Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 6

Hommikused pingutused olid minu nõrga tervise jaoks ilmselt liiga suured, nii et pärastlõunal olin surmani väsinud. Kui Holmes kontserdile oli läinud, heitsin sohvale ja püüdsin teha paaritunnilist uinakut. Sellest ei tulnud aga midagi välja. Olin kõigest juhtunust liiga erutatud ja pähe tungisid kõige veidramad kujutlused ning oletused. Iga kord, kui silmad sulgesin, nägin enda ees mõrvatu moondunud, paaviani meenutavat nägu. See oli mulle jätnud nii võika mulje, et raske oli tunda midagi muud kui tänulikkust inimese vastu, kes sellise näo omaniku elavate kirjast oli kustutanud. Enoch J. Drebber Clevelandist kandis oma näol kindlasti kõige kurjemate pahede jälgi, mis inimese ilmes üldse kunagi on avaldunud. Ometi sain aru ja tunnistasin, et õigusemõistmine peab käima oma rada ning et ohvri pahelisus ei vähenda seaduse silmis mitte mingil määral mõrvari süüd.

Mida rohkem ma sellest mõtlesin, seda imelikum näis mu kaaslase hüpotees, et mees oli mürgitatud. Mulle meenus, kuidas Holmes laiba huuli oli nuusutanud, ja ma ei kahelnud, et ta sealjuures midagi avastas, mis talle selliseks oletuseks alust andis. Ja üldse – kui poleks tegemist olnud mürgiga, mis oli siis surma põhjuseks? Polnud ju ei haava ega kägistamise märke. Aga teiselt poolt – kellele kuulus veri, mida põrandal nii ohtrasti leidus? Võitluse jälgi ei olnud ja samuti polnud ohvril ka relva, millega ta oleks võinud vastast haavata. Niikaua kui kõik need küsimused lahendamata olid, tundsin, et magamine pole kerge ei mulle ega Holmesile. Tema rahulik enesekindlus veenis mind siiski, et tal oli juba kujunenud mingi teooria, mis kõigile faktidele seletuse andis. Missugune see aga oli, selle kohta ei osanud ma kõige vähematki oletust teha.

Holmes tuli tagasi väga hilja, nii hilja, et kontserdil ei võinud ta küll nii kaua olla. Lõuna oli laual, enne kui ta koju jõudis.

„Kontsert oli suurepärane,” ütles ta oma kohale istudes. „Kas mäletate, mida Darwin muusika kohta ütleb? Ta väidab, et inimsoo võime muusikat luua ja hinnata eksisteeris ammu enne artikuleeritud kõne tekkimist. Võib-olla seepärast avaldabki muusika meile nii tugevasti mõju. Meie hinges on säilinud ähmased mälestused noist hämaraist sajandeist, mil maailm oli alles lapsekingades.”

„See on kaunis avar mõte,” tähendasin.

„Kui mõtted peavad loodust tõlgitsema, siis peavad nad olema niisama avarad kui loodus ise,” vastas tema. „Aga mis teil viga on? Te ei näe just hea välja. Kas see Brixton Roadi lugu on teid rööpast välja viinud?”

„Tõtt-öelda jah,” vastasin. „Pärast Afganistani kogemusi peaksin küll rohkem karastunud olema. Maiwandis nägin, kuidas mu oma kaaslasi tükkideks raiuti, aga seal ma närve ei kaotanud.”

„Mõistan. Meie praeguse loo ümber on saladuskate ja see erutab kujutlusvõimet; kus kujutlusvõime ei tööta, seal pole ka õudust. Kas te õhtulehte olete näinud?”

„Ei.”

„Seal antakse asjast päris põhjalik ülevaade. Aga asjaolu, et laiba tõstmisel naise laulatussõrmus põrandale veeres, seal ei mainita. Ja see on väga hea.”

„Mispärast?”

„Vaadake seda kuulutust,” vastas tema. „Täna hommikul, otsekohe, kui Brixton Roadilt tulime, saatsin igale ajalehele ühe niisuguse.”

Ta ulatas mulle ajalehe ja ma vaatasin näidatud kohta. See oli esimene kuulutus rubriigis „Leitud” ja kõlas nii:

Täna hommikul leitud Brixton Roadil „Valge Hirve” kõrtsi ja Holland Grove’i vahel sõiduteelt kullast laulatussõrmus. Järelepärimisega pöörduda täna õhtul kella 8–9 dr. Watsoni poole, Baker Street 221-b.

