Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 24

Ärkasin alles õhtupoolikul ning tundsin end täiesti värske ja väljapuhanuna. Holmes konutas ikka veel laua ääres, nagu ta minust oli jäänud, ainult et viiuli oli ta kõrvale pannud ja istus nüüd ninapidi raamatus. Kui ma ennast liigutasin, vaatas ta minu poole, nägu endal üpris pilves ja murelik.

„On teil aga sügav uni,” lausus ta. „Kartsin, et ajame teid oma jutuga üles.”

„Ei, ma ei kuulnud midagi,” vastasin. „Toodi teile uudiseid?”

„Kahjuks mitte. See on tõesti imelik ja teeb mulle tuska. Lootsin selle aja peale juba midagi kindlat teada saada. Äsja käis Wiggins ette kandmas – ütles, et paadist pole jälgegi. Igatahes äärmiselt ebameeldiv takistus, sest iga minut on kallis.”

„Saan ehk mina millegagi aidata? Olen nüüd täiesti värske ja võin väga hästi järgmise öö üleval olla.”

„Ei, meie ei saa siin midagi teha. Peame ainult ootama. Kui me kodunt välja läheme, võib meie äraolekul teade tulla ja siis on hiljaksjäämine kindel. Teie võite teha, mis teile meeldib, mina aga pean valvesse jääma.”

„Siis ma lähen käin Camberwellis missis Cecil Forresteri pool ära. Eile ta palus mind tulla.”

„Missis Forrester?” kordas Holmes, silmis naeruvine.

„Nojah, miss Morstan muidugi ka. Nad tahtsid väga kuulda, mis on vahepeal juhtunud.”

„Mina teie asemel neile liiga palju ei räägiks,” õpetas Holmes. „Naisi ei või kunagi täielikult usaldada, isegi mitte kõige paremaid.”

Ma ei hakanud aega raiskama, et sellele jõledale mõtteavaldusele vastu vaielda.

„Olen tunni-paari pärast tagasi,” ütlesin.

„Väga hea. Õnn kaasa! Aga kuulge, kui te üle jõe lähete, võiksite ühtlasi ka Toby ära viia, sest vaevalt meil teda nüüd enam tarvis läheb.”

Võtsingi krantsi kaasa ja andsin ta koos poole sovriniga Pinchin Lane’i topisetegijale üle. Camberwellis leidsin miss Morstani öistest seiklustest pisut kurnatuna, aga otse janunemas uudiste järele. Ka missis Forrester põles uudishimust. Rääkisin neile, mida me olime teinud, jättes kõige hirmsamad üksikasjad siiski vahele. Nii kõnelesin ma küll mister Sholto surmast, mitte aga sellest, kuidas nimelt mõrv oli sooritatud. Kõigist kärbetest hoolimata oli mu jutustus nende jaoks ikka veel küllalt kole ja hämmastav.

„See on ju päris romaan kohe!” hüüdis missis Forrester. „Tütarlaps, kellele tehakse ülekohut, poolemiljonine aare, mustanahaline inimsööja ja puujalaga jõhkard. Kaks viimast asendavad traditsioonilist lohet või õelat krahvi.”

„Veel on selles loos kaks rändrüütlit, kes tütarlapsele appi tulevad.” Lisas miss Morstan ja heitis mulle särava pilgu.

„Ma ei mõista, Mary, kuidas te saate nii rahulik olla! Teie õnn sõltub ju sellest, kuidas see jälitamine lõpeb. Kujutlege vaid, mida tähendab olla nii rikas: kogu maailm on teie jalge ees maas!”

Mul hüppas süda rõõmust, kui nägin, et neiu ei ilmutanud sellise väljavaate puhul mingit vaimustust. Otse vastupidi, ta heitis pea uhkelt selga, nagu ei läheks asi talle üldse korda.

„Mis mind huvitab, on mister Thaddeus Sholto saatus,” lausus miss Morstan, „muul ei ole tähtsust. Tema toimis minu suhtes igati sõbralikult ja ausalt. Meie kohus on ta sellest hirmsast ja alusetust süüdistusest vabastada.”

