Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 13

Terve öö rändasid nad läbi sopiliste mäekurude ja mööda kaljuklibuseid käänulisi radu. Rohkem kui kord kadus tee neil käest, kuid Hope oli mägedes täiesti kodus ja nii leidsid nad selle jälle. Hommiku saabudes avanes nende pilgule metsik, kuid imekaunis vaade. Igast küljest piirasid neid kõrged lumemütsides mäetipud, mis piilusid üle üksteise õla kauge silmapiiri poole. Kummalgi pool kõrguvad kaljused nõlvad olid nii järsud, et lehis ja mänd näisid põgenike peade kohale otsekui rippu lastud olevat ja ootavat ainult väikest tuuleiili, et neile vuhinal kaela lennata. Ega see kartus päris aluseta olnudki, sest viljatu org oli tihedasti üle puistatud just sel viisil allakukkunud puude ja kaljurahnudega. Nüüdki, kui nemad orgu läbisid, tuli üks suur rahn mürinal alla. Kukkumise räme ragin kajas vaiksetest lõhangutest vastu ja heidutas väsinud hobuseid, nii et need kappama pistsid.

Kui päike idas aeglaselt üle silmapiiri tõusis, lõid suurte mägede tipud üksteise järel särama nagu lambid pidustusel, kuni nad kõik õhetasid ja ergasid. See suurepärane looduspilt ergutas kolme põgenikku ja andis neile uut jõudu. Ühest kaljulõhest välja tormava mägioja ääres tegid nad peatuse, jootsid hobuseid ja võtsid ise tõtates hommikueinet. Lucy ja ta isa oleksid meelsasti kauem puhanud, aga Jefferson Hope oli järeleandmatu. „Praegu on nad meil juba jälil,” ütles ta. „Kõik oleneb kiirusest. Kui me kord õnnelikult Carsonis oleme, võime terve ülejäänud elu puhata.”

Kogu selle päeva rühkisid nad mööda kitsaid kurusid edasi ja õhtuks arvestasid vaenlasest rohkem kui kolmkümmend miili ees olevat. Ööbimiseks valisid nad ühe etteulatuva rünka jalami, kus kaljud vilu tuule eest natuke varju pakkusid, tõmbusid sooja saamiseks tihedasti üksteise vastu ja nautisid mõnetunnilist uinakut. Enne päevatõusu olid nad aga juba jalul ja jälle teel. Jälitajatest ei olnud kippu ega kõppu ja Jefferson Hope hakkas juba arvama, et see hirmuäratav organisatsioon, kelle viha alla nad olid sattunud, neid enam kätte ei saa. Ta ei teadnud aimatagi, kui kaugele see raudne haare võis ulatuda ja kui varsti see pidi nende ümber sulguma ning nad purustama.

Umbes teise põgenemispäeva keskpaiku hakkas napp toiduvaru otsa lõppema. Ent see ei teinud kütile palju muret, sest mägedes leidus ulukeid ja ta oli varemgi tihtipeale pidanud endale püssi abil toitu hankima. Ta valis varjulise nurga, kogus kuivanud oksi hunnikusse ja süütas hea tubli lõkke, mille ääres ta kaaslased võisid end soojendada, sest nüüd olid nad peaaegu viis tuhat jalga üle merepinna ja õhk oli torkivalt külm. Pannud hobused köide ja jätnud Lucyga hüvasti, viskas ta püssi õlale ja läks otsima, mida õnnelik juhus teele toob. Tagasi vaadates nägi ta vana meest ja noort tütarlast leegitseva tule ääres kükitamas, kuna kolm looma seisid liikumatult tagapool. Siis jäid nad tema pilgu eest kaljude varju.

