Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 23

„Mis nüüd saab?” pärisin. „Toby polegi nii eksimatu.”

„Koer tegi, mis suutis,” vastas Holmes, tõstis looma vaadilt maha ja viis ta puuhoovist välja. „Kui arvesse võtta, missugusel hulgal Londonis iga päev kreosooti veetakse, pole sugugi ime, et meie jälgedest risti üle oli sõidetud. Kreosooti kasutatakse palju, eriti puidu immutamiseks. Vaene Toby pole süüdi.”

„Siis peame vist vanad jäljed üles otsima.”

„Jah. Ja õnneks ei tule meil kaugele minna. Ilmselt sattus koer Rüütliplatsi nurgal segadusse sellepärast, et seal olid kahed jäljed, mis viisid eri suundadesse. Meie läksime valesid pidi. Nüüd tuleb lihtsalt teisi mööda minna.”

Raskusi meil sellega seoses ei tekkinud. Kui viisime Toby tagasi kohta, kus ta ennist eksiteele sattus, tiirutas ta veidi kohal ringi ja pistis lõpuks uues suunas jooksu.

„Peame silmas pidama, et ta nüüd ei viiks meid sinna, kust kreosooditünn tuli,” tähendasin.

„Ka mulle torkas see mõte pähe. Näete, praegu hoidub ta siiski kõnniteele, vaadiga käru aga oli lükatud sõiduteel. Ei, praegu oleme õigetel jälgedel.”

Jäljed viisid üle Belmonti väljaku ja Prince Streeti alla jõe poole. Broad Streeti lõpul suundusid nad otse jõe äärde, väikese puust paadisilla juurde. Toby juhtis meid selle lõpuni ning hakkas seal tumedat jõevoogu vaadates kiunuma.

„Meil ei vea,” seletas Holmes, „nad võtsid siit paadi.”

Kaldaäärses vees ja paadisilla ääres loksus palju väikesi paate ja lootsikuid. Viisime Toby kordamööda igaühe juurde, ta nuusutas küll hoolega, ei paistnud aga lõhna üles leidvat.

Kokkuklopsitud maabumissilla kõrval seisis väike telliskivimaja. Ülakorruse aknast rippus välja puust silt, millele oli suurte tähtedega maalitud „Mordecai Smith” ja selle all „Paatide üürimine tunni- või päevakaupa”. Teine kiri ukse kohal teatas, et siin peetakse ka aurupaati, mida kinnitas suur koksihunnik sadamasillal. Sherlock Holmes silmitses pikkamööda ümbrust ja ta ilme tõmbus tusaseks.

„Paha lugu,” lausus ta. „Need sellid on kavalamad, kui ma arvasin. Ilmselt on nad püüdnud oma jälgi varjata. Kardan, et meil on siin tegemist varem kokkulepitud asjaga.”

Ta astus just ukse poole, kui see avanes ja umbes kuueaastane kahupeaga poisipõnn välja lipsas, tema kannul tüsedavõitu, punase näoga naine, suur käsn käes.

„Jalamaid tuled tagasi ja lased enda puhtaks pesta, Jack!” hüüdis naine. „Tule tagasi, põrguline, isa jõuab varsti koju, ja kui ta näeb, misuke sa välja näed, saame mõlemad võtta.”

„Hei, väikemees!” hüüdis Holmes diplomaatiliselt. „Vaata aga, mihuke punapõskne võrukael! Kuule, Jack, kas sa tahaksid midagi kingituseks saada?”

Poiss kaalutles veidi.

„Tahaksin šillingit,” kohmas ta lõpuks.

„Võib-olla meeldib sulle miski veel rohkem?”

„Jah, kaks šillingit meeldib rohkem,” kostis imelaps pärast arupidamist.

„Noh, ole lahke! Püüa kinni! Tore poiss teil, missis Smith!”

„Jumal õnnistagu teid, sir, tore on ta mul küll, aga igavene naaskel kah. Ei saa ma tast enam jagu, iseäranis kui mees vahel päevade viisi kodunt ära on.”

„Teda siis praegu kodus polegi?” küsis Holmes, hääles pettumusnoot. „Kahju, oleksin tahtnud mister Smithiga kõnelda.”

„Ta on ära eile hommikust saati, sir, ja õigust öelda hakkan tema pärast juba muret tundma. Aga kui teil on paati vaja, sir, siis selle asjaga tulen mina kah toime.”

„Tahtsin aurupaati üürida.”

