Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 4

Tunnistan, et olin oma kaaslase teooriate paikapidavuse uuest tõendusest päris jahmunud. Mu lugupidamine tema analüüsivõime vastu kasvas tohutult. Siiski jäi mu mõtteisse teatav kahtlusevari, nimelt et ta kogu selle episoodi oli ise organiseerinud kavatsusega mind rabada; ent mis eesmärki ta minu hanekstõmbamisega võis taotleda, seda ei suutnud ma ära mõistatada. Kui ma tema poole vaatasin, oli ta kirja lugemise lõpetanud ja ta silmisse oli tulnud tühi tuhm pilk, mis näitas, et ta mõtted viibisid eemal.

„Millest te küll ometi seda järeldasite?” küsisin.

„Mida ma järeldasin?” küsis ta turtsakalt vastu.

„Noh, seda, et ta mereväe eruseersant oli.”

„Mul pole aega tegelda tühiste asjadega,” vastas ta järsult, lisas aga kohe naeratades: „Vabandage mu jämedust, te katkestasite mu mõttelõnga – aga võib-olla polegi sellest midagi. Te siis ei saanud aru, et see mees oli mereväe seersant?”

„Ei, tõepoolest mitte.”

„Seda oli kergem teada, kui on nüüd selgitada, kuidas ma seda teada sain. Kui teid palutaks tõestada, et kaks ja kaks on neli, leiaksite selle võib-olla mõnevõrra raske olevat, ja siiski olete täiesti kindel, et see nii on. Nägin juba üle tänava mehe käeseljale tätoveeritud sinist ankrut. See lõhnas mere järele. Kuid tal oli ka sõjaväeline hoiak ja tavakohane põskhabe – no ja nii saamegi merejalaväelase. Mehel oli peale selle aga ka mõnevõrra iseteadvust ja ilmes midagi käskivat. Te panite muidugi tähele ta peahoiakut ja seda, kuidas ta oma keppi viibutas. Kogu ta välimus näitas, et tegemist on soliidse, väärika keskealise mehega. Kõikide nende faktide põhjal arvasingi, et ta on olnud seersant…”

„Suurepärane!” avaldasin oma imetlust.

„Täitsa tavaline,” vastas Holmes, kuigi ta näost oli näha, et minu ilmne üllatus ja imetlus teda meelitasid.

„Ütlesin just praegu, et roimareid pole. Näib, et eksisin – vaadake seda!” Ta viskas mulle kirja, mille käskjalg oli toonud.

„Oh,” ehmusin, kui lasksin silmad sellest üle käia, „see on ju hirmus!”

„See näib jah tavalisest pisut erinev olevat,” tähendas ta rahulikult. „Kas te loeksite selle mulle kord veel valjusti ette?”

Siin on kiri, mille ma talle ette lugesin.

Lugupeetud mister Sherlock Holmes.

Täna öösel on Brixton Roadi põiktänavas, Lauristoni park nr. 3, juhtunud ebameeldiv lugu. Umbes kella kahe ajal öösel nägi meie ringkäigul viibiv kordnik seal valgust, ja kuna maja on elaniketa, tekkis tal kahtlus, et midagi on korrast ära. Ta leidis ukse lahti olevat ja eesmises toas, mis on mööblist tühi, avastas hästi riietatud härrasmehe laiba, kelle taskust leitud nimekaartidel seisis „Enoch J. Drebber, Cleveland, Ohio, USA”. Röövimist pole toime pandud. Mehe surma põhjust ei saanud kindlaks teha, sest kuigi ruumis on verejälgi, pole laibal ühtki haava. On täiesti seletamatu, kuidas ta tühja majja sattus, ja tõtt öelda on kogu see lugu suur mõistatus. Kui saate tulla sündmuskohale ükskõik mis ajal enne kahtteist, leiate mind eest. Kuni Teie saabumiseni jätan kõik in statu quo 11 . Kui Te tulla ei saa, teatan Teile täiendavaid üksikasju ja hindaksin seda väga suureks teeneks, kui mulle lahkesti oma arvamust avaldaksite.

Austusega Teie

Tobias Gregson

„Gregson on Scotland Yardi meestest kõige taibukam,” tähendas mu sõber, „tema ja Lestrade moodustavad tolle näruse kamba paremiku. Nad on mõlemad kiired ja energilised, kuid lausa kramplikult tavades kinni. Peale selle on nad omavahel verivaenlased. Nad on teineteise peale nii kadedad nagu paar elukutselisi iludusi. Kui neil mõlemal hais ninas on, saab selle juhtumiga veel natuke nalja.”