Camberwellist lahkusin alles hilisel õhtutunnil ning selleks ajaks, kui ma koju jõudsin, oli päris pime. Mu korterikaaslase raamat ja piip lebasid laual, ise oli ta aga kadunud. Vaatasin otsivalt ringi, kuid mingit sedelikest ma ei märganud.

„Mister Sherlock Holmes on vist välja läinud?” pärisin perenaiselt, kes tuli eesriideid ette tõmbama.

„Ei, sir. Ta läks oma tuppa. Kas teate, sir,” alandas ta oma hääle mõjuvaks sosinaks, „olen ta tervise pärast mures.”

„Mispärast, missis Hudson?”

„Noh, ta on nii imelik, sir. Pärast seda kui te ära läksite, ta muudkui kõndis ja kõndis, ikka edasi ja tagasi, edasi ja tagasi, nii et ta sammud mulle juba närvidele käima hakkasid. Siis oli kuulda, kuidas ta endamisi kõneles ja pomises, ja iga kord, kui kell helises, tuli ta trepiotsa ja päris: „Kes see oli, missis Hudson?” Nüüd läks ta oma tuppa ja virutas ukse kinni, aga minu juurde on kuulda, kuidas ta seal endist viisi marsib. Loodan väga, sir, et ta haigeks ei jää. Võtsin endale julguse ja soovitasin tal mõnd rahustavat rohtu sisse võtta, aga ta vahtis mulle selle peale niisuguse näoga otsa, et katsusin ainult, kuidas tulema sain.”

„Ma ei usu, et oleks põhjust muret tunda, missis Hudson,” seletasin mina. „Olen teda varemgi sellisena näinud. Ta lihtsalt juurdleb millegi üle ja see teeb ta rahutuks.”

Püüdsin meie väärikale perenaisele asja seletada hästi kergel toonil, aga mul endalgi läks süda raskeks, kui ma kogu pika öö aeg-ajalt Holmesi samme kuulsin. Teadsin hästi, kuidas ta elav vaim pealesunnitud tegevusetuse vastu mässas.

Hommikueinele tuli ta väga roidununa, silmade all tumedad varjud ja põskedel palavikuline puna.

„Teete endale liiga, vanapoiss,” ütlesin talle. „Kuulsin, kuidas te öö läbi ringi kõndisite.”

„Ei saanud jah magada,” vastas Holmes. „See põrgulik probleem tapab mu ära. Hirmus rumal on niisuguse pisiasja taha toppama jääda, kui kõigest muust on üle saadud. Tean kurjategijate välimust, tean, missugune on paat – ühesõnaga, tean kõike, ja ometi ei saa nende kohta ühtegi teadet. Rakendasin veel teisigi jõudusid tööle ja olen kasutanud kõiki minu käsutuses olevaid vahendeid. Kogu jõe ulatuses on mõlemad kaldad läbi otsitud, aga uudiseid ei mingeid, ka pole missis Smith oma abikaasast kuulnud. Hakkan juba arvama, et nad lasksid paadi põhja. Aga sellele oletusele on vastuväiteid.”

„Võib-olla juhatas missis Smith meid valedele jälgedele.”

„Ei, selle võimaluse võime rahuga kõrvale jätta. Pärisin järele – niisugune paat on tõesti olemas.”

„Ehk sõitis ta hoopis ülesjõge?”

„Kaalusin ka seda võimalust – üks otsijate rühm käib ülalpool kaldad kuni Richmondini läbi. Kui täna mingit teadet ei tule, hakkan homme ise otsima ja mitte niivõrd paati kui just mehi. Aga päris kindlasti kuuleme neist juba varem.”

Ja siiski me ei kuulnud. Me ei saanud ühtegi teadet ei Wigginsilt ega teistelt otsijatelt. Enamik ajalehti tõi ära artikleid Norwoodi kurbmängu kohta. Kõik paistsid olevat vaese Thaddeus Sholto vastu väga vaenulikult häälestatud. Uusi detaile ükski leht ei andnud, peale selle, et järgmisel päeval pidi aset leidma kohtuistung. Jalutasin õhtul Camberwelli, et daamidele meie ebaedust teatada. Tagasi jõudes leidsin Holmesi rõhutuna ja tusasena. Ta vaevalt vastas mu küsimustele ning tegeles õhtu läbi mingi keeruka keemilise analüüsiga. Pärast pikaajalist retortide kuumendamist ja aurude destilleerimist oli lõpptulemuseks säherdune hais, mis mu lihtsalt toast välja ajas. Varase hommikuni kuulsin katseklaaside kõlksumist – järelikult tegeles Holmes ikka veel oma lehkava katsega.

