Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 22

Politseinikud olid tulnud voorimehega ja selle tõllas saatsin ma miss Morstani koju. Naistele omasel imetlusväärsel kombel oli ta niikaua, kui leidus veel keegi temast nõrgem, keegi, keda tuli toetada, talunud kõiki raskusi vapra näoga, ja kohkunud majapidajanna kõrvalt olin ma ta leidnud rõõmsa ja rahulikuna. Tõllas tabas teda siiski esiteks nõrkushoog ja seejärel puhkes ta ägedasti nutma – nii väga oli läbielatu talle mõjunud. Hiljem on ta mulle kõnelnud, et tundusin talle tollel sõidul külma ja kaugena. Tal polnud aimugi, missugust võitlust ma endaga pidasin ja millist enesevalitsemist oli tarvis, et ennast tagasi hoida. Mu armastus ja poolehoid kiskus mind tema poole nagu ennist mu kättki aias. Tundsin, et ka aastatepikkuse tavalise seltskondliku suhtlemise järel poleks ma ta meeldivat ja vaprat iseloomu paremini tundma õppinud kui selle ühe, ebatavalisi sündmusi täis päevaga. Kuid oli kaks põhjust, mis lämmatasid lembesõnad mu suul. Neiu oli nõrk ja abitu, ta närvid olid tugevasti vapustada saanud. Niisugusel hetkel talle armastust avaldada oleks tähendanud olukorda kasutada. Veel halvem oli see, et ta oli rikas. Kui Holmesi otsinguid krooniks edu, saaks temast jõukas pärija. Kas oleks siis olnud aus, kas oleks siis olnud õige, kui poole palgaga arst oleks kasutanud juhuse läbi tekkinud lähedust? Kas poleks tütarlaps mind lihtsalt labaseks õnnekütiks pidanud? Ma poleks talunud, kui talle midagi säärast mõttesse oleks tulnud. Ületamatu tõkkena seisis Agra aare meie vahel.

Kell oli peaaegu kaks, kui me missis Cecil Forresteri juurde jõudsime. Teenijad olid juba mitme tunni eest puhkama heitnud, missis Forresteri ennast oli aga miss Morstanile toodud kummaline sõnum nii väga huvitanud, et ta istus üleval ja ootas neiu tagasitulekut. Ukse avaski missis Forrester ise. Ta oli keskealine meeldiv naine ja mul oli hea meel näha, kuidas ta käe teisele õrnalt ümber piha libistas, ning kuulda, kui emaliku häälega ta teda tervitas. Ilmselt polnud neiu siin mitte lihtsalt palgaline, vaid hinnatud sõber. Mind esitleti ja missis Forrester palus tungivalt, et ma sisse astuksin ja meie seiklustest jutustaksin. Tegin talle siiski selgeks, kui tähtis käik mul ees on, ja lubasin teda kindlasti veel külastada ning aru anda, kuidas meil asi edeneb. Ära sõites vaatasin korraks tagasi, ja veel praegu on mul silme ees pilt, mida siis nägin: kaks naist lävel, kaks graatsiliselt teineteise vastu liibuvat kogu, poolavatud uks, läbi halli värviliste aknaruutude langev valgus, baromeeter seinal ja helkivad kinnitusvarvad trepivaibal. Oli nii kosutav põgusaltki silmata rahulikku inglise kodu nende metsikute, süngete juhtumuste sekka, mis meid oma keerisesse olid haaranud.

Ja mida rohkem ma kõigele juhtunule mõtlesin, seda metsikum ja süngem see mulle tundus. Läbi vaiksete, gaasilaternatest valgustatud tänavate logistades lasksin kogu selle ebatavaliste sündmuste rea uuesti oma vaimusilma eest läbi. Vähemalt esialgsed probleemid olid nüüd enam-vähem lahendatud. Kapten Morstani surm, pärlite saatmine, kuulutus, kiri – neis asjades olime saanud selgust. Ent need olid meid ainult veel salapärasemate ja kaugelt traagilisemate mõistatuste juurde viinud. India aare, imelik plaan, mis Morstani asjade hulgast leiti, kummaline stseen major Sholto surivoodi juures, aarde taasleidmine, millele otsekohe järgnes leidja tapmine, selle mõrva eriskummalised üksikasjad, jalajäljed, iseäralikud tapariistad, sõnad kaardil, mis langesid ühte kirjutusega kapten Morstani plaanil, – see oli tõesti labürint, kus iga vähem erakordsete võimetega inimene kui mu korterikaaslane oleks väljapääsu leidmata meeleheitesse langenud.