Mind hämmastas, kui rahulikult ta vestlust jätkas. „Kindlasti ei tohi siin hetkegi kaotada,” katkestasin teda ärevalt. „Kas lähen ja toon voorimehe?”

„Ma ei tea veel kindlasti, kas ma lähen. Olen kõige parandamatum laiskvorst taeva all – tähendab siis, kui mul niisugune tuju on, sest teinekord võin olla küllaltki kärmas.”

„Nojah, kuid see on just niisugune juhtum, mida te pikisilmi olete oodanud.”

„Kulla mees, mis mul sellest kasu on! Oletame, et mina asja lahendan, aga võite päris kindel olla, et Gregson, Lestrade ja Co. pistavad kogu tulu oma tasku. See tuleb sellest, et ollakse mitteametlik isik.”

„Aga ta palub teie abi.”

„Jah. Ta teab, et olen temast üle, ja minule ta tunnistab seda, aga ta lõikaks endal ennemini keele suust, kui et seda kellelegi kolmandale avaldaks. Me võime ju siiski minna ja asja lähemalt vaadata. Selgitan selle loo omal käel. Kui ma muud ei võida, siis saan nad vähemalt välja naerda. Lähme!”

Ta ajas endale tõtates mantli selga ja tema askeldamisest oli näha, et teotahe oli loidusest võitu saanud.

„Võtke oma kübar,” käskis ta.

„Te soovite, et ma kaasa tuleksin?”

„Jah, kui teil midagi paremat teha ei ole.” Minut hiljem olime mõlemad voorimehetõllas ja kihutasime Brixton Roadi poole.

Oli sombune, pilves hommik ja katuste kohal hõljuv pruunjashall udulinik näis poriste tänavate peegeldusena. Mu kaaslane oli kõige paremas tujus, lobises Cremona12 viiulitest ja stradivaariuse ning amaati erinevustest. Mina olin vakka, sest hall ilm ja meie sõidu kurb eesmärk mõjusid mu meeleolule rusuvalt.

„Te ei näi just palju eelseisvale asjale mõtlevat,” ütlesin viimaks, segades Holmesi muusika-alast arutelu.

„Pole veel andmeid,” vastas tema. „On suur viga teoretiseerida enne, kui kogu tõendusmaterjal käes on. Nii ei saa erapooletult otsustada.”

„Varsti saate andmed, sest see ongi Brixton Road ja seal on ka kõnesolev maja, kui ma just väga ei eksi,” tähendasin sõrmega vastavasse suunda osutades.

„Seda küll. Pidage kinni, kutsar, pidage kinni!” Me olime majast veel umbes sada jardi13 eemal, kuid Holmes nõudis, et me maha läheksime, ja nii me siis lõpetasimegi teekonna jalgsi.

Maja number 3 Lauristoni pargis nägi välja sünge ja pahaendeline. See oli üks neljast majast, mis tänava äärest natuke eemal seisid; kahes olid elanikud sees ja kaks olid tühjad. Viimastest vaatasid vastu kolm tühja nukrat aknarida, katteta ja kõledat. Ainult siin-seal võis märgata sedelikesi „Välja üürida”, mis andsid ähmastele ruutudele ilme, nagu oleks neile krae kasvanud. Iga maja eraldas tänavast väike kidurate taimetuustidega üle puistatud aed, millest viis risti läbi kollakas, nähtavasti savija kruusasegune kitsas jalgrada. Kuna öö läbi oli sadanud vihma, siis oli kogu see paik märg ja loike täis. Aeda piiras kolme jala kõrgune, puuvarbadest pealisega telliskivimüür, mille vastu nõjatus turske kordnik. Viimast ümbritses väike salk päevavargaid, kes sirutasid kaelu ja pingutasid silmi, et kas või vilksamisi näha, mis seespool toimub, olgugi et see lootus oli asjatu.

