Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 17

Miss Morstan astus tuppa kindlal sammul ja väliselt väga rahulikuna. Ta oli blond noor daam, väikesekasvuline ja kenake, elegantsete kinnastega ning väga maitsekalt rõivastatud. Ent ta riietuse lihtsus andis tunnistust sellest, et ta võimalused olid piiratud. Seljas oli tal tumehall villane kleit, ehete ja kaunistusteta, ning peas kandis ta samasugust tuhmhalli turbanit, mida elustas ainult väike valge suleke küljel. Neiu näojooned polnud eriti korrapärased, ka ei hiilanud ta kauni jumega, kuid ilme oli tal meeldiv ja sõbralik ning suured sinised silmad erakordselt hingelised ja sümpaatsed. Kuigi olin näinud kolmel mandril õige paljudest rahvustest naisi, polnud ma veel kohanud nägu, mis oleks kõnelnud selgemat keelt peenekoelisest ja tundlikust loomusest. Märkasin, et kui ta istus toolile, mida Sherlock Holmes talle pakkus, värisesid tal huuled ja käed. Oli igati näha, et ta on seesmiselt väga erutatud.

„Pöördusin teie poole sellepärast, mister Holmes,” sõnas ta, „et ükskord aitasite mu perenaisel, missis Cecil Forresteril üht kodust arusaamatust lahendada. Talle jättis teie lahkus ja osavus väga sügava mulje.”

„Missis Cecil Forrester?” kordas Holmes mõtlikult. „Osutasin vist jah talle väikese teene. Nagu ma mäletan, oli too juhtum üpris lihtne.”

„Missis Forresteri arvates mitte. Ja niimoodi ei saa te vähemalt öelda minu loo kohta. Ma ei usu, et võiks üldse olla midagi veel kummalisemat, veel seletamatumat kui minu praegune olukord.”

Holmes hõõrus käsi ja ta silmad lõid särama. Ta naaldus ettepoole ja tema teravate joontega kullinägu võttis äärmiselt keskendunud ilme.

„Jutustage, milles asi seisab,” lausus ta kärmesti ja asjalikult.

Tundsin end ebamugavalt.

„Kindlasti te vabandate mind,” kohmasin püsti tõustes.

Minu suureks üllatuseks tõstis aga noor daam oma kinnastatud käe, et mind peatada.

„Kui teie sõber oleks nii kena ja jääks kohale,” lausus ta, „osutaks ta mulle võibolla hindamatu teene.”

Vajusin toolile tagasi.

„Lühidalt on faktid järgmised,” jätkas miss Morstan. „Mu isa teenis ohvitserina ühes India rügemendis ja saatis mu juba lapsena kodumaale. Ema oli mul surnud ja Inglismaal ei olnud mul ühtki sugulast. Mind pandi kenasse pansioni Edinburghis, kus elasin kuni seitsmeteistkümnenda eluaastani. 1878. aastal sai mu isa, kes oli rügemendi kapten, aasta puhkust ning sõitis koju. Ta telegrafeeris mulle Londonist, et jõudis hästi pärale, ja tegi mulle korralduse kohe sinna sõita, märkides oma aadressiks Langhami hotelli. Niipalju kui ma mäletan, sisaldas tema läkitus palju häid ja õrnu sõnu. Jõudnud Londonisse, sõitsin Langhami hotelli ja kuulsin, et kapten Morstan seal tõesti peatuvat, olevat aga eelmisel õhtul välja läinud ja veel tagasi tulemata. Ootasin kogu päeva, kuid ei saanud tema kohta midagi teada. Samal õhtul teatasin hotelli juhataja soovitusel asjast politseile ja järgmisel hommikul panime kuulutuse kõikidesse lehtedesse. Meie järelepärimised ei kandnud vilja ja tollest päevast peale pole mu õnnetust isast enam midagi kuulda olnud. Ta sõitis koju, süda tulvil lootust, et saab veidi rahu, veidi mõnusat puhkust, selle asemel aga …”

Neiu surus käe kõrile ja tema lause katkestas lämmatatud nuuksatus.

„Millal see juhtus?” päris Holmes ja avas märkmiku.

„Isa jäi kadunuks kolmandal detsembril 1878. aastal – peaaegu kümme aastat tagasi.”

„Ja tema pagas?”