Pinchin Lane kujutas endast kahekordsete majalobudike rodu Lambethi jõepoolsemas servas. Maja number kolme ukse taga tuli mul tükike aega koputada, enne kui see mingit mõju avaldas. Lõpuks vilkus siiski aknaeesriide vahelt küünlavalgust ja õhuaknast vaatas välja kellegi nägu.

„Käi minema, va laaberdaja,” öeldi mulle. „Kui sa siin veel lärmata mõtled, teen kuudid lahti ja lasen sulle nelikümmend kolm koera kallale.”

„Tulin siia just selleks, et te ühe neist välja laseksite.”

„Käi minema!” karjus hääl. „Jumala eest, siin kotis on mul rästik, ja kui sa otsekohe jalga ei lase, viskan ta sulle pähe!”

„Aga mul on koera tarvis,” hüüdsin vastu.

„Või veel vaidlema!” möirgas mister Sherman. „Noh, hoia eemale, sest kohe loen ma kolmeni ja lasen ussi alla.”

„Aga mister Sherlock Holmes…” tegin veel katset, ja selle nime mõju oli maagiline: silmapilk lõksatas aken kinni ja hetk hiljem lükati uks riivist lahti. Mister Sherman oli pikk, kõhetu, soonilise kaela ning längus õlgadega vanamees, sinised prillid ninal.

„Mister Sherlocki sõber on alati teretulnud,” lausus ta. „Astuge sisse, sir. Hoidke mägrast eemale, ta hammustab. Ah sa paha loom, või sina tahad härrast kinni napsata!” tõreldi kärbiga, kes oma õela, punaste silmadega pea puurivarbade vahelt välja pistis. „Ärge pange seda tähelegi, sir, see on ainult vaskuss. Mürgihambaid tal ei ole ja sellepärast lasen tal vabalt ringi roomata, nabib teine mul sitikaid vähemaks. Ärge pange pahaks, et ma teiega alguses väheke validalt kõnelesin, aga lapsed armastavad ulakust teha ja teinekord mind sedasi üles kloppida. Mida see mister Sherlock Holmes siis tahtis?”

„Ta tahtis üht teie koera.”

„Ah koera – tähendab Tobyt?”

„Toby oli jah tolle nimi.”

„Toby elab siin vasakul, number seitsmendas.”

Vanamees liikus aeglaselt, küünal käes, edasi keset seda iseäralikku loomaperet, mille ta enda ümber oli kogunud. Värelevas valguses märkasin ainult, et igast nurgast ja praost piilusid meid hõõguvad silmad. Isegi meie pea kohal kükitasid õrtel reastikku väärikad linnud, kes loiult jalga vahetasid, kui meie kõne nende uinakut häiris.

Nagu selgus, oli Toby pooleldi spanjel, pooleldi nuuskurkoer, inetu, lontis kõrvade ja kohmaka paterdava kõnnakuga pruuni-valgelaiguline karvanäss. Kõhelnud veidi, võttis ta mult vastu suhkrutüki, mille vana topisetegija mulle ulatas, ja sõlminud niiviisi sõpruse, järgnes mulle tõlda ega teinud kaasatulekust mingit probleemi. Lossikell oli just kolm löönud, kui ma uuesti tagasi Pondicherry Lodge’i jõudsin. Leidsin, et endine poksija oli kaassüüdlasena arreteeritud ja koos mister Sholtoga jaoskonda viidud. Kitsukest väravat valvasid kaks politseinikku, aga kui ma Sherlock Holmesi nime nimetasin, lasksid nad mind koeraga läbi.

