Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 25

Söömaaeg oli lõbus. Holmes võis olla suurepärane vestleja, kui tal tuju oli, ja sel õhtul tal oli. Teda näis valdavat suisa vaimustuspuhang. Nii sädelevat vestlust polnud ma tema suust veel kuulnud. Ta rääkis üksteise järel väga mitmesugustest asjadest: miraaklitest, keskaegsest pottsepatööst, stradivaariuse viiulitest, Tseiloni budismist ja tuleviku sõjalaevadest, ning käsitles kõiki teemasid sellise põhjalikkusega, nagu oleks ta igaüht neist spetsiaalselt uurinud. Kogu ta kõnelust vürtsitas tore huumor, mis oli otse vastandiks eelmiste päevade süngele depressioonile. Athelney Jones osutus puhketunnil õige mõnusaks kaaslaseks ja laskis, näol elunautija ilme, toidul hea maitsta. Mis minusse puutub, siis tõstis mu meeleolu mõte, et meie ülesanne hakkab lõpule jõudma, ja mindki nakatas Holmesi lõbusus. Kogu lõunasöögi vältel ei teinud meist keegi ainsatki vihjet asjale, mis meid siia kokku oli toonud.

Kui laud oli koristatud, vaatas Holmes kella ja täitis kolm klaasi portveiniga.

„Tühjendame klaasikese oma väikese retke kordaminekuks. Aga nüüd on ülim aeg teele asuda. On teil püstol, Watson?”

„Kirjutuslaua laekas on mul vana sõjaväerevolver.”

„Soovitan teil selle kaasa võtta. Parem olla kõigeks ette valmistatud. Paistab, et voorimees ongi juba ukse ees. Tellisin ta siia poole seitsmeks.”

Kell oli pisut seitse läbi, kui me Westminsteri maabumissillale jõudsime ning politseipaadi seal eest leidsime. Holmes takseeris paati arvustava pilguga.

„Ega paadil mingit märki küljes ole, mis näitab, et ta politseile kuulub?”

„On küll. Too roheline latern küljel.”

„Siis võtke see ära.”

Seda tehti kohe, me astusime pardale ja otsad päästeti lahti. Jones, Holmes ja mina istusime paadi pärasse. Üks mees oli tüüri juures, kaks hoolitsesid masinate eest ja kaks tursket politseinikku seisid paadi ninas.

„Kuhu me sõidame?” küsis Jones.

„Towerini. Öelge, et nad siis, kui teisel kaldal paistab Jacobsoni töökoda, paadi kinni peaksid.”

Meie paat oli ilmselt väga kiire. Sööstsime pikast laadungiga pargaste rivist mööda, nagu oleksid need paigal seisnud. Holmes naeratas rahulolevalt, kui me jõeaurikule järele jõudsime ja selle selja taha jätsime.

„Suudame vist kõik alused siin jõel kinni püüda,” lausus ta.

„Seda vaevalt. Aga ega meist kiiremaid palju küll ei ole.”

„Peame „Aurora” kätte saama, ja teda peetakse väga väledaks paadiks. Seni aga jutustaksin teile, kuidas asjade seis on. Mäletate, Watson, kuidas mulle meelehärmi tegi, et selline tühine takistus ähvardas meil kogu ettevõtte nurja ajada?”

„Mäletan.”

„Hüva, hakkasin siis selle keemiakatsega mässama ja lasksin peal täielikult puhata. Üks meie suuri riigimehi on öelnud, et parimaks puhkuseks on tegelemine teist laadi tööga. Õigus! Kui mul lõpuks õnnestus süsivesinik lagundada, pöördusin Sholtode probleemi juurde tagasi ja mõtlesin kogu asja uuesti läbi. Mu poisid olid käinud tagajärjetult nii alla- kui ülesjõge. Paati ei olnud ühegi valgma ega maabumissilla juures, ka polnud seda tagasi toodud. Ent vaevalt võidi paat jälgede segamiseks uputada, kuigi see oletus jäi muidugi alati varuks – juhuks, kui miski muu tulemusi ei anna. Tean, et see Small on mõningal määral nurjatu ja kaval, aga nii peeni riukaid ta minu meelest küll võimeline välja mõtlema ei ole. Selleks läheb tavaliselt suuremat haridust vaja. Siis arutlesin ma edasi, et kuna Small kindlasti juba mõnda aega Londonis oli viibinud – meil oli ju tõendeid selle kohta, et ta Pondicherry Lodge’il silma peal hoidis –, ei saanud ta paugupealt minema purjetada, vaid tal läks veidi aega, kas või üks päevgi, et oma asju korraldada. Igatahes oli see väga tõenäoline.”