Koidu ajal ehmusin äkitselt ärkvele ja leidsin üllatusega Holmesi oma sängi kõrvalt. Seljas oli tal kore lühikese kuuega meremeheülikond ning kaela ümber jämedast riidest punane rätt.

„Lähen jõge mööda allapoole, Watson,” seletas ta. „Mõtlesin kõik veel kord hoolega läbi ja teist väljapääsu ei leidnud. Igatahes on asi seda väärt, et järele proovida.”

„Ma võin ometi kaasa tulla?” küsisin.

„Ei, teist on rohkem kasu, kui te mu esindajana siia jääte. Ega ma isegi tahaks ära minna, sest kuigi Wiggins oli eile õhtul juba lootust kaotamas, on vägagi võimalik, et täna kuuleb uudiseid. Tahaksin, et te avaksite kõik kirjad ja telegrammid ning toimiksite oma äranägemise järgi, kui mingeid teateid peaks tulema. Võin ma teile lootma jääda?”

„Aga muidugi.”

„Kardan, et te mulle telegrafeerida ei saa, sest ma ei tea öelda, kuhu just satun. Kui mul veab, siis ma kauaks muidugi ei jää. Aga enne ma tagasi ei tule, kui nende kohta mingisuguseid teateid saan.”

Hommikueineni polnud Holmesist veel midagi kuulda. Avanud „Standardi”, leidsin meie juhtumi kohta siiski midagi uut.

Veel kord Ülem-Norwoodi tragöödiast rääkides on meil põhjust uskuda, kirjutas leht, et asi on palju komplitseeritum ja salapärasem, kui algul arvati. Uued tunnistused näitavad, et mister Thaddeus Sholto ei saa kuidagiviisi asjasse segatud olla. Ta lasti koos majapidajanna Bernstone’iga eile õhtul vabaks. Arvatakse siiski, et politsei on õigetel kurjategijatel jälil ja et mister Athelney Jones Scotland Yardist rakendab roimarite tabamiseks kogu oma tarmu ja vaimuerksuse. Uusi arreteerimisi võib oodata iga hetk.

„Noh, selles suhtes on asi korras,” mõtlesin endamisi. „Sholtost sõber on igatahes vaba. Huvitav, kellel nad siis nüüd jälil on, kuigi see paistab olevat rohkem lihtsalt trafaretne väljend, mida tarvitatakse siis, kui politsei järjekordselt midagi untsu on ajanud.”

Viskasin ajalehe lauale, aga siis langes mu pilk ühele kuulutusele viimasel veerul. See kõlas järgmiselt:

Kadunud. Möödunud teisipäeval umbes kell kolm öösel sõitsid paadimees Mordecai Smith ja tema poeg Jim aurupaadiga „Aurora” välja ega ole tagasi tulnud. Paat on musta värvi, kahe punase triibuga, korsten must, valge vööt keskel. Viis naela vaevatasuks sellele, kes teatab Mordecai Smithi ja „Aurora” asukohast missis Smithile, Smithi paadisild, või Baker Street 221-b.

Baker Streeti aadress näitas mulle selgesti, et selle oli lehte pannud Holmes. Kuulutus oli minu arvates väga leidlikult sõnastatud: põgenikud pidid seda lugedes nägema ainult naise enesestmõistetavat muret oma kadumaläinud mehe pärast.