Ta käis maha oma paar miili, läbides ühe kuristiku teise järel, ilma et tulemusi oleks olnud, kuigi puukoorel leiduvate märkide ja muude tunnuste järgi arvas ta ümbruses arvukalt karusid leiduvat. Pärast kahe-kolmetunnilist asjatut otsimist, kui ta juba üsna lootusetult mõtles tagasi pöörduda, nägi ta juhuslikult üles vaadates viimaks midagi niisugust, mis ta südame rõõmust põksuma pani. Terava etteulatuva kaljunuki serval kolme-neljasaja jala kõrgusel seisis mingi loom, kes välimuselt meenutas lammast, kuid oli relvastatud hiiglasuure sarvepaariga. „Suursarv”, nagu seda looma nimetatakse, oli tõenäoliselt valvuriks tervele karjale, keda kütt kaljude varjus muidugi ei näinud. Õnneks seisis loom peaga vastassuunas ja polnud teda märganud. Kütt heitis maha, toetas püssi kaljurünkale ning sihtis kaua ja kindlalt, enne kui päästikule vajutas. Loom kargas õhku, vankus hetke kuristiku serval ja langes siis prantsatades alla orgu.

Kaasaviimiseks oli ta liiga raske ja nii leppis kütt ühe kintsu ning küljetükiga. Saak üle õla, kiirustas ta tuldud teed tagasi, sest õhtu hakkas juba kätte jõudma. Vaevalt sai ta aga minekule asuda, kui mõistis, missugusesse kimbatusse on sattunud. Jahiõhinas oli ta tuttavatest kaljulõhangutest tublisti kõrvale põiganud ja nüüd polnud enam kerge tagasiteed leida. Ta eksles orus, mis hargnes omakorda paljudeks põikorgudeks. Need olid üksteisega nii sarnased, et võimatu oli üht teisest eraldada. Miil maad või rohkem sammus ta üht orgu mööda edasi, kuni jõudis mägioja juurde, mida ta kindlasti kunagi varem polnud näinud. Nüüd oli selge, et ta vales suunas oli liikunud, ja ta pöördus teise orgu õnne katsuma, kuid tulemus jäi samaks. Õhtu lähenes jõudsasti ja oli juba peaaegu pime, kui ta viimaks mäekitsusesse jõudis, mis talle tuttav näis. Aga isegi siin polnud kerge õigel rajal püsida, sest kuu polnud veel tõusnud ja kõrged järsud kaljuseinad kummalgi pool süvendasid hämarust. Koorma all lookas ja pingutustest väsinud, komberdas ta edasi. Tema südidust säilitas üksnes mõte, et iga samm viib teda Lucyle lähemale ja et tal on kaasas küllaldaselt toitu kogu ülejäänud teekonna tarbeks.

Nii jõudis ta selle oru suudmesse, kuhu oma kaaslased oli jätnud. Isegi pimeduses tundis ta ära orgu ümbritsevate kaljujärsakute piirjooned. Teised pidid teda küll ärevusega ootama, sest ta oli ära olnud peaaegu viis tundi. Rõõmu pärast seadis ta käed suu juurde ja pani kitsa oru vastu kajama valjule halloole, millega ta oma tulekust märku andis. Ta peatus ja jäi vastust ootama. Ent mitte midagi polnud kuulda peale tema enese hüüde kaja, mis veeres piki süngeid vaikseid kuristikke ja tuli lugematult kordudes ta kõrvu tagasi. Ta hõikas veel korra, isegi valjemini kui enne, aga sõpradelt, kellest ta nii lühikese aja eest oli lahkunud, ei tulnud vastuseks mitte sosinatki. Teda valdas ebamäärane, nimetu hirm ja ta ruttas meeletuna edasi, pillates ärevuses väärtusliku toidugi maha.

Kui ta ümber nurga keeras, tuli täielikult nähtavale koht, kuhu ta tule oli teinud. Seal oli veel alles hõõguv tuhahunnik, kuid lõket ei olnud nähtavasti tema lahkumisest saadik kohendatud. Ümberringi valitses endiselt surmavaikus. Mehe esialgne kartus muutus nüüd kindlaks veendumuseks ja ta tõttas edasi. Tuleaseme läheduses ei olnud ühtki elavat olevust: loomad, mees, neiu – kõik olid kadunud. Oli liigagi selge, et tema äraolekul oli ootamatult juhtunud kohutav õnnetus, mis oli tabanud neid kõiki, jätmata enesest aga vähimaidki jälgi.