„Nõrgavõitu oletus minu meelest,” väitsin mina. „Tõenäolisem on, et ta korraldas oma asjad veel enne, kui ta aarde järele läks.”

„Ei, vaevalt küll. See tema peiduurgas on talle liiga vajalik, et sellest enne loobuda, kui on kindel, et ta ilma selleta toime tuleb. Aga siis turgatas mulle äkki pähe üks teine mõte. Jonathan Small pidi ju taipama, et kuidas iganes ta oma kaaslast ka poleks riietanud, võis tolle ebaharilik välimus ikkagi anda ainet juttudeks ning seda oleks võidud ühendusse viia Norwoodi tragöödiaga. Niipalju tal taipu jätkus. Oma peakorterist olid nad teele asunud pimeduse katte all ja ka tagasi tahtis Small jõuda enne suurt valget. Missis Smithi jutu järgi oli kell kolm läbi, kui nad paadi võtsid. Umbes tunni aja pärast pidi olema juba päris valge ja inimesed jalul. Sellepärast tulin otsusele, et väga kaugele nad ei läinud. Nad maksid Smithile hästi, et too keele hammaste taga hoiaks, kindlustasid endale põgenemiseks tema paadi ning ruttasid aardekastiga oma elupaika. Paar päeva hiljem, kui selgub, mida ajalehed asjast arvavad ja kas neid ei kahtlustata, tahtsid nad pimeduse varjus pääseda mõnele laevale Gravesendis või Downsis, kus neil kahtlemata juba kõik oli korraldatud sõiduks Ameerikasse või asumaadesse.

„Aga paat? Oma korterisse nad seda ju kaasa võtta ei saanud.”

„Väga õige. Hoolimata sellest, et „Aurorat” kuskil näha polnud, oletasin, et paat ei tohiks kaugel olla. Asetasin end Smalli olukorda ja otsisin väljapääsu, nagu tema võimetega mees seda oleks teinud. Arvatavasti oleks ta taibanud, et paadi tagasisaatmine või mõne sadamasilla ääres hoidmine oleks juhul, kui neid taga oleks aetud, politseile jäljed kohe kätte näidanud. Kuidas sai ta siis paati varjata ja ometi vajaduse puhuks käepärast hoida? Pidasin aru, mida mina teeksin, kui ma tema nahas oleksin. Suutsin välja mõelda ainult ühe võimaluse. Oleksin andnud paadi mõne paadimeistri või – remontija kätte, et ta sellel mõne tühise vea parandaks. Nii oleks paat viidud tolle kuuri või töökotta ja oleks seega olnud hästi varjatud, samal ajal aga vajaduse korral paari tunniga sõidukorras.”

„Õige lihtne seletus.”

„Ja just selliseid väga lihtsaid asju kiputakse pahatihti kahe silma vahele jätma. Noh, otsustasin tegutseda selle plaani järgi. Asusin kohe oma süütus meremeherõivastuses teele ja käisin kõigis paadiremonditöökodades. Viieteistkümnest tulin tühjalt tulema, aga kuueteistkümnendas – Jacobsoni omas – sain teada, et kahe päeva eest oli keegi puujalaga mees neile „Aurora” üle andnud ja palunud midagi tüüri juures parandada. „Aga tüüril pole tal mitte miskit viga,” ütles mulle meister. „Näete, seal ta seisab – see kahe punase vöödiga.” Ja samal hetkel astus sisse ei keegi muu kui kadunud paadiomanik Mordecai Smith ise! Ta oli üsna tublisti purjus. Mina poleks teda loomulikult tundnudki, aga ta pasundas üle terve töökoja nii enda kui oma sõiduki nime. „Mul on paati tarvis täna õhtul kell kaheksa,” kuulutas ta. „Pidage silmas – täpselt kell kaheksa: mul on sõitjateks kaks härrat, keda ei tohi lasta oodata.” Nähtavasti olid nad Smithile hästi maksnud, sest ta oli väga helde – loopis meestele šillingeid mõlema peoga. Kõndisin tal natuke maad järel, siis aga kadus ta ühte õllepoodi. Mina läksin tagasi töökotta, ja leidnud teel juhuslikult ühe oma poisi, panin ta paati valvama. Ta seisab jõe kaldal ja lehvitab taskurätti, kui „Aurora” teele asub. Meie ootame oma paadiga sellal juba eemal keset jõge ja oleks imelugu, kui me mehi ja aaret kõigega tükkis kätte ei saaks.”

