Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 20

Kell oli üksteist saamas, kui me oma õhtuste seikluste viimasesse tegevuspaika jõudsime. Olime suurlinna niiske udu selja taha jätnud ja ilm oli päris kena. Läänest puhus soe tuul ning üle taeva ujusid aeglaselt rasked pilverünkad, mille lõhedest vahetevahel piilus poolkuu. Oli küllalt valge, et jalge ette näha, kuid Thaddeus Sholto võttis siiski tõllalt ühe külglaterna, et meie teed paremini valgustada.

Pondicherry Lodge’i krunti piiras ümberringi väga kõrge kivimüür, mille hari oli üle puistatud klaasimurruga. Ainsaks sissepääsuks oli kitsas raudriiskadega uks. Sellele koputas meie juht kuidagi eriliselt, nagu kirjakandja: kopp-kopp.

„Kes seal on?” hüüdis seestpoolt räme hääl.

„Mina olen, McMurdo. Minu koputamist peaksite selle aja peale juba ometi tundma!”

Kostis torisemist ja võtmete kõlinat-raginat. Uks pöördus raskelt lahti ning ukseavas seisis väike jässakas mees. Laterna kollakas valgus langes ta uurivalt ettesirutatud näole ja umbusklikult pilgutlevatele silmadele.

„Ah see olete teie, mister Thaddeus. Aga kes need teised on? Nende sisselaskmiseks pole mul peremehelt korraldust.”

„Ei ole korraldust? McMurdo, te päris üllatate mind! Rääkisin ju eile õhtul vennale, et toon paar sõpra kaasa.”

„Ta pole terve tänase päeva jalgagi toast välja tõstnud ega mulle mingit korraldust teinud. Teate väga hästi, et ma pean peremehe käskudest kinni pidama. Teid võin ma sisse lasta, teie sõbrad aga peavad jääma sinna, kus nad on.”

Niisugust takistust ei olnud me ette näinud. Thaddeus Sholto vaatas hämmeldunult ja abitult ringi.

„See pole teist sugugi kena, McMurdo!” ütles ta. „Teile on ju küllalt, kui mina nende eest vastutan. Pealegi on meil kaasas noor daam. Tema ei saa ometi niisugusel kellaajal tänaval oodata.”

„Väga kahju, mister Thaddeus,” vastas uksehoidja järeleandmatult. „Need inimesed võivad olla küll teie sõbrad, aga ometi mitte peremehe sõbrad. Tema maksab mulle mu kohustuste täitmise eest hästi ja ma täidan neid ka hoolega. Nendest teie sõpradest ei tunne ma kedagi.”

„Mis te nüüd, McMurdo, tunnete ikka!” hüüdis Sherlock Holmes sõbralikult. „Ei usu, et olete mu juba unustanud. Kas te ei mäleta asjaarmastajat, kes neli aastat tagasi teie tuluõhtul Alisoni juures teiega poksis ja kolm raundi vastu pidas?”

„Ega ometi mister Sherlock Holmes!” müristas poksija. „Jumalatõsi! Kuidas ma teid ära ei tundnud! Kui te selle asemel, et niimoodi sõna lausumata paigal seista, oleksite hoopis ligi astunud ja mulle oma kuulsa lõuahaagi virutanud, oleksin kohe teadnud, et see teie olete. Oh teid küll, olete ka nende killast, kes oma anded maha magavad, tõsijutt! Kui te oleksite poksiga tegelema hakanud, oleksite veel kaugele jõudnud.”

„Näete, Watson, kui ma kõige muuga rappa lähen, on mul ühele ametile ikka veel tee lahti,” sõnas Holmes naerdes. „Olen kindel, et meie sõber meid nüüd enam välja külma kätte ei jäta.”

„Astuge aga sisse, sir, astuge aga sisse – nii teie ise kui ka teie sõbrad,” kutsus uksehoidja. „Andke andeks, mister Thaddeus, aga eeskirjad on väga valjud. Pidin enne kindlaks tegema, kes need teie kaaslased on.”

Seespool viis kruusane rada läbi metsistunud krundi suure neljakandilise majamüraka juurde, mis oli üleni varjus, välja arvatud üks nurk ja ärkliaken, kust kuukiir nõrgalt vastu helkis. Hoone tohutu suurus koos seal valitseva sünge vaikusega tegi südame alt kõhedaks. Isegi Thaddeus Sholto näis end ebamugavalt tundvat ning latern ta käes võnkus ja võbises.