Mõtlesin, et Sherlock Holmes tõttab otsekohe majja ja sukeldub saladuse uurimisse. Näis aga, et miski polnud tema kavatsustest kaugemal kui see. Ükskõikse ilmega, mis selles olukorras tundus mulle peaaegu edvistava teesklusena, lonkis ta mööda kõnniteed edasi-tagasi, vahtis tühja pilguga maapinda, taevast, vastas asuvaid maju ja varbaeda. Kui ta vaatluse oli lõpetanud, sammus ta aeglaselt edasi mööda jalgrada, või õigemini mööda jalgrajaäärset mururiba, endal pilk kogu aeg maa küljes kinni. Kaks korda peatus ta ja ühel korral nägin teda naeratavat ning kuulsin rahulolevalt hüüatavat. Märjal savisel pinnal oli palju jälgi, aga kuna politseinikud olid rada mööda kogu aeg tulnud ja läinud, jäi mulle arusaamatuks, kuidas mu kaaslane võis loota, et ta sealt veel midagi avastab. Ja siiski ei kahelnud ma selles, et ta võis näha väga palju, mis mulle peidetuks jäi, sest olin ju tema erakordse tähelepanuvõime kohta nii silmapaistvaid tõendeid saanud.

Ukse juures ruttas meile vastu pikk, kahvatu, linakarva juustega mees, märkmik käes, ja pigistas südamlikult mu kaaslase kätt. „Väga lahke teist, et tulite,” sõnas ta, „lasksin kõik jätta puutumata.”

„Välja arvatud see!” vastas mu sõber jalgteele näidates. „Kui siit ka pühvlikari läbi oleks läinud, ei saaks see olla rohkem ära tallatud. Kahtlemata tegite siiski oma järeldused, enne kui seda lubasite, Gregson?”

„Mul on majas väga palju tegemist olnud,” vastas salapolitseinik põiklevalt. „Minu kolleeg mister Lestrade on ka siin. Usaldasin selle tema hoolde.”

Holmes vaatas mulle vilksti otsa ja kergitas pilkavalt kulme. „Kui kaks niisugust meest nagu teie ise ja Lestrade kohal on, ega siis mõnel kolmandal siit enam suurt midagi leida ole,” sõnas ta.

Gregson hõõrus iseendaga rahul olles käsi. „Arvan, et oleme teinud kõik, mida üldse teha saab,” vastas ta, „aga see juhtum on nii iseäralik, ja ma teadsin, et niisugused asjad on teie maitse järele.”

„Ega te voorimehega ei tulnud?” küsis Sherlock Holmes.

„Ei, söör.”

„Lestrade ka mitte?”

„Ei, söör.”

„Lähme siis ja vaatame seda tuba.” Selle, eelnevaga nii seostamatu lausega sammus ta majja. Temale järgnes Gregson, näol hämmastus.

Väike tolmune, palja laudpõrandaga koridor viis kööki ja majapidamisruumidesse; sealt avanes veel kaks ust – vasakule ja paremale. Üks neist oli nähtavasti mitmeid nädalaid suletud olnud. Teine viis söögituppa – see oligi tuba, kus salapärane mõrvajuhtum oli aset leidnud. Holmes astus sisse ja mina järgnesin talle, südames rõhutud tunne, mida surma lähedus ikka sisendab.

See oli avar nelinurkne ruum, mis mööbli puudumise tõttu näis veelgi suurem. Seinu ehtis maitsetu, kirev tapeet, mis kohati oli kaetud hallitusplekkidega ja millest siin-seal ripnesid alla suured lahtirebenenud latakad, paljastades kollase krohvipinna. Ukse vastasseinas asetses tore kamin, valgest kunstmarmorist simsiga, mille ühele nurgale oli kinnitatud punane vahaküünlajupp. Ainuke aken oli nii määrdunud, et valgus paistis sisse ebamääraselt ja ähmaselt, andes kõigele tuhmhalli varjundi, mida veelgi süvendas kogu tuba kattev paks tolmukord.

Kõiki neid üksikasju märkasin alles hiljem. Tol hetkel oli mu tähelepanu keskendunud üksikule õudsele kogule, mis lebas liikumatult põrandal ja vahtis tühjade, elutute silmadega luitunud lakke. See oli umbes neljakümne kolme-nelja aastane, keskmist kasvu laiaõlgne mees mustade kräsus juuste ja lühikese habemetüükaga. Seljas oli tal raskest mustast kalevist saterkuub ja vest ning jalas heledavärvilised püksid; krae ja kätised olid laitmatult puhtad. Põrandal tema kõrval lebas korralik, hoolikalt harjatud silinderkübar. Käed olid tal kõvasti rusikas ja käsivarred laiali heidetud, jalad aga kõveriti kokku põimunud, nagu oleks ta surmaheitlus õige ränk olnud. Ta kangestunud näost paistis hirm ja, nagu mulle näis, vihkamine – niisugune, milletaolist ma inimese näol veel iial polnud näinud. See õel, hirmuäratav grimass, lisaks veel madal laup, tömp nina ja etteulatuv lõuaosa andsid surnule isesuguse ahvisarnase välimuse, mida rõhutas veel tema ebaloomulik väändunud asend. Ma olen näinud surma väga mitmesugusel kujul, kuid iial pole see tundunud nii jube kui tolles hämaras sünges toas, mille aken vaatas välja Londoni äärelinna ühele peatuiksoonele.

