Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 3

Kohtusime järgmisel päeval, nagu Holmes ette oli pannud, ja läksime vaatama Baker Street 221-b asuvat korterit, millest ta meie eelmisel kohtumisel kõneles. See koosnes paarist hubasest magamistoast ja avarast õhurikkast, meeldivalt sisustatud elutoast, millel oli kaks laia akent. Korter oli meile igas suhtes nii meelepärane ja üür tundus kahe peale nii mõõdukas, et sõlmisime otsekohe lepingu ja saime korteri oma valdusse. Samal õhtul tõin oma asjad hotellist ära ja järgmisel hommikul tuli Sherlock Holmes mitme kasti ning kohvriga. Päeva või paar olime kibedasti ametis oma kraami lahtipakkimisega, püüdes kõike nii hästi kui võimalik paika panna. Pärast seda hakkasime vähehaaval uude olukorda sisse elama ja uue ümbrusega kohanema.

Holmes ei olnud kindlasti mitte niisugune mees, kellega oleks raske olnud koos elada. Tal olid vaiksed elukombed ja reeglipärased harjumused. Õhtul oli ta harva pärast kümmet veel üleval, hommikul aga alati juba einetanud ja välja läinud, kui mina tõusin. Mõnikord veetis ta päeva keemialaboratooriumis, teinekord lahkamiskambris, ja vahetevahel tegi pikki jalutuskäike, mis viisid teda nähtavasti kõige viletsamatesse linnaosadesse. Tema energia oli ületamatu, kui ta oli töötujus, kuid aeg-ajalt haaras teda masendus ja siis lebas ta päevade kaupa hommikust õhtuni elutoas sohval, peaaegu sõna lausumata või sõrme liigutamata. Neil puhkudel märkasin ta silmis vahel isesugust unelevat, tühja pilku, nii et oleksin võinud teda kirglikuks narkomaaniks pidada, kui kogu ta eluviisi kainus ja puhtus poleks niisugust arvamust võimatuks teinud.

Nädalate möödudes süvenes ja kasvas järk-järgult minu huvi tema ja ta elueesmärkide vastu. Juba tema väline isik oli niisugune, et köitis ka kõige juhuslikuma vaataja tähelepanu. Ta oli tublisti üle kuue jala6 pikk ja nii kõhn, et näis veelgi pikemana. Ta silmavaade oli terav ja läbitungiv, välja arvatud neil tardumuse päevil, millele eespool vihjasin; kitsas kullinina andis kogu ta näole erksa ning otsustava ilme ja ettetungiv kandiline lõug osutas tugevale iseloomule. Ta käed olid alati tindised ja kemikaalidest plekilised, kuid ta puudutused siiski harukordselt õrnad, nagu mul sageli oli võimalus tähele panna, vaadeldes, kuidas ta oma hapraid katseriistu käsitses.

Kui ma tunnistan, kuivõrd see mees minus uudishimu äratas ja kui sageli püüdsin läbi murda tagasihoidlikkusest, mida ta kõige teda ennast puudutava suhtes ilmutas, võib lugeja küll arvata, et ma oma nina ülearu teiste asjadesse topin. Enne sellise otsuse langetamist lubatagu siiski meenutada, kui eesmärgitu mu elu oli ja kui vähe oli seda, mis mu tähelepanu köitis. Tervise pärast söandasin välja minna ainult hästi sooja ilmaga, ja mul polnud sõpru, kes oleksid mind külastanud ning mu argielu üksluisusse vaheldust toonud. Säärases olukorras tervitasin õhinal teatavat saladuslikkust, mis mu kaaslast ümbritses, ja kulutasin palju aega tema saladuse mõistatamisele.