„Ärge pange pahaks, et ma teie nime kasutasin,” sõnas ta. „Kui oleksin andnud oma nime, siis mõni neist puupeadest seal Scotland Yardis oleks selle ära tundnud ja püüaks oma nina vahele toppida.”

„Oh, pole kõne väärt,” vastasin. „Aga oletame, et keegi tuleb – mul ei ole ju sõrmust.”

„Miks ei ole, on küll,” ütles ta ja andis mulle sõrmuse. „See on peaaegu täpne jäljend ja ajab väga hästi asja ära.”

„Ja kes teie arvates sellele kuulutusele vastab?”

„Pruuni palituga mees muidugi, meie punase näo ja kandiliste saapaninadega sõbrake. Kui ta ise ei tule, saadab ta mõne abilise.”

„Kas ta ei pea seda liiga ohtlikuks?”

„Kindlasti mitte. Kui minu arvamus selle juhtumi kohta paika peab – ja seda on mul igas suhtes põhjust uskuda –, siis riskiks see mees pigem kõigega, kui et kaotaks sõrmuse. Minu arusaamise järgi kukkus see tal maha, kui ta üle Drebberi laiba kummardus, ja kohe ta seda ei märganud. Pärast majast lahkumist avastas ta kaotuse ja ruttas tagasi, kuid leidis politsei juba sündmuskohal – tänu tema enese rumalusele: ta oli küünla põlema jätnud. Et hajutada kahtlusi, mis oleksid võinud tekkida, kui ta värava juurde ilmus, pidi ta teesklema joobnut. Asetage end nüüd selle mehe olukorda. Asja läbi arutades pidi ta tulema mõttele, et võis kaotada sõrmuse ka teel, pärast majast lahkumist. Mida ta siis teeks? Ta jälgiks hoolega õhtulehti, lootes sõrmuse kohta näha teadet leitud asjade rubriigis. Muidugi jääks ta pilk meie kuulutusele peatuma. Ta oleks ülirõõmus. Miks peaks ta lõksu kartma? Ta ei näeks mingit põhjust, miks sõrmuse leidmist peaks seostatama mõrvaga. Ta tuleks kuulutuse peale. Ja ta tuleb. Vähem kui tunni aja pärast saate teda näha.”

„Ja siis?” küsisin mina.

„Oh, siis võite ta minu hooleks jätta. On teil relvi?”

„Mul on vana sõjaväeteenistuseaegne revolver ja mõned padrunid.”

„Oleks hea, kui te selle puhastaksite ja laeksite. Ta on kindlasti hulljulge mees, ja kuigi ma taban ta ootamatult, ei tee siiski paha kõigeks valmis olla.”

Läksin oma magamistuppa ja järgisin tema nõuannet. Kui ma revolvriga tagasi tulin, oli laud koristatud ja Holmesil käsil tema lemmiktegevus: ta kääksutas viiulit.

„Sündmustik läheb keerukamaks,” ütles ta, kui ma sisse astusin. „Sain just vastuse oma Ameerikasse saadetud telegrammile. Minu arvamus selle juhtumi kohta on õige.”

„Ja see oleks?” pärisin õhinal.

„Mu viiul kõlaks paremini, kui ta uued keeled peale saaks,” tähendas tema. „Pange oma relv tasku. Kui see sell tuleb, rääkige temaga täitsa harilikul toonil. Muu jätke minu hooleks. Ärge teda ainult liiga valju pilguga hirmutage.”

„Praegu on kell kaheksa,” ütlesin oma taskukella vaadates.

„Jah. Tõenäoliselt on ta mõne minuti pärast siin. Avage pisut uks. Aitab. Nüüd pange võti sissepoole. Tänan! Näete, leidsin eile ühest müügiputkast sihukese imeliku vana ladinakeelse raamatu „De jure inter gentes”19. Ilmunud on see 1642. aastal Madalmaades, Liége’is. Charlesi20 pea oli alles kindlalt õlgadel, kui see väike pruuni seljaga köide trükiti.”

„Kes on trükkal?”

„Keegi Philippe de Croy. Eeslehele on väga tuhmunud tindiga kirjutatud „Ex libris Guliolmi Whyte”. Huvitav, kes see William Whyte oli. Võib oletada, et mõni asjalik seitsmeteistkümnenda sajandi õigusteadlane. Ta käekirjas on seadusemehele nii omaseid jooni… Aga nüüd see mees vist tuleb.”