Uksel seisis Lestrade, kõhetu ning nuuskurkoera sarnane nagu alati, ning tervitas mu kaaslast ja mind.

„See juhtum tekitab alles kõmu, söör,” tähendas ta. „See trumpab kõik üle, mida ma seni olen näinud, ja egas minagi enam roheline ole.”

„Ei ole pidepunkti,” sõnas Gregson.

„Mitte mingisugust,” kinnitas Lestrade takka.

Sherlock Holmes lähenes laibale, põlvitas maha ja uuris seda tähelepanelikult. „Kas on kindel, et haava ei ole?” küsis ta, osutades rohketele verelaikudele ja – pritsmetele ümberringi.

„Täiesti kindel,” kinnitasid mõlemad detektiivid.

„Siis kuulub see veri muidugi kellelegi teisele – arvatavasti mõrvarile, kui siin üldse mõrvaga tegemist on. See meenutab mulle kolmekümne neljandal aastal Utrechtis van Janseni surmaga kaasnenud asjaolusid. Kas mäletate toda juhtumit, Gregson?”

„Ei, söör.”

„Tutvuge sellega, tehke seda kindlasti. Siin päikese all pole midagi uut. Kõike on ette tulnud juba varem.”

Samal ajal askeldasid ta vilkad sõrmed otsekui lennates juba siin, juba seal ja igal pool korraga; nad kompisid, muljusid, nööpisid lahti ja uurisid kõik järele, kuna silmis oli tal seesama eemalviibiv pilk, millest eespool juba rääkisin. Järelevaatus toimus nii kiiresti, et vaevalt oleks võinud uskuda, kui piinliku üksikasjalisusega see läbi viidi. Lõpuks nuusutas ta surnu huuli ja vaatas korraks ta lakk-kingade taldu.

„Ega teda pole liigutatud?” usutles ta.

„Mitte rohkem kui meil järelevaatuseks vaja oli.”

„Nüüd võib ta surnukambrisse viia,” sõnas Holmes. „Enam pole siit midagi leida.”

Gregsonil oli neli meest kanderaamiga käepärast. Tema kutse peale astusid nad sisse ja laip tõsteti raamile, et teda välja kanda. Tõstmise juures kukkus kõlinal maha sõrmus ja veeres üle põranda. Kohe krapsas Lestrade selle üles ja jäi seda mõistatuslikul pilgul vahtima.

„Siin on olnud keegi naine!” hüüdis ta. „See on naise laulatussõrmus.”

Neid sõnu lausudes hoidis ta seda peopesal, igaühele nähtaval. Kogunesime kõik tema ümber seda vaatama. Polnud kahtlust, et see lihtne kullast võruke oli kunagi ehtinud mõrsja sõrme.

„See teeb asjad veel keerukamaks,” ütles Gregson. „Taevas teab, et need olid juba ennegi keerukad küllalt.”

„Kas olete kindel, et see neid hoopis ei lihtsusta?” tähendas Holmes ja lisas: „Ega sõrmuse vahtimine meid targemaks tee. Mida te tema taskutest leidsite?”

„Kõik on siin,” vastas Gregson, näidates korratule esemete hunnikule ühel alumisel trepiastmel. „Kulduur nr. 97163, ostetud Barraud’ juurest Londonist. Väga raske ja massiivne kullast alberti kett14. Vabamüürlaste15 vapimärgiga kuldsõrmus. Rubiinsilmadega buldogi pea kujuline kullast kaelasidemenõel. Vene päritoluga nahkne visiitkaartide ümbris. Selles leiduvatel kaartidel seisis „Enoch J. Drebber, Cleveland”, mis on kooskõlas ta pesule tikitud initsiaalidega „E. J. D.”. Rahakotti ei olnud, kuid lahtist raha oli seitsme naela kolmeteistkümne šillingi väärtuses. Boccaccio „Dekameroni” taskuväljaanne, Joseph Stangersoni nimi esilehel. Kaks kirja – üks adresseeritud E. J. Drebberile ja teine Joseph Stangersonile.”