Sellest löögist lausa oimetuseni vapustatud, tundis Jefferson Hope peapööritust ning pidi püssile toetuma, et mitte kukkuda. Kuna ta aga põhiliselt oli teoinimene, toibus ta ruttu oma ajutisest võimetusest, haaras hõõguvast tuhaasemest poolpõlenud tuki, puhus selle lõkkele ja hakkas tungla abil väikest laagriplatsi uurima. Hobusekapjadest sõtkutud maapind näitas, et põgenikele oli järele jõudnud suur ratsanikesalk, kelle jälgede suund tõendas, et nad hiljem Salt Lake Citysse tagasi olid pöördunud. Kas nad ka mõlemad tema kaaslased endaga minema olid viinud? Jefferson Hope uskus seda juba päris kindlasti, kuni ta pilk millelegi peatuma jäi, mis iga närvi ta kehas võbisema pani. Natuke eemal, laagriplatsi serval, oli madal punaka mulla kühm, mida seal varem kindlasti ei olnud. Eksida oli võimatu – see oli värske haud. Lähemale minnes märkas noor kütt hauakünkasse pistetud keppi, mille harulisse otsa oli torgatud paberileht. Kiri paberil oli lühike, kuid asjalik:

JOHN FERRIER,

endine Salt Lake City elanik

Surnud 4. augustil 1860. a

Vana tubli mees, kellest ta alles üürikese aja eest lahkus, oli niisiis läinud ja see paberilipakas oli kogu ta hauakiri. Jefferson Hope vaatas meeletu pilguga enese ümber, otsides veel teist hauda, kuid seda ei olnud. Lucy olid julmad jälitajad tagasi viinud, et talle juba ammugi määratud saatus teoks teha ja anda ta naiseks ühe vanema poja haaremisse. Kui noormees mõistis, mis tütarlast ees ootab, ja tundis oma võimetust seda takistada, soovis ta, et ka tema koos vana farmeriga siinsamas vaikses mullapõues puhkaks.

Kuid jällegi sai tema teotahteline vaim jagu tardumusest, mida tekitab meeleheide. Kui ta ka midagi muud ei suuda teha, siis vähemalt võib oma elu kättemaksule pühendada. Suure kannatlikkuse ja visaduse kõrval iseloomustas Jefferson Hope’i veel kustumatu kättemaksuiha. Mahajäetud tuleaseme juures seistes tundis ta, et ainult täielik põhjalik kättemaks tema enese käe läbi võib ta südamevalu leevendada. Kogu oma tugeva tahte ja väsimatu tarmu otsustas ta pühendada sellele ainsale eesmärgile. Nägu karm ja kahvatu, läks ta tuldud teed tagasi sinna, kuhu oli pillanud lihakäntsaka, kohendas siis hõõguva tule lõkkele ja küpsetas endale mõneks päevaks piisava toidutagavara. Selle sidus ta kompsu ja hakkas kohe ilma puhkamata „kättemaksuinglite” jälgedes üle mägede tagasi minema.