Ta ei õppinud arstiteadust. Vastusega mu sellekohasele küsimusele kinnitas ta ka ise Stamfordi arvamust. Nähtavasti polnud ta ühelgi alal läbi teinud õppekursust, mis oleks talle ülikoolidiplomi andnud või õpetatud maailma mõne teise tee avanud. Siiski oli ta agarus mõningate ainealade uurimisel tähelepandav ja ta teadmised eriskummalistes piirides nii erakordselt ulatuslikud ning täpsed, et ta mõtteavaldused mind lausa hämmastasid. Kindlasti ei töötaks keegi nii pingsalt ega omandaks nii täpseid teadmisi, kui tal kindlat eesmärki ei oleks. Pealiskaudsed õppijad paistavad harva silma teadmiste täpsusega. Ja ükski inimene ei koorma oma mälu pisiasjadega, kui tal selleks väga mõjuvat põhjust ei ole.

Tema võhiklus mõnes ainevallas oli niisama silmatorkav kui ta teadmised teistel aladel. Tänapäeva kirjandusest, filosoofiast ja poliitikast ei paistnud ta peaaegu mitte kui midagi teadvat. Kui ma Thomas Carlyle’i7 tsiteerisin, päris ta üpris naiivselt, kes see mees küll võiks olla ja mida ta on teinud. Minu hämmastus jõudis aga haripunkti, kui ma juhuslikult avastasin, et talle oli täiesti tundmatu Koperniku teooria ja päikesesüsteemi ehitus. See, et tsiviliseeritud inimene käesoleval, üheksateistkümnendal sajandil maakera tiirlemisest ümber Päikese midagi ei tea, oli minu meelest niivõrd erakordne seik, et ma vaevalt suutsin seda mõista.

„Paistab, et olete imestunud,” lausus ta minu üllatusilme üle muiates. „Nüüd, kus ma seda tean, teen oma parima, et seda unustada.”

„Seda unustada!”

„Vaadake,” selgitas ta, „mina arvan, et inimese aju on esialgu väikese tühja katusekambri sarnane ja te peate sinna koguma mööblit oma äranägemise järgi. Rumal võtab vastu igasugust ettesattuvat koli, nii et vajalikud teadmised enam sisse ei mahu või parimal juhul on muu pahnaga nii segi, et sealt naljalt midagi kätte ei saa. Osav töömees valib aga suure hoolega, mida ta oma ajukambrisse paigutab. Ta ei võta midagi peale nende riistade, mida ta töö juures vajab, kuid neid on tal suur valik ja kõik kõige eeskujulikumas korras. Väär oleks mõelda, et sellel väikesel ruumil on elastsed seinad, mida võib venitada ükskõik kui laiaks. Võite kindel olla, et kord tuleb aeg, mil iga uue teadmise lisandumisega unustate midagi, mida varem teadsite. Seepärast ongi ülimalt tähtis mitte teada kasutuid fakte, mis vajalikud välja tõrjuksid.”

„Kuid päikesesüsteem!” protesteerisin mina.

„No pagan võtaks, mis see mulle loeb!” segas ta kannatamatult vahele. „Te ütlete, et me liigume ümber Päikese. Kui me ka ümber Kuu liiguksime, siis minu ja mu töö suhtes ei muudaks see olukorda penni eestki.”

Pidin just pärima, mis töö see tal siis õieti on, kuid millestki tema käitumises oli näha, et küsimus oleks ebameeldiv. Siiski mõtlesin meie lühikese keskustelu üle ja püüdsin sellest järeldusi teha. Ta ütles, et ei omanda mingisuguseid teadmisi, mis tema eesmärgiga seoses ei ole. Järelikult olid ta teadmised ainult niisugused, millest tal kasu oli. Mõttes loendasin kõiki erinevaid ainevaldkondi, milles ta oli harukordset asjatundlikkust ilmutanud. Võtsin isegi pliiatsi ja märkisin need lühidalt üles. Kui olin lõpetanud, ei saanud ma seda dokumenti vaadates muiet tagasi hoida.

See nägi välja niisugune:

SHERLOCK HOLMESI TEADMISTE ULATUS

1) Teadmised kirjandusest – null.

2) „ filosoofiast – null.

3) „ astronoomiast – null.

4) „ poliitikast – null.

5) „ botaanikast – mitmesugused: tunneb hästi belladonnat, oopiumi ja üldse mürke, praktilisest aiandusest ei tea midagi.