Päev oli pikk. Iga kord, kui keegi koputas või kiirel sammul meie majast mööda kõndis, arvasin, et see on kas Holmes või mõni, kes tema kuulutuse peale tuleb. Püüdsin lugeda, aga mu mõtted libisesid ikka jälle meie ebatavalistele otsingutele ja nende objektile – väliselt nii kokkusobimatule lurjustepaarile. Mind vaevas kahtlus, kas mu kaaslase arutluses siiski mõnd olulist viga ei olnud. Vahest oli ta mingi suure eksituse ohvriks langenud? Kas polnud võimalik, et ta elav, spekulatiivne mõistus oli kogu selle pöörase teooria puudulikele eeldustele ehitanud? Ma küll ei teadnud, et ta oleks kunagi eksinud, ent võis ju ka teraseima mõistusega inimene juhuslikult vea teha. Oletasin, et eksiteele võis ta kõige tõenäolisemalt sattuda oma ülirafineeritud loogika tõttu – sellepärast, et tavalisele ja lihtsale seletusele eelistas ta alati keerukat ja iseäralikku. Teiselt poolt aga olin ju ise näinud tõendusi ja kuulnud, kuidas Holmes oma järeldusi põhjendas. Meenutades kogu seda imelike seikade ahelat, millest paljud olid küll iseenesest tühised, kuid paistsid kõik ikkagi üksteisega seoses olevat, ei saanud ma salata, et isegi kui Holmesi seletus vale oli, pidi tõde olema niisama outré39 ja kohutav.

Kell kolm pärastlõunal helistati ägedasti uksekella, hallist kostis tugevat mehehäält ja minu üllatuseks ilmus uksele ei keegi muu kui mister Athelney Jones ise. Ta erines küll suuresti tollest järsust ja isandlikust kaine mõistuse kuulutajast, kes Ülem-Norwoodis asja nii enesekindlalt üle oli võtnud. Mehe ilme oli kuidagi löödud ning ta olek alandlik, koguni vabandav.

„Tere päevast, sir, tere päevast,” lausus ta. „Mister Sherlock Holmes on vist välja läinud?”

„Seda küll, ja kahjuks ei tea ma öelda, millal ta tuleb. Aga võib-olla jääte ootama? Võtke palun istet ja proovige neid sigareid.”

„Tänan väga, selle vastu poleks mul midagi,” vastas ta, pühkides suure punase taskurätikuga nägu.

„Valan teile ehk soodaveega viskit?”

„Olgu pealegi – pool klaasikest. Väljas on praeguse aastaaja kohta õige palav ja mul oli nii palju jooksmist ja õiendamist. Te kuulsite minu arvamust selle Norwoodi juhtumi kohta?”

„Mäletan, et väljendasite seda jah.”

„Mnjaa, pidin selle revideerimisele võtma. Olin oma võrgu juba tihedasti mister Sholto ümber kokku tõmmanud, kui ta äkki ühest august välja lipsas. Ta esitas alibi, mida polnud võimalik ümber lükata. Sellest ajast peale, kui ta oma venna toast välja tuli, oli ta ikka kellegagi koos olnud. Nii et tema ei saanud see olla, kes üle katuse ja läbi luugi ronis. Väga segane juhtum – kogu mu ametialane kuulsus on kaalul. Mul oleks väga hea meel, kui ma kelleltki pisut abi saaksin.”

„Eks me kõik vaja vahel teiste abi,” lohutasin mina.

„Teie sõber mister Sherlock Holmes on erakordne inimene, sir,” kähistas Jones usalduslikult. „Ta on mees, kes juba alla ei anna. Tal on hea hulk asju lahendada olnud ja veel pole juhtunud, et tema omadega kimpu jääks. Tema meetodid on küll ebatavalised ja oma teooriaid kipub ta kujundama pisut ülepeakaela, aga ma võin kõigile julgesti öelda, et üldiselt oleks temast üsna lootustandev kriminaalpolitseinik tulnud. Sain talt täna hommikul telegrammi, mille põhjal arvan, et see Sholto saladus on tal juba otsapidi käes. Siin ta telegramm on.”

Jones võttis taskust telegrammi ja ulatas mulle. See oli saadetud kell kaksteist Poplarist ja kõlas järgmiselt:

Minge kohe Baker Streetile. Kui ma veel tagasi pole, siis oodake. Olen Sholto kamba jälil. Kui tahate finišit kaasa teha, võite õhtul meiega kaasa tulla.