Vaevatuna ja rakkus jalgadega rühkis ta viis päeva mööda kitsaid kurusid, mida kord juba ratsa oli läbinud. Öösel heitis ta kaljude vahele pikali ja tukastas mõne tunnikese, kuid juba enne päevatõusu oli alati jälle teel. Kuuendal päeval jõudis ta Kotkakurusse, kust nad oma õnnetut põgenemist olid alustanud. Sealt võis ta alla vaadata „pühakute” kodupaigale. Kurnatult ja surmani väsinult toetus ta püssi najale ning raputas hirmsas raevus oma kuivetut rusikat all laiuva vaikse linna poole. Talle torkas silma, et mõned tähtsamad tänavad olid lipuehtes ja ka muidu justkui pidustusteks kaunistatud. Endamisi arutades, mida see võiks tähendada, kuulis ta kabjaplaginat ja nägi üht ratsanikku lähenemas. Kui viimane ligemale jõudis, tundis ta temas ära ühe mormooni, nimega Cowper, kellele ta mitmel puhul teeneid oli osutanud. Sellepärast söandaski ta meest kõnetada, kui see tema juurde jõudis, ning Lucy Ferrieri saatuse kohta teateid pärida.

„Ma olen Jefferson Hope. Sa ju mäletad mind?”

Mormoon vaatas teda varjamatu hämmastusega. Tõepoolest, selles tontlikult kahvatu näo ja raevuste, metsikute silmadega, räbaldunud ning kasimata ränduris oli raske ära tunda endist noort nägusat kütti. Kui mees lõpuks siiski seda uskuma jäi, muutus ta hämmastus kohkumuseks.

„Sa oled hull, et siia tuled!” hüüdis ta. „Kui mind nähakse sinuga juttu ajamas, maksab see mu elu. Selle eest, et sa Ferrieri minema aitasid, on Püha Nelja poolt käsk antud sinu vangistamiseks.”

„Ei karda ma neid ega nende vangistamiskäsku,” vastas Hope ägedalt. „Sina, Cowper, peaksid sellest asjast kindlasti üht-teist teadma. Ma vannutan sind kõige juures, mis sulle kallis –, vasta mõnele mu küsimusele. Me oleme ju alati sõbrad olnud… Jumala pärast, ära keeldu mulle vastamast.”

„Mida sa siis teada tahad?” küsis mormoon rahutult. „Tee kähku, sest isegi kaljudel on kõrvad ja puudel silmad.”

„Mis on saanud Lucy Ferrierist?”

„Ta pandi eile noorele Drebberile mehele. No pea vastu, mees, pea vastu, sul pole ju enam eluvaimugi sees.”

„Oh, pole midagi,” vastas Hope jõuetult. Ta oli vajunud kivile, mille najale ta enne toetus, ja isegi ta huuled olid valgeks tõmbunud. „Kas tõesti… pandi mehele?”

„Jah, eile – sellepärast need lipud väljas ongi. Noore Drebberi ja noore Stangersoni vahel oli küll selle kohta natuke ütlemist, kumb ta peab saama. Nad olid mõlemad jälitussalgas olnud ja see, et Stangerson vana Ferrieri maha laskis, näis talle rohkem õigust andvat. Aga kui asi nõukogus läbi arutati, oli Drebberi pool tugevam, ja niisiis andis prohvet tüdruku temale. Ega keegi teda küll väga kauaks endale saagi. Eile nägin teda. Ta oli surma nägu – rohkem vaim kui inimene… Sa lähed siis ära?”

„Jah, lähen ära,” kostis Jefferson Hope, kes oli püsti tõusnud. Ta nägu oli kui marmorist raiutud, nii karm ja liikumatu oli selle ilme, kuna silmis hõõgus hukatust tõotav tuli.

„Kuhu sa lähed?”

„Mis sa sest ikka pärid,” vastas ta, heitis oma relva üle õla ja sammus kuru mööda minema, ära mägede rüppe, kiskjate elupaika. Nii metsikut ja ohtlikku kui tema ei olnud nende seas aga ühtegi.