Holmes seisis uksel, käed taskus, suitsev piip hambus.

„Ahaa, juba oletegi päral!” hüüdis ta. „Tubli koer, jaa-jaa! Athelney Jones on läinud. Pärast teie lahkumist ilmutas ta tohutut ettevõtlikkust. Peale meie sõbra Thaddeuse arreteeris ta veel uksehoidja, majapidajanna ja hindust teenri. Praegu on terve maja täiesti meie päralt, kui mitte arvestada seersanti üleval. Jätke koer siia ja tulge üles.”

Sidusin Toby hallis lauajala külge ja me läksime trepist üles. Leidsime kõik endises seisukorras, ainult keset tuba asuv kogu oli voodilinaga kaetud. Roidunud politseiseersant istus poollamaskil nurgas.

„Laenake mulle oma laternat, seersant,” palus mu kaaslane. „Siduge see mulle nööritükiga kaela, nii et ta mu rinnale rippuma jääb. Tänan. Saapad ja sokid pean ära võtma. Võtke nad alla kaasa, Watson. Kavatsen veidi ronimist harrastada. Kastke veel mu taskurätt kreosoodisse. Aitab. Tulge nüüd minuga hetkeks katusekambrisse. Holmes valgustas veel kord jälgi tolmus.

„Palun vaadake neid jälgi hästi hoolega,” soovitas Holmes. „Kas näete nende juures midagi märkimisväärset?”

„Need on lapse või väikest kasvu naise jäljed,” vastasin.

„Aga peale suuruse – märkate vahest veel midagi?”

„Paistavad olevat nagu harilikud jäljed ikka.”

„Sugugi mitte. Vaadake! See siin tolmus on parema jala jälg. Teen talle oma palja jalaga teise kõrvale. Milles seisneb nende peamine erinevus?”

„Teil on varbad kokku surutud, teisel jäljel on aga iga varvas selgesti eraldi näha.”

„Täpselt nii. See ongi asja tuum. Pidage seda meeles. Palun olge nüüd nii lahke, minge sinna luugi juurde ja nuusutage puuraami serva. Mina jään oma kreosoodise taskurätiga siia.”

Tegin, nagu õpetatud, ja tundsin kohe vänget lehka.

„Sinna toetas ta välja minnes jala. Kui juba teie ta jäljed üles leiate, siis arvan, et Tobyle on see lapsemäng. Lipake nüüd trepist alla ja laske koer lahti.”

Selle ajaga, mis mul kulus allajõudmiseks, ronis Sherlock Holmes katusele ja ma nägin, kuidas ta otsekui hiiglasuur jaaniuss väga aeglaselt mööda katuseharja edasi roomas. Siis kadus ta mu silmist korstnate varju, ilmus aga kohe jälle nähtavale ning kadus uuesti, sedapuhku katuseharja taha. Kui ma teisele poole maja jõudsin, leidsin ta istumas katuse nurgal vihmaveerennil.

„Olete see teie, Watson?” hüüdis ta alla.

„Jah.”

„See ongi see koht. Mis must asi seal all paistab?”

„Vihmaveetünn.”

„Kas kaas on peal?”

„Jah.”

„Ega ligiduses redelit näha ole?”

„Ei.”

„Kuradi sell! Siin võib ju kaela murda. Aga kui tema siit üles ronis, peaksin mina alla ikka saama. Vihmaveetoru paistab kaunis kindel olevat. Laseme siis käia.”

Kuuldus jalgade sahinat mööda vihmaveetoru ja latern hakkas maja seina mööda allapoole libisema. Varsti hüppas Holmes kergejalgselt tünnile ja sealt maha.

„Päris lihtne oli tema jälgi ajada,” ütles ta sokke ja saapaid jalga tõmmates. „Ta oli hulga katusekive paigast nihutanud ja kiirustades midagi maha pillanud. See kinnitab mu diagnoosi, nagu teie, arstid, ütlete.”