6) „ geoloogiast – praktilised, kuid piiratud. Eraldab ainsa pilgugaerinevaid pinnaseid. Pärast jalutuskäike on näidanud mulle pritsmeid oma pükstel ja nende värvi ning koostise järgi öelnud, missugusest Londoni osast need pärinevad.

7) Teadmised keemiast – põhjalikud.

8) „ anatoomiast – täpsed, kuid süsteemitud.

9) „ kõmukirjandusest – tohutu suured: ta näib teadvat kõigi käesoleval sajandil toimepandud hirmutegude üksikasju.

10) Mängib hästi viiulit.

11) On osav kepivõitleja, poksija ja vehkleja.

12) Tunneb praktiliselt hästi Briti seadusi.

Jõudnud oma nimekirjaga niikaugele, viskasin selle meeleheites tulle. „Kui ma ainult suudaksin kõik need oskused kooskõlastada ja avastada elukutse, mille puhul kõiki neid vaja läheb, siis oleks mulle selge, kuhu see mees tüürib,” mõtlesin endamisi. „Sellest katsest võin aga niisama hästi ka otsekohe loobuda!”

Näen, et olen eespool tema viiulimänguoskusele vihjanud. Võimed sel alal olid tal tähelepanuväärsed, kuid niisama ebaharilikud nagu kõigil muudelgi aladel. Ma teadsin küll, et ta mängib hästi ja isegi raskeid palu, sest ta oli minu palve peale esitanud mõne Mendelssohni laulu ja teisigi armastatud meloodiaid. Üksi olles laskis ta aga harva kuulda muusikapalu või proovis mõnd tuntud viisi. Õhtuti istus ta mugavalt tugitoolis, silmad enamasti suletud, ja kääksutas huupi viiulit, mida toetas lohakalt põlvele. Mõnikord olid akordid helisevad ja nukrad, teinekord fantastilised ja rõõmsad. Kindlasti peegeldasid need tema hetkelisi mõtteid. Kas aga muusika neid mõtteid edasi arendas või mängis ta lihtsalt tuju või fantaasia ajel, selle üle polnud ma enam võimeline otsustama. Ma oleksin nende ärritavate soolode puhul võinud mässu tõsta, kui ta lõpuks nagu väikeseks hüvituseks mu kannatuse proovilepaneku eest poleks järjest läbi mänginud tervet rida minu lemmikviise.

Esimese nädala jooksul või nii umbes ei käinud meil külalisi ja ma hakkasin juba arvama, et mu kaaslane on samuti sõpradeta nagu minagi. Varsti aga nägin, et tal on palju tuttavaid, ja väga erinevatest ühiskonnakihtidest. Nende seas oli üks väike tumedasilmne kollakaskahvatu rotinäoga mees, keda mulle esitleti mister Lestrade’ina ja kes käis meil üheainsa nädala jooksul kolm või neli korda. Ühel hommikul külastas mu kaaslast moodsalt riietatud noor neiu, kes jäi pooleks tunniks või isegi kauemaks. Samal pärastlõunal tuli keegi üsna armetu, juudi harjuski välimusega hallipäine külaline, kes, nagu mulle paistis, oli väga erutatud. Kohe tema järel ilmus lohaka välimusega vanem naine. Kord käis mu kaaslasega vestlemas keegi valgepäine vanahärra ja teinekord üks velvetist univormiga raudteepakikandja. Kui mõni neist ebamäärastest isikutest ilmus, palus Sherlock Holmes tavaliselt elutoa oma kasutusse ja mina läksin ära oma magamistuppa. Ta vabandas alati, et ta mulle niisugust tüli teeb. „Pean seda tuba kasutama vastuvõturuumina,” ütles ta, „ja need inimesed on minu kliendid.” Jälle oli mul paras juhus temalt otseselt küsida, millega ta tegeleb, ja jälle ei lubanud mu delikaatsus teiselt inimeselt usaldust välja pressida. Mõtlesin tol korral, et tal on mingi mõjuv põhjus seda küsimust mitte puudutada, kuid varsti kummutas ta mu oletuse, tulles ise selle teema juurde.