„Jäi hotelli. Selle hulgas polnud midagi, mis oleks aidanud saladuse jälile jõuda. Tal olid seal mõned riietusesemed ja raamatud ning suur hulk haruldusi Andamani saartelt, kus ta oli töötanud sunnitöövangla valverügemendi ohvitserina.”

„Oli tal Londonis sõpru?”

„Niipalju kui teada, ainult üks – major Sholto, tema enda rügemendist, Bombay kolmekümne neljandast jalaväerügemendist. Major oli veidi enne seda erru läinud ja elas Ülem-Norwoodis. Astusime temaga muidugi ühendusse, kuid ta ei olnud kuulnudki, et ta väekaaslane Inglismaal viibib.”

„Iseäralik juhtum,” tähendas Holmes.

„Kõige kummalisemat osa sellest pole ma teile veel rääkinud. Umbes kuus aastat tagasi, täpsemalt neljandal mail 1882, ilmus „Times’is” kuulutus, kus paluti miss Mary Morstanil teatada oma aadress ja öeldi, et selle teadaandmine tulevat kasuks talle endale. Nime ega aadressi polnud kuulutaja lisanud. Olin tollal just missis Cecil Forresteri juurde kasvatajannaks läinud. Tema soovitusel avaldasin kuulutuste veerul oma aadressi. Samal päeval toodi mulle postiga väike pappkarbike, mille seest leidsin väga suure ja sädeleva pärli. Mingit kirja karbis ei olnud. Sellest peale on iga aasta samal kuupäeval tulnud täpselt samasugune karbike samasuguse pärliga, ent ei mingit seletust saatja kohta. Ekspert väidab, et need on väga haruldased ja kallid pärlid. Võite ise veenduda, et nad on tõesti väga ilusad.

Nende sõnadega avas ta lameda karbikese ja näitas kuut kõige toredamat pärlit, mida ma eales olin näinud.

„Teie lugu on äärmiselt huvitav,” lausus Holmes. „On teiega ehk veel midagi juhtunud?”

„Jah, on küll, pealegi alles täna. Sellepärast ma teie juurde tulingi. Sain täna hommikul selle kirja. Võib-olla loeksite ise.”

„Tänan,” ütles Holmes. „Ümbrik ka, palun. Postitempel – London, edelarajoon. Kuupäev – seitsmes september. Hm! Mehe pöidlajälg nurgal – arvatavasti kirjakandja oma. Parima kvaliteediga paber. Ümbrikkude hind kuus penni pakk. Kirjutusmaterjali suhtes nõudlik inimene. Aadress puudub. „Tulge täna õhtul kell seitse „Lyceumi” teatri ette, vasakult kolmanda samba juurde. Kui te mind ei usalda, võtke paar sõpra ühes. Teile on ülekohut tehtud ja õigus tuleb jalule seada. Ärge tooge kaasa politseid. Kui toote, on kõik asjata. Teie tundmatu sõber.” Noh, on vast kenake pähkel! Mida te kavatsete teha, miss Morstan?”

„Just seda tahangi teilt küsida.”

„Siis vastan teile, et läheme kindlasti – teie ja mina ja… muidugi doktor Watson on just sobiv mees. Kirja saatja ütleb, et kaks sõpra. Me oleme doktor Watsoniga varemgi koos töötanud.”

„Aga kas ta ise tahab tulla?” päris neiu, hääles kõlamas palve.

„Oleksin uhke ja rõõmus,” soostusin innukalt, „kui saaksin teile kuidagi abiks olla.”

„Olete mõlemad väga lahked,” sõnas miss Morstan. „Olen elanud õige üksildast elu ja mul pole sõpru, kelle poole oleksin võinud pöörduda. Eks vist piisab, kui jõuan siia kella kuueks?”

„Hiljemaks jääda küll ei tohi,” lausus Holmes. „Ah jaa, üks küsimus siiski veel. Kas see käekiri on sama mis pärlikarpide aadressidel?”

„Siin nad mul on,” vastas neiu ja otsis välja pool tosinat sedelikest.