„Mitte ei taipa,” sõnas ta. „Siin peab mingi arusaamatus olema. Ütlesin Bartholomew’le selge sõnaga, et me tuleme, aga ometi ei näe ma tema aknas tuld. Ma ei oska seda kuidagi seletada.”

„Kas ta laseb oma maja alati nii hoolsasti valvata?” päris Holmes.

„Jah, ta on isa kombed üle võtnud. Teate, ta oli isa lemmik, ja vahel ma mõtlen, et isa rääkis talle ehk rohkem kui minule. See seal üleval, kuhu kuu paistab, on Bartholomew’ aken. Klaas päris särab valguse käes, aga mulle tundub, et tuba ise on pime.”

„Tuba on tõepoolest pime,” nõustus Holmes. „Aga ma näen tuld vilkumas tollest väikesest aknast ukse kõrval.”

„Ah sealt – see on majapidajanna tuba. Seal elab vana missis Bernstone. Tema võib meile öelda, kuidas lood on. Ehk ei pane te pahaks, kui ma teid paariks minutiks siia ootama jätan, sest kui me kõik korraga sisse läheme ja talle pole meie tulekust sõnagi räägitud, võime ta ära ehmatada. Aga mis see siis on? Tsst!”

Ta tõstis laterna kõrgemale ning ta käsi värises nii, et valgusringid meie ümber võbisema ja vilkuma hakkasid. Miss Morstan haaras mul randmest ja me seisime peksleva südamega ning teritasime kõrvu. Läbi öövaikuse kostis suurest pimedast majast kõige kurvem ja haletsusväärsem hääl – hirmunud naise südantlõhestav nuuksumine.

„See on missis Bernstone,” sõnas Sholto. „Tema on majas ainuke naine. Oodake siin. Olen kohe tagasi.”

Ta ruttas ukse juurde ja koputas oma erilisel viisil. Nägime, kuidas pikakasvuline naine talle ukse avas ja juba ainult külalist nähes ennast heast meelest õõtsutama hakkas.

„Oo, mister Thaddeus! Oi, sir, küll ma olen rõõmus, et te tulite! Mul on nii hea meel, et te tulite, mister Thaddeus!”

Kuulsime majapidajanna rõõmuavaldusi, kuni uks sulgus ja ta sõnad ühetooniliseks summutatud pominaks muutusid.

Meie juht oli laterna meile jätnud. Holmes pööras seda pikkamööda ja silmitses hoolega maja ning igal pool vedelevaid risuhunnikuid. Miss Morstan ja mina seisime lähestikku ja neiu käsi oli mu peos. Imeline ja seletamatu asi see armastus: siin me seisime kahekesi, kes me enne seda päeva polnud teineteist kunagi varem näinud, kes me polnud vahetanud ühtegi õrna pilku ega sõna, ja ometi otsisid meie käed sel raskel viivul vaistlikult teineteist. Veel siiani imestan selle üle, tol hetkel aga tundus tema poole pöördumine täiesti loomulikuna, ja nagu tema mulle sageli on kõnelnud, olevat temagi vaist juhtinud teda minult lohutust ja kaitset otsima. Nii me seisime seal käsikäes just nagu kaks last, ja hoolimata kõigest süngusest, mis meid ümbritses, valitses meil südames rahu.

„Missugune kummaline paik,” ütles neiu ringi vaadates.

„Paistab, nagu oleksid kõik Inglismaa mutid siia lahti lastud. Nägin kord midagi taolist Ballarati ligidal mäeküljel, kus kullaotsijad oma tööd olid teinud.”

„Siin on põhjus sama,” arvas Holmes. „Need on varanduseotsijate jäljed. Ärge unustage, et nad otsisid seda kuus aastat. Mis seal’s imestada, kui kogu krunt näeb välja nagu kruusaauk.”

Samal hetkel paiskus uks lahti ja Thaddeus Sholto tormas välja, käed õieli ja silmad hirmu täis.

„Bartholomew’ga on midagi juhtunud!” hüüdis ta. „Ma kardan! Mu närvid ei pea vastu.”

Tõepoolest, ta peaaegu töinas hirmust ja ta lõtv tõmblev nägu, mis piilus karakullkrae varjust, oli abitu ja paluv nagu heitunud lapsel.