„Plaanitsetud on see teil igatahes peenelt, olgu siis mehed õiged või mitte,” arvas Jones. „Aga kui mina seda asja oleksin ajanud, oleksin salga politseinikke Jacobsoni töökotta viinud ja kurjategijad kohe kinni nabinud, niipea kui nad oleksid tulnud.”

„Siis oleksite neid küll kaua pidanud ootama, sest see Small paistab üsna nutikas sell olevat. Ta oleks enne kellegi maad kuulama saatnud, ja kui miski talle kahtlasena oleks tundunud, oleks ta terve nädala oma urkas kükitanud.”

„Aga te oleksite võinud Mordecai Smithi kinni võtta ja niimoodi nende peiduurka teada saada,” tähendasin mina.

„Sel juhul oleksin asjatult aega raisanud. Olen valmis sada ühe vastu kihla vedama, et Smith ei tea, kus nad elavad. Niikaua kui jätkub viina ja talle hästi makstakse, ei lähe muu talle korda. Nemad saadavad talle lihtsalt korraldusi, mida tal täita tuleb. Ei, kaalusin mõttes kõik võimalused läbi, ja see on kõige parem.”

Niimoodi vesteldes olime paljude Thamesi kohal kaarduvate sildade alt läbi sööstnud. Kui libisesime mööda Cityst, kuldasid viimased päikesekiired St. Pauli risti. Enne kui me Towerini jõudsime, valitses juba hämarus.

„See seal ongi Jacobsoni paadiparandustöökoda,” osutas Holmes mastide ja taglaste metsale Surrey-poolsel kaldal. „Tiirutage siin nende pargaste varjus tasahilju edasi-tagasi.” Ta võttis taskust ööpikksilma, silmitses veidi aega kallast ning sõnas siis: „Valvur on oma postil, taskurätti pole aga näha.”

„Sõidaksime ehk tsipake maad allapoole ja ootaksime seal,” pani Jones õhinal ette.

Selleks ajaks olime kõik elevil, isegi politseinikud ja kütjad, kellel polnud õiget ettekujutustki, mis meil teoksil oli.

„Me ei tohi ühtegi oletust enesestmõistetava tõena võtta,” vastas Holmes. „Kümme ühe vastu lähevad nad pärivoolu, aga me ei või selles kindlad olla. Siit paistab hästi töökoja sissekäik, meid aga märkavad nad vaevalt. Öö tuleb selge ja valgust on küllalt. Peame jääma siia, kus oleme. Vaadake, kui palju rahvast seal teisel pool laternavalguses voorib.”

„Need tulevad töökojast.”

„Räpasevõitu poisid, aga küllap hõõgub igaühel sügaval südames oma jumalik sädemeke. Neid vaadates seda ei ütleks. A priori ei peaks seda võimalikukski. Mõistatuslik olend see inimene!”

„Mõni nimetab teda loomaks, kelle sisse on peidetud hing,” tähendasin mina.

„Seda küsimust käsitleb hästi Winwood Reade,” jätkas Holmes. „Ta märgib, et kuigi üksikisik on lahendamatu mõistatus, saab temast üldsummana võetult matemaatiline tõsiasi. Näiteks ei või te kunagi ette teada, mida mõni üksikisik teatud juhul teeks, võite aga täpselt öelda, mida keskmine inimene ette võtaks. Üksikolendid erinevad, keskmine jääb samaks. Nii arvab statistika. Aga ega see seal äkki juba taskurätt ei ole? Kindlasti lehvib teisel kaldal midagi valget.”

„Jah, see on teie valvur!” hüüdsin. „Näen teda selgesti.”

„Ja seal on „Aurora”,” hüüatas mister Holmes, „kihutab kui elus kurat! Masinist, täiskäik edasi! Laske sellele kollase tulega paadile järele. Jumala eest, ma ei anna endale iialgi andeks, kui ta meil nina alt minema putkab!”

„Aurora” oli töökoja sissekäigust paari väikese laeva varjus märkamatult jõkke lipsanud, ja enne kui me teda silmasime, arendas juba täit kiirust. Praegu ta otse lendas kalda lähedal jõge mööda allapoole. Jones jälgis „Aurorat” süngelt ja vangutas pead.

„Pagana kiire teine,” lausus ta. „Kahtlen väga, kas me ta kinni püüame.”