Mormooni ennustus läks liigagi varsti täide. Oli siis põhjuseks isa kohutav surm või vihkamisväärne pealesunnitud abielu, kuid vaene Lucy ei tõstnudki enam pead püsti, vaid jäi südamevalust ning kurvastusest otsa ja suri vähem kui kuu aja pärast. Tema joodik abikaasa, kes oli ta nainud peamiselt John Ferrieri varanduse pärast, ei teeselnudki oma kaotuse puhul eriti suurt kurvastust, kuid Drebberi teised naised leinasid teda ja pidasid mormooni kombe kohaselt matuse-eelsel ööl surnuvalvet. Oli varane hommikutund ja naised istusid parajasti rühmas surnuraami ümber, kui nende kirjeldamatuks kohkumuseks ja hämmastuseks uks lahti paisati ning tuppa astus keegi metsistunud välimusega, närudes, ilmselt tuultest ja tormidest vintsutatud mees. Ilma et ta kössitavatele naistele ainsatki pilku oleks heitnud või sõna lausunud, sammus ta valge vaikiva kogu juurde, milles kunagi oli elutsenud Lucy Ferrieri puhas hing. Mees kummardus tema kohale ja surus huuled hardunult ta külmale laubale, haaras siis ta käe ja võttis sõrmest laulatussõrmuse. „Sellega teda ei maeta,” urises ta tigedalt, ja enne kui jõuti kisa tõsta, hüppas ta trepist alla ning oligi läinud. Vahejuhtum oli nii kummaline ja toimus nii kähku, et valvajatel endil oleks raske olnud seda uskuda, veel raskem teisi uskuma panna, kui poleks olnud vaieldamatut tõsiasja, et kadunud oli kuldvõruke, mis näitas, et surnu oli olnud noorik.

Mõned kuud viibis Jefferson Hope mägedes, elas isesugust metsikut elu ja hellitas südames ägedat kättemaksuiha. Linnas liikus jutte hauatagusest kujust, keda oli nähtud linna ümber luusimas ja mäekurudes kummitamas. Kord vihises kuul läbi Stangersoni akna ja tungis temast jala kaugusel seina sisse. Teinekord mürtsatas Drebberile kaela ilmatu suur kivilahmakas, kui ta ühest järsust kaljuseinast möödus, ja ainult silmili mahaviskumine päästis ta kohutavast surmast. Ei kulunud kuigi kaua, kui kaks noort mormooni taipasid, mis oli nende tapmiskatsete põhjuseks, ja nad tegid korduvalt retki mägedesse, et oma vaenlast kinni võtta või tappa, kuid alati tagajärjetult. Ettevaatuse mõttes ei läinud nad nüüd kunagi välja üksinda ega pärast videviku saabumist, ja oma maja juurde panid valve välja. Mõni aeg hiljem võisid nad siiski valvsust lõdvendada, sest vastasest polnud midagi kuulda ega näha ja nad lootsid, et aeg on ta kättemaksuiha jahutanud.

Kuid kaugel sellest! Kui aeg üldse midagi oli muutnud, siis oli ta Hope’i kättemaksuiha pigemini suurendanud. Küti meelelaad oli karm ja järeleandmatu ning kättemaksuidee oli temas nii kõvasti juurdunud, et ei jätnud ruumi enam mingisugusele muule tundele. Eelkõige oli ta siiski praktiline. Varsti sai talle selgeks, et isegi tema raudne tervis ei suuda taluda seda lakkamatut pinget, millega ta end koormas. Elu lageda taeva all ja kosutava toidu puudumine kurnasid ta välja. Kui ta mägedes koera kombel sureks, mis saaks siis tema kättemaksust? Ja niisugune surm tabab teda kord kindlasti, kui ta sellist eluviisi jätkab. Tundes, et see tähendab tegutseda vaenlase huvides, pöördus ta vastu tahtmist vanadesse Nevada kaevandustesse tagasi, et end kosutada ja koguda küllaldaselt raha, mis võimaldaks tal puudust tundmata oma eesmärki taotleda.