Mul on põhjust mäletada, et neljandal märtsil tõusin natuke varem kui tavaliselt, nii et Sherlock Holmes ei olnud hommikueinet veel lõpetanud. Korteriperenaine oli mu hilise tõusmisega nii harjunud, et minu jaoks polnud veel lauda kaetud ega kohvi keedetud. Meessoole omase ülemäärase kannatamatusega helistasin kella ja teatasin lühidalt, et olen eineks valmis. Siis võtsin laualt ajakirja ja püüdsin sellega aega veeta, sellal kui mu kaaslane vaikides röstitud leiba mugis. Ühe artikli pealkirja juurde oli pliiatsiga märk tehtud ja ma lasksin loomulikult silmad sellest üle käia.

Artiklil oli natuke kõrgelennuline pealkiri – „Elu raamat” – ja selles püüti näidata, kui palju võib tähelepanelik inimene kõige ettejuhtuva täpse ja süstemaatilise vaatluse teel teada saada. See artikkel hämmastas mind kui omapärane segu teravmeelsusest ja mõttetusest. Arutlus oli napisõnaline ja tihe, kuid järeldused olid minu meelest kaugeleulatuvad ning liialdatud. Autor väitis, et hetkelise näoilme, musklitõmbluse või põgusa pilgu kaudu võib tungida inimese kõige salajasematesse mõtetesse. Tema veendumuse kohaselt oli eksimine treenitud tähelepanu- ja analüüsivõime puhul võimatu. Ta järeldused olid niisama vääramatud kui Eukleidese laused. Võhikuile näiksid tema tulemused nii rabavad, et senikaua kui nad omandaksid meetodeid, mille kaudu ta nendeni on jõudnud, võiksid nad teda õigusega üleloomulike jõudude teenriks pidada.

Tilgast veest,väitis autor, võib loogik järeldada Atlandi või Niagaara olemasolu, ilma et ta kumbagi oleks näinud või kummastki kuulnud. Nii on kogu elu suur ahel, mille olemus saab mõistetavaks, kui meile näidatakse selle ühtainsatki lüli. Nagu kõiki teisi oskusi, nii omandatakse ka järeldamis- ja analüüsimisoskust ainult pikaajalise ja kannatliku õppimisega; elu ei ole aga küllalt pikk, et ükski surelik sel alal absoluutse täiuslikkuseni võiks jõuda. Enne kui keerulisemate moraalsete ja vaimsete probleemide juurde asuda, peaks uurija põhjalikult tutvuma algelisemate küsimustega. Selleks õpitagu ainsa pilguga mõistatama kaasinimeste elulugu ja kindlaks määrama nende ametit või elukutset. Kuigi niisugune harjutus võib näida lapsik, teravdab see siiski tähelepanuvõimet ja õpetab, mida ja kuidas vaadata. Mehe sõrmeküüntest, kuuevarrukast, saabastest, püksipõlvedest, nimetissõrme ja pöidla nahapaksenditest, näoilmest, särgikäistest – kõigest võib selgesti lugeda tema elukutset. On peaaegu mõeldamatu, et asjatundlik uurija ei suudaks kõiki neid tundemärke arvestades selles küsimuses selgusele jõuda.

„Missugune kirjeldamatu loba!” viskasin ajakirja plaksti lauale. „Ma ei ole oma elus veel sellist jampsi lugenud.”

„Mis on?” küsis Sherlock Holmes.

„Noh, see artikkel,” osutasin ma munalusikaga ajakirja suunas, alustades hommikueinet. „Näen, et olete seda lugenud, sest olete ta ära märkinud. Ma ei salga, et kirjutis on teravmeelne. Ometi ärritab see mind. Ilmselt on see mõne tugitoolis laiskleja teooria, kes kõik need väikesed osavad paradoksid oma kabineti üksinduses välja on haudunud. Praktiliselt pole see rakendatav. Näeksin hea meelega, et autor pistetaks allmaaraudtee kolmanda klassi vagunisse ja küsitaks temalt kõikide kaasreisijate ametit. Panen välja tuhat ühe vastu, et ta sellega toime ei tule.”