Tema viimaste sõnade ajal kostis läbitungiv kellahelin. Sherlock Holmes tõusis tasa ja lükkas oma tooli ukse poole. Me kuulsime, kuidas teenija läbi halli läks ja terava lukuklõpsatusega ukse avas.

„Kas siin elab doktor Watson?” küsis selge, ent kaunis kare hääl. Me ei kuulnud teenija vastust, kuid uks suleti ja keegi hakkas trepist üles tulema. Tulija samm oli ebakindel ja lohisev. Seda kuuldes käis mu kaaslasel üllatusevari üle näo. Sammud tulid aeglaselt mööda koridori edasi ja siis kostis nõrk koputus uksele.

„Sisse!” hüüdsin mina.

Ägeda löömamehe asemel, keda meie ootasime, komberdas minu kutse peale tuppa väga vana ja kortsus naine. Nähtavasti oli ta äkilisest heledast valgusest pimestatud, sest nõtkutanud tervituseks põlvi, jäi ta seisma, vidutas meie poole oma tuhme pilkuvaid silmi ja kobas närviliselt värisevate sõrmedega taskus. Ma riivasin pilguga oma kaaslast. Tolle ilme väljendas niisugust lohutamatust, et mul oli päratu raske oma nägu rahulikuks sundida.

Vanaeit tõmbas välja õhtulehe ja näitas meie kuulutusele. „Vaat seesamune tõigi mind siia, kulla härrad,” ütles ta ja tegi veel kord kniksu. „Kullast laulatussõrmus Brixton Roadil. See kuulub minu tütrele Sallyle, kes just aasta eest mehele läks. Mees on tal laeva peal stjuuardiks. Ja mis ta küll ütleks, kui ta koju tuleb ja Sally ilma sõrmuseta leiab, seda ei oska ma kohe mõelda, sest ta on ka kõige kainema peaga juba järsk küllalt, seda enam veel siis, kui viina on võtnud. Kui te lähemalt teada soovite, siis eile õhtul läks Sally tsirkusesse koos…”

„Kas see on tema sõrmus?” küsisin.

„Jumal tänatud!” rõõmustas eit. „Küll täna õhtul on Sallyl alles hea meel. See on just tema sõrmus.”

„Ja kuidas teie aadress on?” pärisin pliiatsit võttes.

„Duncan Street 13, Houndsditch. Siit saab sinna igavene hulk maad.”

„Brixton Road jääb Houndsditchist ükskõik millisesse tsirkusesse minnes teelt kõrvale,” kähvas Holmes.

Vanaeit pöördus tema poole ja vaatas talle oma väikeste punaseservaliste silmadega teraselt otsa. „Härra küsis minu aadressi,” ütles ta. „Sally elab Peckhamis, Mayfieldi plats 3.”

„Ja teie nimi on…?”

„Minu nimi on Sawyer, tema nimi on Dennis, sest ta läks Tom Dennisele mehele. Nii kaua kui Tom on mere peal, on ta viks ja tragi poiss ja ühestki stjuuardist ei pea kompanii rohkem lugu. Kui ta aga maale saab, siis pole muud kui juba naised, juba kõrtsid…”

„Siin on teie sõrmus, missis Sawyer,” segasin oma kaaslase märguande peale vahele. „See kuulub ilmselt teie tütrele ja ma olen rõõmus, et saan selle õigele omanikule tagasi anda.”

Ühtesoodu õnnistusi ja tänusõnu pomisedes peitis eit sõrmuse taskusse ja läks jalgu lohistades trepist alla. Kohe, kui ta oli läinud, hüppas Sherlock Holmes jalule ja tormas oma tuppa. Mõne viivu pärast tuli ta tagasi, mantel seljas ja sall kaela ümber. „Ma lähen talle järele,” teatas ta kiirustades. „See naine on kindlasti mõni kaasteadja ning juhib mu sinna kuhu vaja. Olge üleval ja oodake mind.” Vaevalt oli välisuks meie külalise järel kinni prantsatanud, kui Holmes oli juba trepist all. Aknast vaadates nägin naist teisel pool tänavat vaevaliselt edasi kõmpimas, kuna Holmes teda natuke maad tagapool jälitas. „Emba-kumba,” mõtlesin endamisi, „kas on kogu ta teooria vale, või siis viiakse ta praegu otse saladuse südamesse.” Tal polekski tarvitsenud mind paluda end ootama jääda, sest nagunii tundsin, et enne pole magamisest juttugi, kui ma ta seikluse tulemusi kuulda pole saanud.