„Lähme sisse,” lausus Holmes oma tavalise reipa otsustavusega.

„Jah, tulge,” palus Thaddeus Sholto. „Tunnen, et ma pole ise võimeline midagi korraldama.”

Järgnesime kõik talle majapidajanna tuppa, mis asus koridorist vasakul. Vana naine kõndis hirmunud näoga ning närviliselt oma riideid näppides mööda tuba edasi-tagasi. Miss Morstani ilmumine näis talle mõjuvat rahustavalt.

„Jumal õnnistagu teie rahulikku näokest!” hüüdis ta hüsteeriliselt nuuksudes. „Oh, kui hea on teid vaadata! Küll on mind täna rängasti proovile pandud!”

Meie õrn kaaslane patsutas tema kõhna, tööst karedat kätt ja ütles paar naiselikult lahket lohutussõna, mis tõid teise kahvatusse näkku jume tagasi.

„Peremees on enese luku taha pannud ja ei vasta mulle,” seletas ta. „Ootasin tema kutsumist kogu päeva – armastab teine ju sageli üksinda olla –, aga umbes tund aega tagasi hakkasin kartma, et midagi on ehk pahasti, läksin üles ja piilusin läbi lukuaugu. Peate üles minema, mister Thaddeus, peate üles minema ja ise vaatama! Olen mister Bartholomew Sholtot kümme pikka aastat näinud nii rõõmsana kui ka kurvana, aga säärast näoilmet ei ole ma tal veel kunagi märganud.”

Sherlock Holmes võttis lambi ja näitas teed, sest Thaddeus Sholtol lõgisesid hambad suus. Mehikesel olid hirmuärevusest põlved nii nõrgad, et pidin teda trepist ülesminekul toetama. Üles minnes kahmas Holmes kahel korral luubi taskust ja uuris hoolikalt märke, mis näisid mulle lihtsalt vormitute tolmulaikudena kookosniinest trepivaibal. Lampi madalal hoides astus ta pikkamööda astmelt astmele ning heitis teravaid pilke paremale ja vasakule. Miss Morstan oli koos hirmunud majapidajannaga maha jäänud.

Kolmas trepijärk lõppes pika sirge koridori otsas, mille parempoolset seina kattis suur india gobelään, vasakus aga oli kolm ust. Holmes liikus koridori mööda edasi ikka niisama aeglaselt ja kavakindlalt, meie tihedalt tema kannul, pikad mustad varjud järel. Kolmas uks oli see, mis meid huvitas. Holmes koputas, ning saamata vastust, püüdis lingile vajutades ust jõuga avada. Uks oli aga seestpoolt lukku pandud, ja lukukeel, nagu me lampi uksepilule lähendades nägime, oli õige lai ja tugev. Võti oli küll ees, kuid lukuauk polnud täiesti kaetud. Sherlock Holmes kummardus lukuaugu juurde, ajas enese aga otsekohe jälle sirgu, ahhetades ehmunult.

„Seal on küll kurat lahti, Watson,” ütles ta mulle nii erutatuna, nagu ma teda veel kunagi polnud näinud. „Mida teie sellest arvate?”

Kummardusin lukuaugu juurde ja põrkasin kohkunult tagasi. Aknast paistis sisse kuu ja toas kumendas hämune valgus. Otse minu poole vaatas nagu õhku riputatult – allapoole kuuvalgus ei ulatunud – täpselt meie kaaslase Thaddeuse nägu. Seesama kõrge otsmiku ja läikiva kiiruga pea, mida ümbritses samasugune punane juukseharjas, nägu niisama veretu. Ent see nägu naeratas kohutavat, tardunud ja ebaloomulikku naeratust, mis selles vaikses kuust valgustatud ruumis riivas närve valusamini kui mis tahes grimass. Nägu sarnanes nii väga meie uue sõbra omaga, et ma pöördusin vaatama, kas ta ikka on veel meie hulgas. Siis tuli mulle meelde, et nad pidid ju vennaga kaksikud olema.

„Kohutav!” ütlesin Holmesile. „Mida nüüd teha?”

„Uks tuleb maha murda,” vastas Holmes ja hüppas kogu jõuga vastu ust.

Lukk kriuksatas ja kägises, aga järele ei andnud. Tõukasime veel korra kahekesi koos – seekord tuli lukk äkilise raksatusega eest ja me olimegi Bartholomew Sholto kambris.