„Kõlab toredasti. Nähtavasti on ta jäljed jälle üles leidnud,” laususin.

„Tähendab tema oli need siis kah vahepeal kaotanud?” hüüdis Jones ilmse rahuldustundega. „Jah, isegi kõige paremad meie hulgast lähevad vahel omadega rappa. See siin võib muidugi ka valehäire olla, aga minu kui politseiametniku kohus on igast võimalusest kinni hakata. Keegi vist helistab. Võib-olla ongi juba Holmes.”

Keegi tuli raskel sammul trepist üles, puhkides ja ägisedes, otsekui tuleks tal õhust hirmsasti puudu. Korra või paar ta peatus, nagu ei suudaks enam edasi ronida, lõpuks aga jõudis meie ukseni ja astus sisse. Tulnuka välimus oli üsna vastav sellele, mida olime kuulnud. See oli elatanud mees, seljas meremeheülikond, vana tormijakk kurguni kinni nööbitud. Selg oli vanamehel kühmus, jalad värisesid ja astma mattis hinge. Ta toetus jämedale tammepuust kepile ja õlad kerkisid tal iga kord raskelt, kui ta suure pingutusega püüdis õhku kopsudesse tõmmata. Kaela ja lõua ümber oli tal suur kirju sall, nii et ta näost ei paistnudki palju peale elavate tumedate silmade, nende kohal kaarduvate valgete kulmupuhmaste ja halli sorakil põskhabeme. Üldiselt jättis ta mulje kunagisest auväärsest merekarust, kes on vanaks jäädes viletsusse sattunud.

„Mida te soovite, kulla mees?” küsisin talt.

Võõras laskis pilgul pikkamööda ja põhjalikult toas ringi käia, nagu vanadel inimestel kombeks.

„Kas Sherlock Holmes on kodus?” küsis ta.

„Ei, aga mina olen tema asetäitja. Võite mulle usaldada mis tahes sõnumi, mille te tema jaoks tõite.”

„Aga mina jälle pidin seda ütlema ainult temale.”

„Ma ju räägin teile, et olen siin tema asemel. Kas tulite Mordecai Smithi paadi asjus?”

„Jah. Tean täpselt, kus see asub. Ja ma tean ka, kus need mehed on, keda ta taga ajab. Ja ma tean, kus on varandus. Kõik on mul teada.”

„Rääkige siis mulle, ja mina ütlen mister Holmesile edasi.”

„Aga mina pidin seda ütlema ainult talle endale,” kordas mees vanainimese kangekaelsusega visalt.

„Noh, siis peate ootama.”

„Ei, ei; ei hakka ma kellegi lõbuks oma päeva raiskama. Kui mister Holmesi kohal pole, las ta siis otsib need mehed ise üles. Teie kummagi väljanägemine mulle ei meeldi ja teile ei kõnele ma mitte üht sõna.”

Vanamees hakkas ukse poole liipama, Athelney Jones aga seisis talle ette.

„Kannatage veidi, sõbrake,” lausus ta. „Teil on edasi anda tähtsad teated ja niisama lihtsalt te minema kõndida ei tohi. Kas teile meeldib või mitte, igatahes hoiame teid seni siin, kuni mister Holmes tagasi tuleb.”

Vana meremees üritas uksele tormi joosta, aga Athelney Jones toetas oma laia selja selle vastu ja vanamees taipas, et vastuhakust pole abi.

„No on aga vastuvõtt!” karjus ta ja põrutas kepiga vastu põrandat. „Mina tulen härrasmehele külla ja teie, keda ma elu sees varem pole näinud, võtate mu kinni ja käite minuga niimoodi ümber!”

„Kahju te sellest ei saa,” seletasin mina. „Maksame teile kaotatud aja kinni. Võtke siin sohval istet – ja ega teil kuigi kaua oodata tulegi.”

Vanamees tatsas õige tusaselt diivani juurde, istus ja peitis näo kätesse. Meie Jonesiga suitsetasime edasi ning jätkasime oma kõnelust. Äkki aga kostis meie jutu sekka Holmesi hääl.