„Peame ta kinni püüdma!” surus Holmes läbi hammaste. „Andke valu, kütjad! Tehke, mis vähegi teha annab! Me peame nad kätte saama, kui meil ka paat all põlema läheks!”

Olime neil juba üsna kannul. Ahjud lõõmasid, võimsad masinad vuhisesid ja mütsusid nagu suur metallist süda. Paadi terav tääv lõikas vaikset jõevett ning saatis meist paremale ja vasakule rulluva laine. Masina iga tukse pani paadi hüppama ja võbisema nagu elusolendi. Suur kollane latern paadi ninas heitis meie teele pika loitleva valgusjoa. Otse ees oli näha tume laik, mis oligi „Aurora”, ja valge vahupööris tema taga näitas, kui kiiresti paat kihutas. Tuiskasime mööda pargastest, aurikutest, kaubalaevadest, nende vahele ja jälle välja, mõne laeva taha ja teise ümbert ringi. Pimeduses hõigati meile midagi teistelt alustelt, „Aurora” tormas aga ikka edasi ja tema kannul kihutasime edasi meiegi.

„Andke valu, mehed, andke valu!” hüüdis Holmes, kummardudes masinaruumi, kotkaninaga agar nägu alt tulevast põrgulõõmast punane. „Katsuge viimane välja pigistada!”

„Minu meelest vähendame vist vahemaad,” tähendas Jones, pilk „Auroral”.

„Täiesti kindel,” vastasin mina. „Mõne minuti pärast on ta meil käes.”

Ent samal silmapilgul mängis saatus meile vingerpussi: „Aurora” ja meie vahele ukerdas puksiirlaev, kolm pargast köiega järel. Ainult tänu järsule pöördele suutsime ära hoida kokkupõrke, ja enne kui me laeva ümbert ringi jõudsime sõita, oli „Aurora” kõvasti kahesaja jardi võrra edumaad suurendanud. Ta oli küll ikka veel hästi nähtav, sest hämusest ja petlikust videvikust oli saamas selge tähine öö. Meie katlad olid nii kuumaks aetud kui vähegi võimalik ning habras pähklikooreke värises ja nagises metsiku jõu käes, mis meid edasi kandis. Olime lennanud läbi Pooli, mööda Lääne-India dokkidest, piki Deptford Reachi alla, ümber Koerasaare ja jälle otse edasi. Ähmane laik meie ees võttis nüüd üsna selgelt elegantse „Aurora” kuju. Jones suunas meie helgiheitja valguse temale, nii et võisime eraldada inimkogusid tekil. Üks mees istus paadipäras, kummargil mingi musta eseme üle, mida ta põlvede vahel hoidis. Tema kõrval lösutas tume kogu, mis nägi välja nagu njuufaundlandi koer. Poiss hoidis tüüripinni, punases ahjukumas aga nägin vana Smithi vööni paljana elu eest süsi kühveldamas. Algul nad vist ei olnud kindlad, kas me ikka tõesti neid taga ajame, aga nüüd, kus me neile kõik pöörded ja käänakud järele tegime, ei võinud selles enam kahtlust olla. Greenwichi lähedal olime neist umbes kaks ja pool sada jardi taga, Blackwalli juures mitte rohkem kui kakssada. Olin oma vaheldusrikka elu jooksul üsna paljudes maades nii mõndagi looma taga ajanud, kuid kunagi polnud küttimine mind säärase erutusvärinaga täitnud nagu see pöörane inimjaht Thamesil. Lähenesime neile pidevalt, jard-jardilt. Öövaikuses oli kuulda nende masinate ähkimist ja lõginat. Ahtris istuv mees küürutas ikka tekil ja ta käed liikusid, nagu oleks ta millegagi ametis; iga natukese aja tagant tõstis ta pead ning mõõtis silmadega vahemaad meie paatide vahel. Jõudsime ikka lähemale ja lähemale. Jones hüüdis neile, et nad kinni peaksid. Me ei olnud nendest mitte rohkem kui nelja paadipikkuse võrra taga, kusjuures mõlemad paadid lendasid kohutava kiirusega. Jõgi voolas siin otse, ühel kalda oli Barkingi tasandik, teisel nukker Plumsteadi soo. Meie hõikamise peale hüppas ahtris istuv mees püsti ja raputas meie suunas rusikaid, kogu aeg kõrge ragiseva häälega vandudes. Ta oli keskmist kasvu tugev mees, ja kui ta seal harkisjalu tasakaalu hoidis, nägin, et parem jalg oli tal reiest alates puust. Tema tigeda kriiskava sajatamise peale hakkas tekil lömitav kogu liikuma. See ajas end sirgu ja osutus väikeseks tõmmunahaliseks inimeseks – kõige väiksemaks, keda ma eales olen näinud –, suure inetu peaga, mida kattis sassis, pulstunud juuksetuust. Holmes oli juba revolvri välja tõmmanud, seda metsikut inimmoonutist näha kahmasin minagi oma relva järele. Metslasel oli ümber suur tume mantel või tekk, mis jättis vabaks ainult ta näo, aga sellegi nägemine ajas ihukarvad püsti. Veel kunagi polnud ma näinud näojooni, mis oleksid kandnud tugevamat loomalikkuse ja julmuse pitserit. Ta väikesed silmad hõõgusid ja kiirgasid süngelt, paksud mokad kaardusid tagasi irevil hammastelt, mida ta oma poolloomalikus raevus meie poole laksutas.

