine ilma naissoost elanikkonnata, kust haaremitesse lisa hankida, oli ju viljatu õpetus. Hakkasid ringi liikuma veidrad kuuldused sisserändajate tapmisest ja laagrite rüüstamisest piirkondades, kus indiaanlasi kunagi polnud nähtud. Vanemate haaremitesse ilmusid uued naised. Nad nutsid, jäid kurvastusest otsa ning kandsid näol kustumatu õuduse jälgi. Hilisel tunnil mägedes viibinud rändurid rääkisid maskides meeste relvastatud jõukudest, kes neist pimeduses vargsi ja käratult mööda olid vilksatanud. Need jutud ja kuuldused muutusid ikka kindlamaks ja neid kinnitati üha uuesti, kuni nad teatud nimetuse all konkreetse vormi said. Veel tänapäevalgi on daniitide ehk „kättemaksuinglite” nimetusel üksildastes Lääne rantšodes võigas ja kurjakuulutav kõla.

Täielikumad teadmised organisatsiooni kohta, mis nii hirmsate tegudeni läks, pigemini suurendasid kui vähendasid jubedustunnet, mida see inimestele sisendas. Ükski ei teadnud, kes sellesse halastamatusse ühingusse kuulub. Usu nimel toime pandud vere- ja vägivallategudest osavõtjate nimed hoiti sügavas saladuses. Hea sõber, kellele sa usaldasid kõnelda oma kahtlustest prohveti ja tema missiooni suhtes, võis olla just üks nende seast, kes öösel ilmuvad tule ja mõõgaga kohutavat hüvitust nõudma. Sellest siis tuligi, et iga mees kartis oma naabrit ja keegi ei kõnelnud asjadest, mis südamele kõige lähedasemad olid.

Ühel ilusal hommikul, kui John Ferrier parajasti oma nisuväljadele pidi minema, kuulis ta väravalingi klõpsatust ja aknast välja vaadates nägi tüsedat keskealist ruugete juustega meest mööda jalgteed maja poole tulemas. Ta süda võpatas kohkumisest, sest see ei olnud keegi muu kui suur Brigham Young ise. Ferrier teadis, et niisugune külastus head ei tähenda, ja tõttas täis hirmuärevust ukse juurde mormoonide pealikut tervitama. Ent viimane võttis ta tervituse külmalt vastu ning järgnes talle rangel ilmel elutuppa.

„Vend Ferrier,” ütles ta istet võttes ja farmerit oma valkjate ripsmete vahelt teraselt puurides, „tõelised usklikud on sulle headeks sõpradeks olnud. Me korjasime su üles, kui sa kõrbes nälgisid, jagasime sinuga oma toitu, tõime sind kenasti kohale äravalitute orgu, andsime sulle kaunis suure tüki maad ja lubasime sul oma kaitse all rikkaks saada. Kas pole nii?”

„Nii see on,” kostis John Ferrier.

„Vastutasuks selle kõige eest esitasime sulle ainult ühe tingimuse, nimelt et sa võtaksid omaks õige usu ja toimiksid igas suhtes selle tavade järgi. Seda lubasid sa teha, aga kui kuuldused tõele vastavad, siis oled sa selle unustanud.”

„No kuidas ma selle siis unustanud olen?” küsis Ferrier etteheitvalt käsi laiutades. „Kas ei ole ma andnud oma osa ühisfondi? Kas ei ole ma templis käinud? Kas ei ole ma…?”

„Kus on sinu naised?” küsis Young, lastes pilgul ringi käia. „Kutsu nad sisse, et võiksin neid tervitada.”

„On tõsi, et ma pole abiellunud,” vastas Ferrier. „Kuid naisi oli vähe ja palju oli neid, kel naisevõtuks suuremad õigused olid kui minul. Ma polnud üksi: mu vajaduste eest hoolitses mu tütar.”

„Sellest tütrest tahtsingi sinuga rääkida,” ütles mormoonide juht. „Ta on sirgunud Utah’ õieks ja leidnud poolehoidu paljude silmis, kes on siin maal tähtsal kohal.”

John Ferrier oigas oma sisemuses.

„Tema kohta käivad jutud, mida ma parema meelega ei usuks –, jutud, et ta on end sidunud kellegi uskmatuga. See peab küll kurjade keelte tühi loba olema. Sest mida ütleb õndsa Joseph Smithi seaduseraamatu kolmeteistkümnes käsk? „Las iga õiget usku neitsi abiellub ühe äravalituga, sest kui ta astub abiellu paganaga, saadab ta korda raske patu.” Kuna see nõnda on, siis on võimatu, et sina, kes sa püha usku tunnistad, taluksid, et sinu tütar seda rüvetaks.”

John Ferrier ei vastanud midagi, vaid mängis närviliselt oma ratsapiitsaga.