„Oh heldeke, sir, aurupaadiga ta nimelt läkski. See mulle just muret teeb – tean, et tal polnud rohkem sütt kaasas kui ainult Woolwichini ja tagasi. Kui ta pargase oleks võtnud, poleks ma üldse mitte muretsenud, sest ta on mitu korda varem kah pargasel Gravesendini sõitnud, ja kui asjatoimetust palju, seal isegi ööd olnud. Mis abi on aga aurupaadist ilma süteta!”

„Ta võis ju jõge mööda alla sõites kuskilt sütt juurde osta.”

„Võis küll, aga see poleks sugugi tema moodi. Olen teda tihtilugu kuulnud kirumas, et need seal võtavad paari kotitäie süte eest hingehinda. Ka ei meeldi mulle mitte üks raas see puujalaga mees kõige oma inetu näo ja võõramaa väljanägemisega. Mida paganat ta siin ringi lomberdas?”

„Puujalaga mees?” ühmas Holmes üllatunult.

„Jah, sir, üks pruuni ahvinäoga sell, kes mitmel korral mu vanamehe pool käis. Tema see ajaski minu oma eile öösel üles, ja sa ütle vaid – minu vanale oli teada, et teine tuleb, sest tal oli paadis juba aur hakkamas. Ütlen teile otse ära, sir, – ma olen selle asja pärast rohkem kui mures.”

„Kulla missis Smith,” lohutas teda Holmes, „ärge tühja muretsege. Ja kust te üldse teate, et see, kes öösel käis, oli puujalaga mees? Ma ei mõista, kuidas te selles nii kindel võite olla.”

„Aga tema hääl! Tunnen teda hääle järgi, see on tal niisuke jäme ja kähe. Ta koputas aknale – kell võis nii kolme ümber olla – ja hüüdis: „Aja ennast jalule, vanapoiss, aeg on minema panna.” Vanamees ajas siis Jimi üles – see on mu kõige vanem – ja nii nad läksidki, ilma et oleksid mulle sõnagi lausunud. Kuulsin veel, kuidas puujalg mööda kive klõpsus.”

„Kas see puujalaga mees oli üksinda?”

„Seda ma ei tea kindlalt ütelda, sir. Kedagi muud ei kuulnud olema küll.”

„Kahju, missis Smith, mul oleks aurupaati väga vaja läinud ja ma olen kuulnud, et inimesed kiidavad teie … teie … mis ta nimi nüüd oligi?”

„„Aurora”, sir.”

„Õige jah, „Aurorat”. Kas see on see vana lai roheline, kollase vöödiga paat?”

„Ei, hoopiski mitte. „Aurora” on kõige kenam laevuke siin jõe peal. Hiljaaegu just värskelt värvitud – must, kahe punase jutiga.”

„Tänan. Loodetavasti saate varsti mister Smithilt teateid. Sõidan jõge mööda alla, ja kui ma „Aurorat” näen, ütlen mister Smithile, et te tema pärast mures olete. Ütlesite, et laeval on must korsten?”

„Mitte üleni, sir, valge triip on keskel.”

„Õige jah, laev ise pidi must olema. Head päeva, missis Smith. Watson, näete, seal seisab paadimees, sõidame temaga üle jõe.”

„Sedasorti inimestega on kõige tähtsam mitte lasta välja paista, et nende informatsioon teile karvavõrdki korda läheb,” seletas Holmes, kui me paadis istet võtsime. „Kui nad sellest aru saavad, on neil kohe suu lukus. Aga kui kuulate neid otsekui vastumeelselt, nagu natukese aja eest nägite, saate tõenäoliselt teada kõik mis tarvis.”

„Meie kurss on nüüd klaar,” tähendasin mina.

„Mida teie oma arust ette võtaksite?”

„Üüriksin paadi ja sõidaksin sellega jõge mööda alla „Aurorale” järele.”

„Kulla mees, see oleks liiga raske ülesanne. „Aurora” võis randuda iga valgma juures kummalgi pool jõge siit kuni Greenwichini. Allpool silda moodustavad paadisadamad miilide pikkuselt täieliku labürindi. Kui te sellega üksinda peale hakkaksite, kuluks teil palju päevi, enne kui nad kõik läbi käia jõuate.”

„Võtke siis politsei appi.”

„Ei. Arvatavasti teatan viimasel hetkel ainult Athelney Jonesile. Ta ei ole halb mees ja ma ei tahaks ta teenistuskäigule kahju teha. Aga nüüd, kus me juba nii kaugele oleme jõudnud, on mul kange tahtmine asi omal jõul selgeks saada.”

„Vahest paneme siis lehte kuulutuse ja pärime valgmaomanikelt järele?”