„Tulistage kohe, kui ta käe tõstab,” ütles Holmes rahulikult.

Olime nüüd kõigest paadipikkuse võrra „Aurorast” taga ja jälitatavad olid meil peaaegu käeulatuses. Veel praegugi on mul silme ees need kaks, nagu nad seal meie laterna valguses seisid: valge mees harkisjalu meile needusi kriiskamas ja saatanlikult võika näoga kääbus oma suuri kollaseid hambaid kiristamas.

Hea, et me neid nii selgesti nägime. Otse meie silme all tõmbas metslane oma rüü varjust lühikese, ümmarguse, koolijoonlaua pikkuse kepi ja tõstis selle suule. Meie püstolid paukusid korraga. Metslane pöördus ringi, heitis käed üles, laskis kuuldavale just nagu lämbunud köhatuse ning kukkus külitsi jõkke. Veel valges veepööriseski nägin ta raevust nõretavat pilku. Samal hetkel viskus puujalaga mees roolile ja pööras järsult paati, nii et see lõunapoolsele kaldale suundus, meie aga sööstsime ainult mõne jala kaugusel ta ahtrist mööda. Silmapilk hiljem tegime meiegi kaare ja sõitsime talle järele, kuid „Aurora” oli juba kalda ääres. Paik oli siin õige üksildane ja lage: kuu valgustas laialdast, seiskuvate laugaste ning kõdunevate taimelademetega soomaastikku. „Aurora” jooksis tumeda sahinaga üles mudasele kaldale, käil õhus, pära veepinnaga tasa. Põgenik hüppas välja, ent otsekohe vajus ta puujalg täies pikkuses nätskesse maapinda. Asjatu oli ta rabelemine ja väänlemine: mitte sammu ei saanud ta edasi ega tagasi. Mees röökis võimetus vihas ja trampis terve jalaga mudast pinda, kuid kõik ta pingutused ainult puurisid puujala sügavamale sitkesse kaldamudasse. Kui me oma paadiga „Aurora” kõrvale jõudsime, oli põgenik nii tugevasti mudas kinni, et lahti suutsime ta tirida üksnes köie abil, mille talle õlgade ümber heitsime, ning vedasime ta siis nagu kurja röövkala oma paadi juurde. Mõlemad Smithid, isa ja poeg, istusid mornilt oma aurupaadis, aga kui neile vastav korraldus tehti, tulid kohe üsna vaguralt meie juurde üle. „Aurora” pöörasime ringi ja kinnitasime ta oma ahtri külge. Tema tekil seisis tugev India päritolu raudkirst. Ilma küsimata oli selge, et seesama sisaldaski Sholtodele hukatust toonud aarde. Võtit ei olnud, kast oli aga üsna raske ja me kandsime ta ettevaatlikult oma väikesesse kajutisse. Aegamööda ülesjõge tagasi sõites pöörasime oma helgiheitjat igasse suunda, kuid metslast polnud enam näha. Selle haruldase külalise luud lebavad kuskil Thamesi mustas põhjamudas.

„Näete,” osutas Holmes kajuti uksele, „me ei tulistanud teda põrmugi liiga vara.” Tõepoolest, just selle koha taga, kus me olime seisnud, oli uksepiidas püsti meile hästi tuttav surmatoov nool. See pidi olema meie vahelt läbi vihisenud just samal hetkel, kui me tulistasime. Holmes muigas ja kehitas kergelt õlgu, mina aga pean tunnistama, et mul lõid põlved nõrgaks mõtte juures, kui napilt kohutav surm sel ööl meist mööda oli läinud.