„Selles küsimuses pannakse kogu sinu usk proovile – nii on otsustatud Püha Nelja Nõukogus. Tüdruk on noor, me ei sunni teda abielluma hallpeadega ega võta temalt ka igasugust valikuvõimalust. Meil vanematel on palju õhvakesi29, kuid hoolt tuleb kanda ka laste eest. Stangersonil on poeg ja Drebberil on poeg ning kumbki neist tervitaks sinu tütart rõõmuga oma majas. Las ta valib nende vahel. Nad on noored, rikkad ja õiget usku. Mida sa selle peale kostad?”

Kulm kortsus, vaikis Ferrier veidi aega. „Vahest annate meile aega,” ütles ta viimaks. „Mu tütar on väga noor, ta ju polegi veel õieti abiellumisealine.”

„Ta saab kuu aega valiku tegemiseks,” ütles Young ja tõusis. „Kui see aeg on möödas, peab ta vastuse andma.”

Ta oli just uksest väljumas, kui ta punetava näoga ja välkuvail silmil ümber pöördus. „Sulle oleks parem, John Ferrier,” müristas ta, „et teie mõlema pleekinud luudkondid Sierra Blancas vedeleksid, kui et te oma nõrga tahte Püha Nelja käskude vastu seaksite.”

Ähvardava viipega pöördus ta ümber ja Ferrier kuulis veel kruusasel jalgteel ta raskete sammude kriginat.

Küünarnukk põlvel, istus Ferrier sügavais mõtteis ja kaalus, kuidas asja tütrele teatavaks teha; seal laskus kellegi pehme käsi ta käele, ja üles vaadates nägi ta Lucyt enda kõrval. Ainus pilk neiu kahvatule heitunud näole näitas selgesti, et ta oli kõike kuulnud.

„Ma ei saanud midagi parata,” ütles ta vastuseks isa pilgule. „Ta hääl kajas läbi kogu maja. Oh isa, isa, mida me küll peame tegema?”

„Ära karda midagi,” vastas isa teda enda poole tõmmates ja libistas oma laia kareda kämbla hellitlevalt üle ta kastanpruunide juuste. „Küll me selle asja nii või teisiti joonde ajame. Ega sa ei tunne, et su poolehoid tolle noormehe vastu kuidagi vähenema hakkaks, mis?”

Nuuksatus ja käepigistus olid Lucy ainus vastus.

„Ei, muidugi mitte. Ega ma seda kuulda tahakski. Ta on tubli poiss ja kristlane, ja see loeb rohkem kui kogu see kupatus siin, hoolimata kõigest palvetamisest ja jutlustamisest. Homme asub üks rühm teele Nevadasse ja selle kaudu katsun talle teatada, missuguses kimbatuses me oleme. Kui ma seda noormeest natukegi tunnen, on ta siin tagasi nagu õlitatud välk.”

Isa jutu peale naeris Lucy läbi pisarate.

„Kui ta tuleb, annab ta meile kõige paremat nõu. Aga ma kardan sinu pärast, kallis. Räägitakse… räägitakse niisuguseid koledaid lugusid nende kohta, kes prohvetile vastu hakkavad; nendega juhtub alati midagi hirmsat.”

„Aga me pole talle ju veel vastu hakanud,” vastas isa. „Küll siis on aeg ohtu karta, kui me seda tõesti teeme. Meil on ees veel terve kuu; kui see möödas, on minu arvates kõige parem Utah’st kiiresti kaduda.”

„Utah’st lahkuda?!”

„Umbes sedaviisi küll.”

„Aga farm?”

„Nii palju kui saame, teeme rahaks, ja muu las läheb. Õigust öelda, Lucy, pole see mul esimene kord niisugust plaani pidada. Ei ole mul lusti mitte kellegi ees sedaviisi lömitada nagu need siin oma neetud prohveti ees. Mina olen vabana sündinud ameeriklane ja see kõik on mulle võõras. Arvan, et õppimiseks olen liiga vana. Kui ta aga selle farmi juurde noori võrseid tuleb närima, siis võib ta kogemata kombel sattuda haavlilaengule, mis talle siit vastu põrutab.”

„Aga nad ei luba meil lahkuda,” väitis tütar vastu.

„Oota, kuni Jefferson tuleb, küll me siis juba minema saame. Vahepeal ära muretse, mu kullake, ja ära nuta oma silmi paiste, muidu hakkab ta sind nähes veel minuga pragama. Ei olegi ju millegi üle hirmu tunda ega ole üldse mingit hädaohtu.”

John Ferrier ütles need lohutavad sõnad väga enesekindlalt, kuid tahes-tahtmata märkas Lucy, et ta sel õhtul erilise hoolega uksed sulges ja oma magamistoa seinal rippuva vana roostetanud haavlipüssi hoolikalt puhastas ning laadis.