Ta kavatses kaevandusse jääda kõige enam aastaks, kuid ettenägemata asjaolude tõttu ei saanud ta sealt enne lahkuda, kui oli möödunud peaaegu viis aastat. Ent sellegi ajavahemiku järel olid kättemaksuiha ja mälestus talle tehtud ülekohtust niisama tugevad kui tol unustamatul ööl, mil ta John Ferrieri hauakünka ääres seisis. Maskeeritult ja valenime alla pöördus ta Salt Lake Citysse tagasi, et õiglust jalule seada, hoolimata sellest, mis saab tema enese elust. Ees ootasid teda halvad uudised. Paari kuu eest oli äravalitud rahva seas toimunud lõhenemine. Mõned nooremad kiriku liikmed olid vanemate võimu vastu mässu tõstnud, mille tagajärjel teatav hulk rahulolematuid oli lahku löönud, Utah’st lahkunud ja oma usule selja pööranud. Ka Drebber ja Stangerson olid olnud nende seas ja läinud teadmata kuhu. Kuulu järgi oli Drebberil õnnestunud suur osa varandusest rahaks teha ja ta olevat lahkunud rikka mehena, tema kaaslane Stangerson seevastu olnud võrdlemisi vaene. Nende asukohast aga polnud midagi teada.

Niisuguse takistuse ees oleks mõni teine mees, kui pika vihaga ta ka poleks olnud, jätnud igasuguse mõtte kättemaksust, kuid Jefferson Hope ei löönud korrakski kõhklema. Linnast linna rändas ta oma vaenlasi otsides läbi Ühendriikide, elatudes tagasihoidlikust varanatukesest, millele juhusliku tööga lisa hankis. Aasta järgnes aastale, ta mustadesse juustesse sigines halli, aga ikka rändas ta edasi inim-verekoerana, kelle kõik meeled ja mõtted olid seotud ainsa eesmärgiga, millele ta oma elu oli pühendanud. Viimaks sai ta püsivuse eest tasu. Ainult korraks riivas ta pilk kellegi nägu ühel aknal, kuid sellest piisas. Nüüd teadis ta, et mehed, keda ta jälitab, asuvad Clevelandis Ohio osariigis. Täiesti valmis kättemaksuplaaniga pöördus ta oma viletsasse elupaika tagasi. Juhtus aga nii, et Drebber oli aknast välja vaadates hulguse tänaval ära tundnud ja ta silmist mõrvamõtteid lugenud. Kohe ruttas ta koos Stangersoniga, kellest oli vahepeal saanud tema erasekretär, rahukohtuniku juurde ja kandis ette, et ühe vana võistleja armukadeduse ja vihavaenu pärast on nende elu ohus. Samal õhtul võeti Jefferson Hope vahi alla, ja kuna tal polnud võimalik käendajaid leida, peeti teda mõned nädalad kinni. Kui ta viimaks vabastati, leidis ta eest ainult Drebberi tühja maja ja sai kuulda, et too oli koos oma sekretäriga Euroopasse reisinud.

Jälle olid Hope’i kättemaksuplaanid nurja aetud ja jälle sundis raugematu vihavimm teda jälitamist jätkama. Tal puudus aga rahatagavara; seepärast pidi ta mõneks ajaks uuesti tööle minema ja iga dollari eelseisva reisi jaoks kõrvale panema. Kui ta viimaks nii palju oli kogunud, et sai endal parajasti hinge sees hoida, rändas ta Euroopasse, teenis ülalpidamist igasuguse lihttööga ja jälitas oma vaenlasi linnast linna, ilma et põgenikke kätte oleks saanud. Kui ta Peterburi saabus, olid nad Pariisi läinud, ja kui ta neile sinna järele jõudis, sai ta kuulda, et nad just Kopenhaageni poole teele olid asunud. Taani pealinna jäi ta jälle paar päeva hiljaks, sest nad olid edasi Londonisse reisinud, kus tal lõpuks õnnestus neid tabada. Mis Londoni sündmustesse puutub, siis on meil kahtlemata kõige parem esitada sõna-sõnalt vana küti enda jutustus. See on täpselt kirja pandud doktor Watsoni päevikus, millele me juba nii palju tänu võlgu oleme.