Ese, mille ta mulle ulatas, oli väike värvilistest kiududest punutud ja paari odava helmega kaunistatud kotike või kukkur. Kujult ja suuruselt sarnanes see sigaretitoosiga. Kukrus oli pool tosinat tumedast puust okast, ühest otsast teravad ja teisest ümmarguseks lõigatud nagu too, mis Bartholomew Sholtot oli tabanud.

„Põrgulikud asjakesed,” seletas Holmes. „Vaadake ette, et te ennast ei torka. Mul on hea meel, et nad meil käes on, sest väga tõenäoliselt tal neid rohkem ei ole. Nüüd pole enam tarvis nii väga hirmu tunda, et me varsti mõne omaenese nahast leiame. Mina isiklikult eelistaksin püssikuuli. Kuidas on, Watson, kas olete valmis maha kõmpima kuus miili?”

„Muidugi,” vastasin.

„Kas jalg peab vastu?”

„Kindlasti.”

„Tule siia, kutsa! Vana hea Toby! Nuusuta seda, Toby, nuusuta!” pistis ta kreosoodise taskurätiku koerale koonu ette, peni aga seisis, pikakarvalised jalad harkis, kael koomiliselt õieli nagu asjatundjal, kes kuulsa veini lõhna hindab. Siis viskas Holmes taskuräti eemale, kinnitas tugeva nööri krantsile kaela ja viis ta vihmaveetünni juurde. Koer hakkas kohe kiledalt ja ärevalt klähvima ning paterdas, nina maas ja saba püsti, jälgi mööda minema, nii et nöör pingule tõmbus ja me pidime üsna nobedasti astuma, et seda mitte käest lasta.

Idas oli hahetama hakanud ja külmas hallis valguses nägime juba natuke kaugemale. Meie taga kõrgus kurvana ning mahajäetuna suur kastisarnane maja, aknad mustad ja tühjad, seinad kõrged ja kõledad. Meie tee viis otse üle krundi, üle kraavide ja aukude, mis seda lõikasid ja tükeldasid. Kõikjal kuhjuvate mullahunnikute ja armetute põõsastega nägi kogu krunt välja kuidagi laastatud ja pahaendeline ning sobis hästi taustaks seal toimunud tragöödiale.

Jõudnud müürini, tormas Toby ägedasti kiunudes selle varjus edasi ja peatus lõpuks nurgas, kus kasvas noor pöökpuu. Kahe müüri ühinemiskohas oli mitu kivi lahti tulnud ning järelejäänud augud olid alumisest servast kulunud ja lohku tallatud, nagu oleks neid korduvalt redeli asemel kasutatud. Holmes ronis üle müüri.

„Siin on puujalaga mehe käe jälg,” tähendas ta, kui ma tema kõrvale ronisin. „Näete, valgel krohvil on väike vereplekike. Küll on õnn, et vahepeal pole tugevat vihma olnud! Jäljed lõhnavad ikka veel, hoolimata sellest, et on kakskümmend kaheksa tundi vanad.”

Pean tunnistama, et mul tekkis mõningaid kahtlusi, kui mõtlesin kõigile neile liiklusvahenditele ja inimestele, kes selle aja sees sama teed olid kasutanud. Varsti mu kahtlused siiski hajusid. Toby ei kõhelnud kordagi ega põiganud kõrvale, vaid paterdas muudkui oma veidral kõnnakul edasi. Ilmselt ületas kreosoodi terav lehk kõik võistlevad lõhnad.

„Ärge ainult arvake,” sõnas Holmes, „et mu edu antud juhtumil sõltub üksnes õnnelikust juhusest – sellest, et üks meestest kogemata kreosoodi sisse astus. Minu käes on andmed, mis võimaldaksid mul neid väga mitmel viisil jälitada. Praegune on aga kõige hõlpsam, ja kui juba hea saatus ise selle meile kätte mängis, oleks laiduväärt seda kasutamata jätta. Sellist kena, vaimu teritavat probleemikest, nagu ma algul lootsin, asjast nüüd muidugi enam ei tule. Kui poleks olnud seda liiga käegakatsutavat teeviita, oleksime võib-olla veel loorbereidki lõiganud.”