„Taga paremaks! Mehed saaksid ainult teada, et neil juba kannul ollakse, ja pistaksid silmapilk Inglismaalt plehku. Küllap neil on niigi mõttes jalga lasta, aga seni kui nad arvavad, et neil midagi karta ei ole, ei hakka nad kiirustama. Siinkohal tuleb Jonesi ettevõtlikkus meile kasuks: ajalehed toovad kindlasti ära tema arvamuse selle loo kohta ja põgenikud jäävad uskuma, et kõik tagaajajad on valedel jälgedel.”

„Mida me’s teeme?” pärisin, kui me Millbanki paranduskoja ligidal randusime.

„Võtame selle troska, sõidame koju, sööme hommikueinet ja heidame tunnikeseks puhkama. On üsna tõenäoline, et järgmise öö peame jälle jalul olema. Pidage mõne postkontori juures kinni, kutsar! Toby jätame esialgu endale, temast võib veel abi olla.”

Peatusime Great Peter Streeti postkontori juures ja Holmes saatis sealt telegrammi.

„Mis te arvate, kellele see läks?” küsis ta, kui me oma teekonda jätkasime.

„Kust peaksin mina seda teadma!”

„Kas mäletate veel Baker Streeti vabatahtlikku politseiüksust, keda ma Jefferson Hope’i juhtumi puhul kasutasin?”

„Jah?” puhkesin ma naerma.

„Antud juhul võivad nad meile suure teene osutada. Kui neist abi pole, on mul veel teisi võimalusi varuks, aga nendega teeksin kõigepealt proovi. Telegramm läks väikesele räpasele leitnant Wigginsile, ja ma olen kindel, et enne kui me pruukostiga lõpule jõuame, on ta oma kambaga kohal.”

Kell oli juba poole üheksa ligi ja ma tundsin öiste erutuste järel tugevat reaktsiooni. Olin kuidagi lõtv ja roidunud, pea oli mul uimane ning keha väsinud. Mul puudus kutsealane entusiasm, mis mu kaaslast innustas, ka ei saanud ma suhtuda asjasse kui lihtsalt abstraktsesse probleemi. Mis puutus Bartholomew Sholtosse, siis olin temast vähe head kuulnud ega võinudki tema tapjate vastu eriti tugevat antipaatiat tunda. Aardega oli aga lugu teine. See – või osa sellest – kuulus täie õigusega miss Morstanile. Kuni oli olemas võimalus aaret kätte saada, olin valmis kas või kogu elu sellele eesmärgile pühendama. Sain muidugi aru, et aarde leidmisega oleks neiu mulle igavesti kättesaamatuks muutunud, ent mu armastus ei olnud nii väiklane ega omakasupüüdlik, et see teadmine oleks suutnud mind mõjutada. Kui Holmes töötas väsimatult, et kurjategijaid kätte leida, siis minul oli kümme korda tugevam ajend, mis kihutas mind aaret üles otsima.

Kodus Baker Streetil kümblesin, vahetasin kõik riided ja tundsin ennast jälle imeväärselt värskena. Alla minnes leidsin hommikusöögi laual ja Holmesi kohvi valamas.

„Näete, juba ongi lehes,” osutas ta naerdes avatud ajalehele. „Energiline Jones ja kõikenägev reporter on kahe peale toreda loo valmis teinud. Aga teil on sellest vist juba kõrini. Laske parem kõigepealt singil ja munadel hea maitsta.”

Võtsin talt ajalehe ja lugesin läbi lühikese artikli, mis kandis pealkirja „Salapärane juhtum Ülem-Norwoodis”.

Eile umbes kell kaksteist öösel, kirjutas „Standard”, leiti Ülem-Norwoodis Pondicherry Lodge’is mister Bartholomew Sholto oma toast surnuna. Kõik asjaolud viitavad sellele, et tegemist on mõrvaga. Meile teadaolevatel andmetel ei leitud mister Sholto kehalt küll tegelikult vägivalla jälgi, ent väärtuslik kogu india kalliskive, mis kadunu päris oma isalt, on ära viidud. Selle avastuse tegid kõigepealt mister Sherlock Holmes ja doktor Watson, kes saabusid Pondicherry Lodge’i koos kadunu venna mister Thaddeus Sholtoga. Õnneliku juhuse läbi viibis tuntud salapolitseinik mister Athelney Jones parajasti Norwoodi politseijaoskonnas ja jõudis pool tundi pärast esimest häiret tegevuspaigale. Andekas ja suurte kogemustega detektiiv sai peagi kurjategijatele jälile ning arreteeris kadunu venna Thaddeus Sholto, majapidajanna missis Bernstone’i , Lal Rao nimelise hindust teenri ja uksehoidja või väravavahi McMurdo. On päris kindel, et varas või vargad pidid maja hästi tundma, sest nagu suurte professionaalsete teadmistega mister Jonesi täpsed uurimised lubasid järeldada, ei sisenenud kurjategijad mitte ukse ega akna kaudu, vaid läbi katuseluugi ruumi, mis on ühenduses tollega, kust laip leiti. Selle tõestatud fakti najal võib öelda, et siin polnud tegemist lihtsalt juhusliku murdvargusega. Seadusesilma viivitamatu ja energiline tegutsemine näitab, kui suurt kasu võib niisugusel juhul tuua üksainus teo- ning juhtimisvõimeline inimene. Tuleb tunnistada, et antud juhtum toetab veenvalt nende väiteid, kes soovivad näha meie detektiive rohkem detsentraliseerituna, nii et nad saaksid lähemalt ja efektiivsemalt kokku puutuda asjadega, mida nad peavad uurima.