„Missugusel aadressil?”

„Ameerika Börs, Strand, nõudmiseni. Mõlemad on Guioni Aurulaevakompaniilt ja annavad teateid kompanii laevade väljasõidu kohta Liverpoolist. On ilmne, et see õnnetu mees kavatses New Yorki tagasi pöörduda.”

„Kas te selle Stangersoni kohta olete järele pärinud?”

„Tegin seda otsekohe, söör,” vastas Gregson. „Panin kuulutused kõikidesse ajalehtedesse ja üks minu meestest läks Ameerika Börsile, kuid ta pole veel tagasi.”

„Kas te Clevelandi telegrammi saatsite?”

„Telegrafeerisime täna hommikul.”

„Kuidas te oma järelepärimise sõnastasite?”

„Andsime lihtsalt olukorrast üksikasjalise ülevaate ja ütlesime, et meil oleks hea meel igasuguse informatsiooni üle, mis võiks meid aidata.”

„Kas te ei küsinud lähemaid üksikasju mõningate asjaolude kohta, millel on teie arvates otsustav tähtsus?”

„Küsisin Stangersoni kohta.”

„Ja muud ei midagi? Aga kas ei paista siin mingisugust seika, mille ümber kogu juhtum näib keerlevat? Kas te ei taha uuesti telegrafeerida?”

„Olen öelnud kõik, mis mul öelda on,” sõnas Gregson solvunult.

Sherlock Holmes kõhistas endamisi naeru ja näis just kavatsevat midagi öelda, kui meie juurde ilmus tähtsalt ja enesega rahulolevalt käsi hõõrudes Lestrade, kes sel ajal oli olnud toas, kui meil esikus see jutuajamine toimus.

„Mister Gregson, tegin just praegu väga tähtsa avastuse, mis oleks jäänud kahe silma vahele, kui ma seinu hoolikalt läbi poleks uurinud.”

Nende sõnade juures sädelesid mehikesel silmad – nähtavasti allasurutud võidurõõmust, et oli saanud ühe punkti oma ametivenna kahjuks arvele panna.

„Tulge siia,” ütles ta, tõtates tuppa tagasi, kus õhk pärast õudse võõra väljaviimist märksa puhtam tundus. „Seiske nüüd seal!”

Ta tõmbas tiku vastu saapatalda põlema ja hoidis seda seina juures.

„Vaadake!” ütles ta võidutsevalt.

Eespool tähendasin juba, et toas oli tapeet tükati lahti rebenenud. Nurgas, kuhu ta näitas, oli suur tükk maha koorunud ning jätnud paljaks kollase nelinurga karedat krohvipinda. Risti üle selle palja pinna oli veripunaste tähtedega kritseldatud üksainus sõna – RACHE.

„Mis te sellest arvate?” küsis detektiiv eksponaate tutvustava rändloomaaiaomaniku ilmega. „Kirjutus jäi selle tõttu märkamata, et on toa kõige pimedamas nurgas ja et keegi ei mõelnudki siia vaadata. Mõrvar on selle kirjutanud omaenese verega. Näete, siin on veri mööda seina alla nirisenud! Igatahes kummutab see leid oletuse enesetapmisest. Ja mispärast valiti kirjutamiseks just see nurk? Ütlen teile. Vaadake, kaminasimsil on küünal. Tol ajal see põles ja see osa seinast oli kõige valgem, aga mitte kõige pimedam nagu praegu.”

„Ja nüüd, kus te selle avastuse olete teinud, mida see’s teie arvates tähendab?” küsis Gregson halvustavalt.

„Tähendab? Noh, tähendab seda, et kavatseti kirjutada naisterahva nimi Rachel, kuid kirjutajat segati, enne kui ta jõudis lõpetada. Pange mu sõnu tähele: kui see juhtum ükskord selgitatakse, küll te siis näete, et sellesse on segatud keegi Racheli-nimeline naisterahvas. Naerge aga pealegi, mister Sherlock Holmes. Te võite ju väga terane ja tark olla, aga lõppude lõpuks on vana koer ikka kõige parem.”

„Ma palun tõesti vabandust,” ütles mu kaaslane, kes laginal naerma oli pahvatanud ja sellega mehikese meelepaha põhjustanud. „Muidugi mõista kuulub teile avastaja au, ja nagu te ütlete, näitavad kõik märgid, et kirjutajaks on teine möödunud öö saladuse osaline. Mul ei ole veel mahti olnud seda ruumi uurida, kuid teie loal teen seda nüüd.”