Kell oli peaaegu üheksa, kui ta läks. Mul polnud aimugi, kui kauaks ta võib jääda, aga ma istusin vapralt üleval, pahvisin piipu ja sirvisin Henri Murger’ „Vie de Bohème’i”21. Kell sai kümme läbi; kuulsin, kuidas teenija põntsuval sammul ära magama läks. Üheteistkümne ajal möödus mu uksest väärikama sammuga korteriperenaine, et samuti puhkama heita. Oli juba peaaegu kaksteist, kui ma lõpuks kuulsin Holmesi sneprivõtme lõksatust. Samal hetkel, kui ta sisse astus, nägin ta näost, et asi oli luhta läinud. Lõbus meeleolu ja tusatuju näisid omavahel võitlevat, kuni esimene järsku ülekaalu sai ja ta laginal naerma puhkes.

„Ma ei tahaks mingi hinna eest, et Scotland Yardi mehed sellest teada saavad,” sõnas ta toolile vajudes. „Olen neid nii palju töganud, et nende juttudel siis iial lõppu ei tuleks. Naerda võin aga sellegipoolest, sest ma tean, et lõpuks oma äparduse ikkagi heaks teen.”

„Mis siis juhtus?”

„Oh, mul pole sellest midagi, et seekord üksnes enda kahjuks võin rääkida. Kui too olevus natuke maad oli läinud, hakkas ta lonkama ja laskis igal viisil paista, et ta jalg on ära hõõrdunud. Peagi jäi ta seisma ja peatas mööduva neljarattalise troska. Selleks et aadressi kuulda, katsusin talle hästi lähedale minna, aga mul poleks tarvitsenudki nii agar olla, sest ta pasundas nõnda valjusti, et teisele poole tänavat oli kuulda: „Sõitke Houndsditchi, Duncan Street kolmteist!” Siin näib tõsi taga olevat, mõtlesin endamisi, ja kui ta ilusti sees oli, hüppasin ise tõlla taha. See on kunst, milles iga detektiiv peaks vilunud olema. Heakene küll, sõitsime siis mürinal minema ega tasandanud traavi enne, kui olime jõudnud kõne all olevasse tänavasse. Veidi enne sihtkohta hüppasin maha ja uitasin muretult mööda tänavat edasi. Nägin, kui tõld peatus. Kutsar hüppas maha, avas ukse ja jäi ootavalt seisma – aga kedagi ei tulnud välja. Kui juurde jõudsin, kobas ta nagu meeletu tühjas tõllas ringi ja andis vaba voli kõige krõbedamatele vandesõnadele, mida ma iial olen kuulnud.

Sõitjast ei olnud jälgegi, ja ma kardan, et niipea kutsar seda sõiduraha ei näe. Number 13-st järele pärides saime teada, et see maja kuulub kellelegi lugupeetud tapetseerijale, nimega Keswick, ja et ühestki Sawyerist ega Dennisest pole seal kunagi kuuldud.”

„Te ei taha ometi öelda,” hüüdsin hämmastunult, „et see nõder tudisev eideke sai liikuvast tõllast välja, ilma et teie või kutsar teda oleksite märganud!”

„Või eit! Et susi mind sööks!” vastas Sherlock Holmes teravalt. „Eided olime meie, et lasksime end niimoodi sisse vedada. See pidi olema noor mees, ja tugev noor mees ning peale selle võrratu näitleja. Maskeering oli lausa jäljendamatu. Kahtlemata märkas ta, et teda jälitatakse, ja lipsas sellise võtte abil minu käest minema. See näitab, et meie tagaotsitav polegi nii üksik, kui ma arvasin, vaid et tal on sõpru, kes on valmis tema eest nii mõndagi kaalule panema… Aga teie, doktor, näite ju päris kurnatud olevat. Võtke mu nõu kuulda ja minge puhkama.”

Olin tõesti väga väsinud, niisiis tegingi Holmesi soovituse järgi. Jätsin ta istuma hõõguva kamina ette, kust kuni hiliste öötundideni kostis ta viiuli tasaseid nukraid kaebeid. Teadsin sellest, et ta ikka veel juurdleb kummalise probleemi üle, mille lahendamise ta endale ülesandeks oli seadnud.