„Kas pole tore?” muigas Holmes kohvitassi tagant. „Kuidas teie arvate?”

„Arvan, et meidki oleks selle kuritöö pärast äärepealt pokri pistetud.”

„Seda minagi. Kui Athelney Jonesile uus tegutsemishoog peale tuleb, pole meie julgeolek enam kindel.”

Samal hetkel helistati ägedasti uksekella ja oli kuulda, kuidas meie perenaine missis Hudson kohkunult ja etteheitvalt häält tõstis.

„Taevas hoidku, Holmes,” hüüdsin ma toolilt tõustes, „juba tullaksegi meile järele.”

„Nonoh, nii hull see asi ka ei ole. Need on irregulaarväed – Baker Streeti vabatahtlikud.”

Ta ei olnud veel lõpetanud, kui trepilt kostis paljaste jalgade padinat ja heledaid hääli, ning tuppa tormas terve tosin kasimata räbalapuntraid. Lärmakast sissetungist hoolimata näitasid nad siiski üles teatavat distsiplineeritust, sest kohe tuppa jõudes võtsid nad ühte ritta ja jäid meile ootavalt otsa vaatama. Üks neist, pisut pikem ja vanem kui teised, astus sammu võrra ette, endal nägu nii tõsine ja tähtis, et ajas vägisi naerma.

„Sain teie sõnumi kätte, sir,” ütles naakmann, „ja tõin poisid kähku siia. Piletid maksid kolm šillingit ja kuus penni.”

„Palun väga,” lausus Holmes ning otsis taskust mõned mündid. „Edaspidi kannavad poisid asjast sulle ette, Wiggins, ja sina omakorda minule. Ma ei saa lubada, et te kõik niimoodi majja sisse tormate. Aga praegu on sedaviisi paremgi: saate kõik korraga juhtnöörid kätte. Minu soov on kuulda, kus asub Mordecai Smithi aurupaat „Aurora”, üleni must, kahe punase triibuga külgedel, korsten must, valge vöödiga. Paat on sõitnud kuhugi allajõge. Tahan, et üks poiss peaks valvet Millbanki kohal Mordecai Smithi paadisilla juures ja teataks, kui paat tagasi tuleb. Peate ülesande eneste vahel ära jagama ja mõlemad kaldad hoolega läbi otsima. Otsekohe, kui midagi kuulete, teatate mulle. Selge?”

„Jah, sir,” vastas Wiggins.

„Tasu vana taksi järgi, lisaks gini sellele, kes paadi leiab. Siin on päevaraha ette. Ja nüüd laske varvast!”

Holmes andis igaühele šillingi ja poisid lippasid trepist alla. Hetk hiljem nägin neid juba kihutamas piki tänavat.

„Kui paat vee peal on, leiavad nad ta kindlasti üles,” ütles Holmes laua tagant tõustes ja piipu süüdates. „Nad käivad kõikjal, näevad kõike, kuulevad kõikide juttu. Loodan veel enne õhtut teada saada, et paat neil käes on. Seni pole meil muud teha kui tulemusi oodata. Kadunud jälgi ei leia me enne, kui avastame „Aurora” või mister Mordecai Smithi.”

„Need toiduraasud istuksid vist Tobyle üsna hästi. Heidate magama, Holmes?”

„Ei, ma pole väsinud. Mul on kummaline organism. Töö ei väsita mind kunagi, küll aga kurnab jõudeolek. Suitsetan veidi ja pean aru selle kummalise loo üle, mille mu kena klient meile esitas. Kui on üldse olemas lihtsaid ülesandeid, siis peaks käesolev seda kindlasti olema. Puujalaga mehed ei ole nii väga tavalised ja teine kurjategija peaks minu meelest täiesti haruldane olema.”