„Te kaotaksite oma raha,” tähendas Holmes rahulikult. „Mis artiklisse puutub, siis see on minu kirjutatud.”

„Teie!”

„Jah, mul on erilisi kalduvusi nii tähelepanekute kui ka järelduste tegemiseks. Teooriad, mis ma seal olen avaldanud ja mis teile nii pöörased näivad, on tegelikult väga praktilised, nii praktilised, et mina teenin nendega oma igapäevast leiba.”

„Aga kuidas siis?” küsisin tahtmatult.

„Mul on ainulaadne elukutse. Arvan, et olen sel alal ainuke kogu maailmas. Ma olen nõuandja-detektiiv… kui te aru saate, mida see tähendab. Siin Londonis on hulgaliselt riigi- ja ka eradetektiive. Kui need mehed nõu ei leia, tulevad nad minu juurde ja mina aitan nad õigetele jälgedele. Nad esitavad mulle kõik andmed, ja kuna ma tunnen kuritegevuse ajalugu, olen tavaliselt suuteline neid õige otsa peale aitama. Kuritegudel on tugev perekonnasarnasus, ja kui on täpselt teada tuhande juhtumi üksikasjad, oleks imelik, kui ei suudetaks lahendada tuhande esimest. Lestrade on tuntud detektiiv. Hiljuti oli tal mingi segadus ühe võltsimisjuhtumiga ja see tõigi ta siia.”

„Aga need teised inimesed?”

„Neid saadavad peamiselt erauurimisbürood. Nad kõik on nii või teisiti raskustesse sattunud ja tahavad veidi juhatust saada. Kuulan nende loo ära, nemad kuulavad ära minu seletused, ja selle eest saan tasu.”

„Ent kas tahate öelda, et te oma toast lahkumata suudate lahti harutada mõne sõlme, millest teised mehed, kes ometi iga üksikasja ise on näinud, jagu ei saa?”

„Just nii. Mul on selles suhtes teatav intuitsioon. Aeg-ajalt tuleb küll ette mõni natuke keerukam juhtum. Siis pean pisut ringi jooksma ja kõike ise oma silmaga nägema. Vaadake, mul on suur hulk erialaseid teadmisi, mida ma uuritava probleemi juures rakendan, ja see kergendab asja väga suurel määral. Selles artiklis esitatud järeldamisreeglid, mis teie põlguse esile kutsusid, on minule praktilises töös hindamatu väärtusega. Tähelepanelikkus on üks minu põhilisi iseloomujooni. Te näisite olevat üllatunud, kui ma meie esimesel kohtumisel ütlesin, et olete tulnud Afganistanist.”

„Kahtlemata oli teile seda öeldud.”

„Ei midagi selletaolist. Ma lihtsalt taipasin, et olete tulnud Afganistanist. Pikaajalise harjumuse tõttu läbis mõteteahel mu aju nii kiiresti, et jõudsin lõppjäreldusele vaheastmetest teadlik olemata. Niisugused astmed siiski olid. Arutluse käik oli järgmine: „See härra näib olevat arst, kuid tal on sõjaväelase hoiak – kindlasti siis sõjaväearst. Ta on just troopikast tulnud: ta nägu on tõmmu ja see ei ole ta naha loomulik värvus, sest ta randmed on valged. Ta kurnatud nägu näitab selgesti, et ta on talunud raskusi ja olnud haige. Ta vasak käsi on saanud vigastada: ta hoiab seda kangelt ja ebaloomulikult. Missuguses kohas troopikas võis inglise sõjaväearst läbi elada suuri raskusi ja saada käest haavata? Kindlasti Afganistanis.” Kogu see mõttekäik ei kestnud sekunditki. Selle peale ma tähendasingi, et olete tulnud Afganistanist, ja teie olite üllatunud.”

„Nii, kuidas te seda seletate, on see ju lihtne küll,” sõnasin naeratades. „Te meenutate mulle Edgar Allan Poe Dupini8. Mul polnud aimugi, et selliseid erilisi inimesi eksisteerib ka väljaspool raamatuid.”