„Loorbereid lõikate te kindlasti niigi rohkem kui vaja,” väitsin mina. „Uskuge mind, Holmes, moodus, kuidas te praeguse juhtumi kohta järeldusi teete, paneb mind veel rohkem imestama kui Jefferson Hope’i loo puhul. Praegune asi näib ulatuvat sügavamale ja on minu arust veel seletamatum. Kuidas te näiteks saite puujalaga meest nii täpselt kirjeldada?”

„Hah, kulla sõber, see oli ju lihtsamast lihtsam. Ma ei armasta teatrit teha. Kõik on siin ilmne ja päevselge. Kaks ohvitseri, kes teenivad sunnitööliste koloonia juures, saavad teada tähtsa saladuse – kuulevad mingist peidetud aardest. Inglane nimega Jonathan Small joonistab neile plaani. Mäletate, nägime seda kapten Morstani valduses olnud kaardil. Seesama Jonathan Small kirjutab kaardile enda ja oma liitlaste nimed ning joonistab „nelja märgi”, nagu ta seda pisut dramaatiliselt nimetab. Plaani abil leiavad ohvitserid – või üks nendest – aarde kätte ja toovad selle Inglismaale, jättes oletatavasti mõne nõutud tingimuse täitmata. Aga miks ei läinud Jonathan Small ise aarde järele? Vastus on selge. Plaan on joonistatud siis, kui Morstan sunnitöölistega tihedasti kokku puutus. Jonathan Small ei saanud aaret kätte sellepärast, et tema ja ta liitlased olid sunnitöölised ega pääsenud lihtsalt minema.”

„Aga see on ju ainult oletus,” püüdsin vastu vaielda.

„Hoopis rohkem kui oletus. See on ainus hüpotees, mis faktidega kokku läheb. Vaatame, kuidas ta kõige hilisemaga sobib. Õnneliku aardeomanikuna elab major Sholto mõned aastad rahus. Siis saab ta Indiast kirja, mis teda väga kohutab. Mis selles kirjas võib olla?”

„Selles teatatakse, et mehed, kellele ta ülekohut tegi, on vabaks lastud.”

„Või põgenenud, mis on tõenäolisem, sest ta pidi ometi nende karistuse kestust teadma ja nende vabakslaskmine poleks teda üllatanud. Mida ta siis ette võtab? Ta püüab ennast kaitsta puujalaga mehe vastu – pange tähele, valge mehe vastu, sest ta peab selleks üht valget käsitöölist ja tulistabki teda. Kaardil on aga ainult ühe valge mehe nimi. Rohkem valgeid ei ole – teised on hindud, igatahes pärismaalased. Seepärast võime julgesti öelda, et meie puujalaga mees on nimelt Jonathan Small. Kas te leiate minu mõttekäigus vigu?”

„Ei, kõik on selge ja täpne.”

„Hüva, asetame nüüd ennast Jonathan Smalli kohale. Vaatame asjale tema pilguga. Ta tuleb Inglismaale, lootes tabada kaks kärbest ühe hoobiga: saada tagasi varandus, mida ta peab enda omaks, ning maksta kätte mehele, kes teda ebaõiglaselt kohtles. Ta saab teada, kus Sholto elab, ja sõlmib tõenäoliselt sidemed mõne majaelanikuga. Majas on näiteks teener Lal Rao, keda me pole veel näinud. Missis Bernstone’i iseloomustus tema kohta ei ole just hea. Kuhu aare on peidetud, seda Small muidugi teada ei saa, sest seda ei tea keegi peale majori ja ühe ustava teenri, kes on surnud. Äkki kuuleb Small, et major on suremas. Meeletu kartusest, et teine võiks surres saladuse enesega kaasa viia, tormab ta paljudest valvuritest hoolimata kohale ja pääseb sureva mehe akna alla. Sisse tulemast takistab teda ainult Sholto kahe poja juuresolek. Täis raevu surnud mehe vastu ronib ta siiski öösel tuppa, tuhnib kõik paberid läbi, lootes leida mingit vihjet aarde kohta, ja jätab lõpuks oma visiidi mälestuseks napisõnalise kaardi. Kahtlemata oli tal juba varem valmis mõeldud, et kui ta majori tapab, jätab ta surnukeha juurde mingi säärase kirjakese – märgiks, et see polnud tavaline mõrv, vaid nelja liitlase seisukohalt rohkem nagu õiglane karistus. Seda laadi pentsikuid eneseväljendusi kohtab kriminaalasjade kroonikais üsna tihti ning need annavad harilikult roimari leidmiseks väärtuslikke viiteid. Kas suudate mind jälgida?”