„Jälle see teine!”

„Ma ei taha temast teie ees mingit saladust teha. Aga küllap on teil endalgi tema kohta oma arvamus kujunenud. Võtke arvesse järgmisi andmeid: tillukesed paljaste jalgade jäljed, varbad, mida saapad pole kunagi koomale pigistanud; lisaks on ta väga väle olend, kaasas kivipeaga vasar ja väikesed mürgitatud nooled. Mida te sellest kõigest järeldate?”

„See peab olema metslane!” hüüatasin ma. „Võib-olla mõni neist indialastest, kes olid Jonathan Smalli liitlasteks.”

„Vaevalt küll,” vastas Holmes. „Kui ma neid kummalisi relvi nägin, kaldusin esialgu ka ise seda arvama, aga imelikud jäljed sundisid mind oma arvamust muutma. India poolsaarel elab tõesti väikesekasvulisi inimesi, kuid niisuguseid jälgi poleks nad küll saanud jätta. Pärismaalasest hindul on pikk ja sale jalg. Sandaale kandval muhameedlasel hoiab suur varvas teistest tublisti eemale, sest tavaliselt käib sealt sandaalirihm läbi. Ja neid väikesi nooli saab lasta ka ainult ühteviisi. Neid puhutakse läbi puhkpüssi. Noh, kust meie metslane siis pärit võiks olla?”

„Lõuna-Ameerikast,” panin ette.

Holmes sirutas käe ja võttis riiulilt mahuka köite.

„See on esimene köide kirjastamisel olevast geograafia leksikonist. Seda võib kõige värskemaks ja usaldusväärsemaks teatmeallikaks pidada. Mis siin siis öeldakse? „Andamani saared – asuvad Bengali lahes, 340 miili Sumatrast põhja pool.” Hm, hm! Mis siis veel? Niiske kliima, korallirahud, haid, Port Blair, sunnitööliste barakid, Rutlandi saar, paplid … Ahah, palun väga: „Andamani saarte põliselanikke võib vist pidada kõige väikesekasvulisemaks tõuks kogu maakeral, kuigi mõned antropoloogid seavad neist ettepoole Aafrika bušmanid, ühe Ameerika indiaanlaste suguharu ja Tulemaa elanikud. Andamanlaste keskmine pikkus on vähem kui neli jalga, aga leidub ka täiskasvanud pärismaalasi, kes on veel palju lühemad. Nad on metsikud ja tõrksad, ent kui suudetakse võita nende usaldus, võivad nad saada truudeks sõpradeks.” Jätke see meelde, Watson. Ja kuulake edasi. „Andamanlane on üldiselt üsna võika välimusega, suure inetu peaga, väikeste õelate silmade ja moondunud näojoontega. Sealjuures on neil märkimisväärselt väikesed käed ja jalad. Nad on nii tõrksad ja metsikud, et kõik inglise ametivõimude katsed väheselgi määral nende poolehoiu võita on osutunud asjatuks. Nad on alati olnud laevaõnnetuse läbi randa uhutud meremeeste hirm, sest nad löövad ellujäänutel kolbad kivivasaraga puruks või lasevad nende pihta mürgitatud nooli. Tapatalgud lõpevad harilikult inimliha söömisega.” Vaat missugune kena ja armastusväärne rahvas, Watson! Kui see sell oleks saanud oma heaksarvamise järgi talitada, oleks lugu veelgi võikama ilme võtnud. Olen kindel, et isegi praeguse asjade seisu juures annaks Jonathan Small palju selle eest, et ta teda abiks poleks võtnud.”

„Aga kuidas ta selle haruldase kaaslase üldse sai?”

„Seda ma küll ei tea ütelda. Kuna me aga kindlaks tegime, et Small tuli Andamani saartelt, siis polegi nii suur ime, et ta selle metslase kaasa tõi. Kindlasti saame aja jooksul kõik teada. Kuulge, Watson, te olete omadega ju päris läbi. Heitke siia diivanile ja vaatame, kas saan teile une silma.”

Holmes võttis nurgast viiuli, ja kui ma pikali viskasin, hakkas ta mängima õrna unistavat meloodiat – kindlasti ta enda loodut, sest improviseerimiseks oli tal tõesti annet. Mäletan, et nägin veel ähmaselt ta kõhnu käsi, tõsist nägu ja poogna liikumist. Siis kandsid mind helimere pehmed lained hellalt unelmatemaale, kus mulle vaatas otsa Mary Morstani armas nägu.