Sherlock Holmes tõusis ja süütas piibu. „Kindlasti arvate, et teete mulle komplimendi, võrreldes mind Dupiniga,” tähendas ta. „Minu arvates aga on Dupin üpris alamat sorti mehike. Tema trikk – pärast veerandtunnilist vaikimist oma sõpradele öelda, mida nood parajasti mõtlevad – on ju tõesti väga efektne, ent pinnapealne. Mõningal määral tal ju analüüsivõimet kahtlemata on, kuid niisugune fenomen nagu Poe näis kujutlevat, pole ta kaugeltki mitte.”

„Kas te Gaboriau teoseid olete lugenud?” küsisin. „Kas Lecoq9 küünib teie arusaamise järgi detektiivi tasemeni?”

Sherlock Holmes tegi põlglik-pilkava grimassi. „Lecoq on vilets käpard,” sõnas ta pahuralt. „Tal on ainult üks positiivne omadus, nimelt tema energia. See raamat tegi mind täitsa haigeks. Küsimus seisis seal tundmatu vangi kindlakstegemises. Mina oleksin sellega kahekümne nelja tunni jooksul hakkama saanud. Lecoqil kulus küsimuse lahendamiseks umbes kuus kuud. Selle võiks teha detektiivide käsiraamatuks, mis neile õpetaks, kuidas ei tule toimida.”

Olin kaunis pahane, et kaks raamatukangelast, keda olin imetlenud, nii üleoleva kriitika osaliseks said. Läksin akna juurde ja jäin tänavaaskeldust vaatama. „See mees võib ju õige tark olla,” mõtlesin endamisi, „aga ta on kindlasti väga ennast täis.”

„Meie ajal pole ei õigeid roimi ega roimareid,” jätkas ta nurisemist. „Mis kasu on meie kutsealal mõistusest? Tean väga hästi, et mina oma võimete juures võiksin oma nime kuulsaks teha. Ei ela praegu ega ole ka kunagi varem elanud meest, kes roimarite jälitamise küsimust nii palju oleks uurinud kui mina või kellel sel alal samal määral loomulikku talenti oleks kui minul. Aga mida pakub tegelikkus? Ei ole ühtki roimarit jälitada. Kõige enam leidub mõni saamatu suli, kelle teo motiiv on nii läbipaistev, et isegi tavaline Scotland Yardi10 ametnik võib selle läbi näha.”

Olin tema suurustava väljendusviisi pärast ikka veel pahane ja pidasin paremaks kõneainet muuta.

„Ei tea, mida see mees seal otsib?” osutasin lihtsalt riietatud turskele mehele, kes aeglaselt teisel pool tänavat sammus ja hoolega majanumbreid vaatas. Tal oli käes suur sinine ümbrik – nähtavasti oli ta virgats.

„Te mõtlete seda mereväe eruseersanti?” küsis Sherlock Holmes.

„Küll aga kehkleb,” mõtlesin endamisi. „Ta teab, et ma ei saa ta oletust kontrollida.”

Vaevalt oli see mõte mul peast läbi käinud, kui mees, keda vaatlesime, meie maja numbrit silmas ja kärmesti üle tänava jooksis. Kuulsime tugevat koputust, sügavat häält all, ja siis tulid rasked sammud trepist üles.

„Mister Sherlock Holmesile,” ütles ta tuppa astudes ja ulatas mu sõbrale kirja.

Nüüd oli paras juhus Holmesist liigset iseteadlikkust välja rookida. Vaevalt ta seda võimalust arvestas, kui oma lause ennist huupi lendu laskis.

„Tohin ma küsida,” sõnasin kõige leebema häälega, „mis elukutse teil on?”

„Käskjalg, söör,” vastas ta järsult. „Munder on parandada.”

„Ja varem olite…?” pärisin edasi, heites oma kaaslasele pisut õela pilgu.

„Seersant, söör, kuninglikus merejalaväes, söör. Vastust ei ole? Just nii, söör.”

Ta lõi klõpsti kannad kokku, tõstis käe sõjaväeliseks tervituseks ja oli läinud.