Seda öeldes tõmbas ta taskust mõõdurihma ja suure ümmarguse luubi. Nende kahe tööriistaga askeldas ta käratult mööda tuba ringi, mõnikord peatus, vahetevahel põlvitas ja kord heitis koguni silmili põrandale. Ta oli oma tegevusse nii süvenenud, et näis meie olemasolu unustanud olevat, sest ta sosistas kogu aeg omaette ja laskis vahetpidamata kuuldavale küll hüüatusi, küll üminat, vahel sekka vilet ja tasaseid häälitsusi, mis julgustasid ja sisendasid lootust. Teda vaadeldes meenus mulle tahtmatult puhastverd, hästi treenitud rebasekoer, kes kannatamatusest kiunudes mööda tihnikut edasi-tagasi tormab, kuni satub kaotatud jälgedele. Kakskümmend minutit või kauemgi jätkas ta oma uurimisi: mõõtis äärmise täpsusega kaugusi märkide vahel, mis minule täiesti nähtamatuks jäid, ja mõnikord asetas oma mõõdurihma niisama arusaamatul viisil seintele. Ühest kohast põrandalt korjas ta väga hoolikalt üles näputäie halli tolmu ja pakkis selle ümbrikku. Lõpuks silmitses ta läbi luubi seinale kirjutatud sõna, uurides iga tähte kõige piinlikuma hoolega. Kui ka see oli tehtud, näis ta lõpuks rahul olevat, sest ta pani mõõdurihma ja luubi tasku tagasi.

„Öeldakse, et geniaalsus on piiritu võime vaeva näha,” tähendas ta naeratades. „See on väga halb definitsioon, kuid kriminaaljälitustöö kohta kehtib see küll.”

Gregson ja Lestrade olid oma asjaarmastajast kaaslase manöövreid jälginud märgatava uudishimu ja teatava põlastusega. Nemad ei osanud nähtavasti veel hinnata tõsiasja, mida mina juba olin hakanud taipama – nimelt et Sherlock Holmesi tühiseimalgi tegevusel oli ikka mingi kindel praktiline eesmärk.

„Mis teie asjast arvate, söör?” küsisid mõlemad.

„Rööviksin teilt käesoleva juhtumi selgitamise au, kui teile oma abi julgeksin pakkuda,” tähendas mu sõber. „Teil läheb ju nüüd nii libedasti, et lausa kahju oleks, kui keegi vahele segaks.” Ta hääles oli kõva annus sarkasmi. „Kui te mulle teatate, kuidas teil uurimine edeneb,” jätkas ta, „on mul alati rõõm teile oma võimete piirides abi osutada. Vahepeal tahaksin rääkida kordnikuga, kes laiba leidis. Kas võiksite mulle öelda ta nime ja aadressi?”

Lestrade vaatas oma taskuraamatusse. „John Rance,” vastas ta. „Praegu on ta teenistusest vaba. Ta elukoht on Audley Court 46, Kennington Park Gate.”

Holmes märkis aadressi oma taskuraamatusse.

„Tulge kaasa, doktor, lähme otsime ta üles.” Ning kahe salapolitseiniku poole pöördudes jätkas ta: „Ütlen teile midagi, mis teile selle juhtumi puhul võib abiks olla. Siin on toime pandud mõrv, ja mõrvar oli mees. Ta oli üle kuue jala pikk ja parimas eas. Tema pikkuse kohta olid tal väikesed jalad. Ta kandis lihtsaid kandilise ninaga saapaid ja suitsetas tritšinoopoli sigarit16. Ta tuli siia koos oma ohvriga neljarattalises voorimehetõllas. Hobusel olid kolme jala all vanad rauad ja parema esijala all uus raud. Mõrvaril oli arvatavasti punane nägu ja ta parema käe küüned olid silmatorkavalt pikad. Need on ainult vähesed viited, aga nad võivad teid aidata.”

Lestrade ja Gregson vaatasid uskumatu naeratusega teineteisele otsa.

„Kui see mees mõrvati, kuidas see siis toimus?” küsis esimene.

„Mürgiga,” kostis Sherlock Holmes lühidalt ja asus minekule. „Veel üks asi, Lestrade,” lisas ta ukse juures ümber pöördudes. „Rache tähendab saksa keeles „kättemaks”, niisiis ärge raisake aega miss Racheli otsimisega.”

Selle sapise märkusega kõndis ta minema, jättes kaks võistlejat ammuli sui endale järele vahtima.