„Väga hästi.”

„Nii, mida siis Jonathan Small teeb? Ta saab ainult salaja jälgida, kuidas aarde otsimine edeneb. On võimalik, et ta lahkub Inglismaalt ja pöördub üksnes aeg-ajalt siia tagasi. Siis avastatakse katusekamber, ja Jonathan Small saab sellest otsekohe teada. Näeme jälle, et tal peab majaelanike hulgas olema liitlane. Oma puust jalaga ei saaks Jonathan Small iialgi üles Bartholomew Sholto tuppa ronida. Ta võtab endaga kaasa õige haruldase abilise, kes saab sellega hakkama, kuid astub kogemata palja jalaga kreosoodi sisse. Siis on juba kohal Toby, ning poole palgaga sõjaväearstil tuleb oma vigastatud kannakõõlusega kuus pikka miili maha longata.”

„Aga mõrva ei pannud toime mitte Jonathan, vaid tema abiline.”

„Väga õige. Ja tegi sellega Jonathanile tublisti tuska, kui otsustada selle järgi, kuidas viimane tuppa jõudes ringi trampis. Bartholomew Sholto vastu ta viha ei kandnud ning oleks meelsasti piirdunud tema kinnisidumisega ja talle tropi suhu toppimisega. Ta ei tahtnud ju oma pead silmusesse pista. Ent enam polnud midagi parata – kaaslase metsikud instinktid olid välja löönud ja mürk oma töö teinud. Niisiis kirjutas Jonathan Small sedeli, laskis aardekasti aknast alla ja ronis ise järele. Sedaviisi pidid sündmused üksteisele järgnema, niipalju kui mina neid dešifreerida oskan. Muidugi, mis Jonathan Smalli välimusse puutub, siis pidi ta olema keskealine ja tublisti päevitunud, kui ta juba oma aega sellises ahjus istus, nagu seda on Andamani saared. Mehe kasvu saab kergesti tema sammude pikkusest kätte, ja me teame, et ta kandis habet. Ta karvakasvanud nägu oli ju Thaddeus Sholtole otsekohe silma hakanud, kui ta teda läbi akna nägi. Ja ongi minu arust kõik.”

„Aga abiline?”

„Ei see nii saladuslik tegelane olegi. Varsti saate nagunii teada. Kui mõnus on hommikune õhk! Vaadake, kuidas see üksik roosa pilveke ujub nagu hiiglasuure flamingo sulg. Kohe veereb Londonit katva udupilve varjust välja punane päikeseketas. Ta jagab valgust suurele hulgale inimestele, aga võin kihla vedada, et mitte kellelgi neist pole käsil kummalisemat ettevõtet kui meil. Kui väikesed me oleme oma tillukeste eesmärkide ja taotlustega looduse mõõtmatute ürgjõudude kõrval! Olete te oma Jean Pauli läbi töötanud?”

„Peaaegu. Jõudsin tema juurde Carlyle’i kaudu.”

„See on sama mis minna ojakest pidi tagasi järve juurde. Temalt pärineb kurioosne, kuid sügavamõtteline väljendus, nimelt et inimene on tõeliselt suur siis, kui ta ise oma tühisusest aru saab. Näete, see annab tunnistust võrdlemis- ja hindamisvõimest, mis on juba iseenesest suuruse tunnuseks. Richteris on palju, mille üle mõtteid mõlgutada. Ega teil püstolit kaasas pole?”