„Võiksite mulle ka ikka sigarit pakkuda.”

Võpatasime mõlemad. Meie kõrval istus Holmes ja ta silmad särasid lõbusalt.

„Holmes!” hüüatasin. „Teie! Aga kuhu vanamees kadus?”

„Vanamees on siin,” näitas Holmes valget juuksepahmakat. „Siin ta on – parukas, põskhabe, kulmud ja kõik muu. Pidasin ise kah oma maski päris heaks, aga ei julgenud siiski loota, et ta nii kõva proovi läbi teeb.”

„Ah te kelm!” möirgas Jones vaimustusega. „Teist oleks võinud näitleja saada, pealegi haruldaselt hea näitleja. See vaestemajaköha oli nii ehtne ja niisuguste tudisevate jalgade eest makstaks vähemalt kümme naela nädalas. Ainult teie välkuvad silmad tulid mulle tuttavad ette. Ei saanud te meie käest nii lihtsalt minema ühtigi!”

„Töötasin selles kostüümis terve päeva,” selgitas Holmes sigarit süüdates. „Teate, suur osa kurjategijaid hakkab mind juba ära tundma – eriti pärast seda, kui meie sõber pähe võttis mõned mu juurdlused avalikkuse ette viia. Ja nüüd võin ma sõjatee jalge alla võtta ainult siis, kui olen end väheke maskeerinud. Mu telegrammi saite kätte?”

„Jah, sellepärast ma just tulingi.”

„Kuidas teil siis asi areneb?”

„Kõik on tühja jooksnud. Kaks vangi tuli vabaks lasta ja teise kahe vastu puuduvad kah süütõendid.”

„Pole viga. Varsti saate meilt kaks tükki asemele, ainult et teil tuleb selleks minu korraldusi täita. Kuulsuse võite kõik endale saada, aga tegutsema peate minu ettekirjutuste järgi. Olete nõus?”

„Täielikult. Kui te ainult mehed kinni võtta aitate!”

„Hüva. Kõigepealt on mul vaja Westminsteri maabumissilla juurde kella seitsmeks kiiret politseipaati – aurupaati.”

„Seda on lihtne korralda. Üks paat on alati seal ligidal, aga ma võin ka üle tänava astuda ja telefoneerida, et asi kindel oleks.”

„Veel on mul vaja kaht tugevat meest, juhuks kui meile vastupanu peaks osutatama.”

„Kaks või kolm politseinikku tuleb paadiga kaasa. Mis veel?”

„Kui me kurjategijad kinni võtame, peaksime aarde kätte saama. Arvan, et mu sõber viiks kasti meeleldi noorele daamile, kellele kuulub õigusega pool aardest. Las tema avab kasti esimesena. Eks ole, Watson?”

„See teeks mulle suurt rõõmu.”

„Üsna ebaharilik menetlus,” arvas Jones pead raputades, „aga noh, eks kogu see lugugi ole ebaharilik ja minu arvates võiks ehk silma kinni pigistada. Pärast tuleb aga aare kuni juurdluse lõpuni ametivõimudele üle anda.”

„Muidugi. Selles pole midagi keerulist. Ja veel üks asi: mulle meeldiks väga, kui mõned üksikasjad selgitaks meile Jonathan Small ise. Te teate ju, et mulle meeldib asja peensusteni selgeks teha. Loodan, et võimaldate mulle mitteametliku jutuajamise temaga kas siin minu juures või kuskil mujal, seda muidugi eeldusel, et ta on kindla valve all.”

„Mis siis ikka – teie olete ju olukorra peremees. Praegu ei tea ma küll veel, kas seda Jonathan Smalli üldse olemas ongi. Aga kui te ta kätte saate, ei näe ma põhjust, miks ma ei võiks teil lubada temaga kõnelda.”

„Nii et leppisime kokku?”

„Täielikult. Vahest on teil veel mõni soov?”

„Ainult see, et palun teid meiega koos lõunat süüa. Poole tunni pärast on toit valmis. Mul on austreid ja paar tetre ning väike valik valgeid veine. Watson, te pole veel kunagi mu majapidamisalaseid võimeid tunnustanud.”