See paistis olevat sisustatud keemialaboratooriumina. Vastasseinas riiulil olid kahte ritta seatud klaaskorkidega pudelid ning laual seisid läbisegi Bunseni põletid, katseklaasid ja retordid. Nurkades asusid punutud korvides suured, tugevast klaasist happepudelid. Üks neist näis lekkivat või oli siis katki läinud, sest põrandale oli valgunud terve oja tumedat vedelikku ja õhk oli paks erilisest teravast, just nagu tõrvahaisust. Toa ühes otsas keset krohvitükke ja lubjaseid peerge seisis treppredel. Selle kohal laes oli avaus, küllalt suur, et inimene sealt läbi mahuks. Trepi kõrval põrandal lebas hunnikusse visatud köis.

Laua juures puust tugitoolis istus kägarasse vajunult maja peremees, pea langenud vasakule õlale, õudne, seletamatu naeratus näol. Ta oli kange ja külm ning oli kindlasti surnud juba hulga aja eest. Mulle näis, nagu poleks mitte ainult ta näolihased, vaid ka kõik kehaliikmed kõige fantastilisemal viisil moonutatud ja kõverasse väänatud. Tema käe juures laual lebas kummaline instrument – pruun, kõvast puidust kepike, millele oli sidumisnööriga otsa kinnitatud kivist pea nagu vasaral. Selle kõrval oli plokist rebitud paberileht paari kriipseldatud sõnaga. Holmes heitis pilgu paberile ja ulatas selle siis mulle.

„Näete!” sõnas ta tähendusrikkalt kulme kergitades.

Laterna valgusel lugesin ma väriseva südamega: „Nelja märk.”

„Jumala eest, mida see kõik tähendab?” pärisin.

„Mõrva tähendab,” vastas Holmes surnud mehe kohale kummardudes. „Ahaa! Seda ma arvasin. Vaadake!”

Ta osutas mingile pikale tumedale okkale surnu kõrva kohal peanahas.

„Paistab nagu okas olevat,” leidsin mina.

„Ja ongi okas. Võite selle välja tõmmata, aga olge ettevaatlik – see on mürgine.”

Võtsin okkast pöidla ja nimetissõrmega kinni. Okas tuli nii kergesti välja, et ei jätnud nahale peaaegu märkigi. Ainult tilluke veretäpike näitas, kus torkeauk oli olnud.

„Mulle on see kõik lahendamatu mõistatus, mis läheb järjest segasemaks,” kurtsin.

„Vastuoksa,” väitis Holmes, „asi saab ju iga hetkega selgemaks. Puudub veel ainult paar lüli, ja kogu lugu on täielikult seostatud.”

Pärast kambrisse astumist olime oma kaaslase peaaegu unustanud. Väike mees seisis nagu hirmu kehastus ikka veel uksel, murdis käsi ja ägas endamisi. Äkki tõi ta kuuldavale terava kaebliku karjatuse.

„Aare on läinud!” hüüdis ta. „Nad on aarde minema viinud! Seal on auk, kust me kasti alla lasksime. Mina aitasin tal seda teha. Mina olin viimane, kes teda nägi. Minust jäi ta eile õhtul siia ja ma kuulsin trepist alla minnes, kuidas ta ukse lukku keeras.”

„Mis kellaajal see oli?”

„Kell oli kümme. Ja nüüd on ta surnud ja politsei kutsutakse kohale ja hakatakse kahtlustama, et minu käsi oli mängus. Oh jaa, kindlasti hakatakse. Aga teie ei arva seda, ega ju, härrased? Kindlasti ei arva te, et mina seda tegin! On siis mõeldav, et ma oleksin teid siia toonud, kui ma seda oleksin teinud? Oh heldus, oh heldus, ma lähen küll hulluks!”

Ta vehkis kätega ja trampis jalgadega nagu raevukrampides.

„Teil pole põhjust midagi karta, mister Sholto,” lausus Holmes lahkesti ja pani käe talle õlale. „Võtke mu nõu kuulda, sõitke ise jaoskonda ja teatage asjast politseile. Öelge, et olete valmis neid igati abistama. Ootame siin, kuni te tagasi tulete.”

Väike mees kuuletus pooljuhmilt ning oli kuulda, kuidas ta mööda pimedat treppi alla komberdas.