„Mul on kepp.”

„On üpris võimalik, et meil seda tarvis läheb, kui me nende urka kätte leiame. Jonathani jätan teie hooleks, aga kui see teine ebameeldivaks muutub, lasen ta maha.”

Kõneldes võttis Holmes revolvri välja, laadis sellesse kaks padrunit ja pani relva kuue parempoolsesse taskusse tagasi.

Olime Toby juhtimisel kõndinud kogu aega mööda Londonisse suunduvaid, pooleldi nagu külavaheteid, mida ääristasid aiaga piiratud eeslinnamajad. Nüüd hakkasime siiski jõudma tõelistele tänavatele, kus liikus juba vabriku- ja sadamatöölisi ja kus lohaka väljanägemisega naised tõstsid luuke eest ning pühkisid ukseesiseid. Kõrtsid tänavanurkadel olid juba lahti ja sealt astus välja habetunud mehi, kes äigasid kuuekäisega lõualt hommikuse õlle jälgi. Võõrad koerad lonkisid ligi ja uudistasid meid, kui me möödusime, meie võrratu Toby aga ei vaadanud ei paremale ega vasakule, vaid traavis, nina maas, aina edasi, lastes vahetevahel kuuldavale agara kiunatuse, mis näitas, et jäljed olid õige värsked.

Olime tulnud läbi Streathami, Brixtoni ja Camberwelli ning leidsime end nüüd Kennington Lane’il: kõrvaltänavaid kaudu olime jõudnud Ovali38 idaküljele. Mehed, keda me otsisime, olid ilmselt jälitamisest pääsemiseks väga kiira-kääralist teed mööda liikunud. Nad ei kasutanud kunagi peateed, kui paralleelne kõrvaltänav neile niisama hästi sobis. Kennington Lane’i otsas olid nad mööda Bond Streeti ja Miles Streeti vasakule pöördunud. Seal, kus Miles Street Rüütliplatsile suubub, jäi Toby seisma ja hakkas, üks kõrv püsti, teine lontis, edasi-tagasi jooksma nagu koeraliku kahevaheloleku kehastus. Siis paterdas ta meie ümber ringi, aeg-ajalt meile otsa vaadates, otsekui paluks ta oma kimbatuses kaastunnet.

„Mis pagan sel koeral viga on?” urises Holmes. „Nad ei võtnud ju ometi voorimeest ega lennanud minema õhupalliga.”

„Võib-olla seisid nad siin veidi aega paigal?” oletasin mina.

„Ahah, kõik on korras. Juba ta liigub jälle,” nentis mu kaaslane kergendatult.

Koer liikus tõepoolest jälle edasi: nuusutanud veel korra teed, jõudis ta äkki otsusele ja tormas minema palju tarmukamalt ja kindlamalt kui enne. Lõhn näis olevat tublisti tugevam kui varem, sest ta isegi ei küünitanud enam koonu maha, vaid rebis rihma ja püüdis jooksu pista. Nägin Holmesi säravast pilgust, et ta arvas meid lähenevat teekonna lõpule.

Kiirustasime nüüd piki Nine Elmsi, kuni jõudsime „Valge Kotka” võõrastemajast mööda, „Broderick ja Nelsoni” puuhoovini. Siin pöördus erutusest pöörane koer kõrvaltänava kaudu tarandikku, kus saagijad juba töötasid. Loom sööstis läbi saepuru ja höövlilaastude ikka edasi, piki sõiduteed, ümber nurga mingisse käiku, kahe puuriida vahelt läbi, ning hüppas lõpuks võidukalt klähvides suurele vaadile, mis seisis veel käsikärul, millega ta kohale oli toodud. Keel rippu, seisis silmi pilgutav Toby vaadil ja vaatas kiitust otsides ühelt teisele. Vaat ise ja käru rattad olid mingi tumeda vedelikuga koos ning õhk oli kreosoodihaisust paks.

Vaatasime Sherlock Holmesiga sõnatult teineteisele otsa ja puhkesime siis taltsutamatult naerma.