Olete teie vast eeskujulik klient! Intuitsioon on teil laitmatu. Vaatame siis järele.” Holmes laotas lehekesed lauale ning ta pilk hüppas kiiresti ühelt teisele. „Käekiri on moonutatud, välja arvatud kirjas,” teatas ta peagi, „kuid autori suhtes pole kahtlust. Vaadake, kuidas iseloomulik kreekapärane e esile tükib, ja silmitsege s-i konksu sõnade lõpul. Kahtlemata on need kirjutanud üks ja sama isik. Ma ei taha küll sisendada tühje lootusi, miss Morstan, aga vahest sarnaneb see käekiri teie isa omaga?”

„Ei, hoopiski mitte.”

„Seda ma arvasin. Ootame teid siis kell kuus. Palun las need paberid jäävad siia. Uuriksin neid pisut vahepeal. Kell on praegu alles pool neli. Niisiis, au revoir!”

„Au revoir, ”sõnas meie külaline, ja heitnud meile mõlemale lahke, särava pilgu, peitis oma pärlikarbikese jälle kleidi väljalõikesse ning ruttas minema.

Seisin akna all ja vaatasin, kuidas ta kärmesti piki tänavat eemale kõndis, kuni hall turban ja valge suleke paistsid tumedast rahvamassist ainult tillukese täpina.

„Milline veetlev naine!” hüüatasin oma kaaslase poole pöördudes.

Holmes oli uuesti piibu süüdanud ja nõjatus langetatud silmi toolikorjule. „Tõesti või?” lausus ta loiult. „Ei pannud nagu tähele.”

„Olete tõepoolest ainult automaat, arvutusmasin!” hüüdsin. „Ajuti on teis midagi lausa ebainimlikku.”

Holmes naeratas leebelt.

„On ülimalt tähtis, et meie arvamust ei mõjutaks isiku välised omadused. Mulle on klient lihtsalt ühikuks, teguriks mingis probleemis. Tundmusi erutavad omadused on selge arutluse vaenlased. Uskuge mind, kõige veetlevam naine, keda ma kunagi olen kohanud, poodi selle eest, et ta oli mürgitanud kolm väikest last, selleks et nende kindlustussummat kätte saada, ja kõige eemaletõukavam mees minu tuttavate hulgas on helde heategija, kes on kulutanud ligemale veerand miljonit Londoni vaeste aitamiseks.”

„Kuid praegusel juhul…”

„Ma ei tee kunagi erandeid. Erand tühistab reegli. On teil kunagi olnud võimalust käekirja järgi iseloomu uurida? Mis te selle mehe pookstavitest arvate?”

„Käekiri on loetav ja korrapärane,” vastasin. „Asjalik, küllaltki tugeva iseloomuga inimene.”

Holmes raputas pead.

„Vaadake ta pikki tähti,” lausus ta. „Need ulatuvad vaevalt üldisest kirjareast kõrgemale. Tema d ja a peaaegu ei erinegi, samuti l ja e. Kindla iseloomuga inimesed teevad siin alati selget vahet, ükskõik kui raskesti loetav nende käekiri muidu ka poleks. Tolle mehe k-dest paistab kõhklust ning suurte tähtede järgi võib oletada enesest lugupidamist. Lähen nüüd välja. Pean veel mõnda asja järele uurima. Soovitan teile seniks seda raamatut – kõige silmapaistvamat teost, mis iial on kirjutatud. See on Winwood Reade’i „Inimese martüürium”. Tunni aja pärast olen tagasi.”

Istusin, raamat käes, akna all, ent mu mõtted olid kirjaniku lennukatest mõlgutustest kaugel. Nad tegelesid meie äsjase külalisega – ta naeratusega, ta madala kõlava häälega, kummalise mõistatusega, mis tema elu varjutas. Kui ta oma isa kadumise ajal oli seitsmeteistkümnene, pidi ta nüüd olema kakskümmend seitse – meeldiv iga, mil nooruse liigne eneseteadlikkus on kadunud ning kogemused veidi kainestanud. Nii ma istusin ja mõtisklesin, kuni mu mõtted muutusid nii ohtlikuks, et ruttasin kirjutuslaua taha ja süüvisin raevukalt viimasesse patoloogia-alasesse traktaati. Kes olin mina, viletsa jala ja veel viletsama pangaarvega sõjaväearst, et julgesin mõelda niisugustele asjadele! See neiu oli ühik, tegur, muud ei midagi. Kui mu tulevik pidi olema tume, siis oli kindlasti parem sellele näkku vaadata nagu mees ja mitte püüda seda helgemaks muuta tühipalja kujutluse virvatulukeste abil.