Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 18

Kell oli pool kuus, kui Holmes tagasi tuli. Ta oli rõõmus, elav ja suurepärases tujus – meeleolu, mis tema puhul kergesti kõige mustema masendusega vaheldus.

„Pole ses loos eriti mõistatuslikku midagi,” sõnas ta, võttes tassi teed, mille talle valasin. „Faktid näivad viitavat ainult ühele lahendusele.”

„Kuidas! Teil on juba lahendus käes?”

„Noh, seda oleks liiga palju öelda. Avastasin lihtsalt ühe paljuütleva tõsiasja, see on kõik. Kuid fakt on tõesti väga paljuütlev. Puuduvad veel ainult detailid. Sain nimelt „Times’i” vanu aastakäike lehitsedes teada, et Ülem-Norwoodis elanud major Sholto, kes teenis varem Bombay kolmekümne neljandas jalaväerügemendis, suri 28. aprillil 1882. aastal.”

„Võib-olla olen ma väga nürimeelne, Holmes, aga mina küll ei taipa, millele see vihjab.”

„Ei taipa? Te üllatate mind. Arutlege siis asja nõndamoodi. Kapten Morstan jääb kadunuks. Ainus isik Londonis, kelle poole ta võis minna, on major Sholto. Major Sholto väidab, et ta polevat kuulnudki kapten Morstani Londonis viibimisest. Neli aastat hiljem Sholto sureb. Nädal aega pärast tema surma saab kapten Morstani tütar väärtusliku kingituse, see kordub aastast aastasse ja nüüd tuleb tagatipuks kiri, milles öeldakse, et talle olevat ülekohut tehtud. Missugust muud ülekohut selle all veel mõeldakse kui mitte ta isa kõrvaldamist? Ja miks hakkab kohe pärast Sholto surma kingitusi tulema, kui mitte sellepärast, et Sholto pärija teab midagi kuriteost ja tahab seda kuidagi hüvitada. On teil ehk mõni teine teooria, mis faktidega sobiks?”

„Aga missugune imelik hüvitus! Ja kui kummalisel viisil antud! Miks kirjutas ta kirja nüüd ja mitte kuus aastat tagasi? Ja veel – kirjas kõneldakse, et õigus tulevat jalule seada. Mis õigust selle all mõeldakse? Ei maksa vist loota, et ta isa veel elus oleks. Ja muud ülekohut ju teie teada miss Morstanile tehtud ei ole.”

„Raskusi on, raskusi muidugi on,” lausus Sherlock Holmes mõtlikult, „kuid meie tänaõhtune käik lahendab nad kõik. Ahaa, miss Morstan sõitiski tõllaga ette. Kas olete valmis? Siis lähme parem alla, sest kell on juba kuus läbi.”

Võtsin oma kübara ja kõige jämedama jalutuskepi, märkasin aga sealjuures, et Holmes libistas taskusse revolvri. Selge: ka tema arvas, et meie õhtune töö võib ohtliku iseloomu võtta.

Miss Morstan oli ennast tumedasse mantlisse mässinud, ta tundeline nägu oli rahulik, kuid kahvatu. Ta poleks olnud naine, kui ta eelseisva iseäraliku ettevõtte puhul end pisut ebamugavalt poleks tundnud, kuid ta valitses ennast suurepäraselt ning vastas meelsasti Sherlock Holmesi küsimustele.

„Major Sholto oli mu isa lähedane sõber,” kõneles neiu. „Ta nimi esines sageli isa kirjades. Major juhtis koos mu isaga Andamani saartel väeosi ja seetõttu puutusid nad õige tihedasti kokku. Muuseas, mu isa laualaekast leiti kummaline paber, millest keegi midagi välja lugeda ei mõistnud. Ma ei usu, et sellel mingit tähtsust oleks, aga mõtlesin, et võib-olla tahaksite seda näha, ja võtsin ta kaasa. Siin ta on.”

Holmes keeras paberi ettevaatlikult lahti ja silus põlvel sirgeks. Siis uuris ta seda väga põhjalikult läbi luubi.

„Paber on India päritolu,” tähendas ta. „Varem on ta mõnd aega nööpnõeltega kuskile kinnitatud olnud. Skeem sellel paistab olevat plaan, mis kujutab osa mingist suurest hoonest, kus leidub palju saale, koridore ja käike. Ühte kohta on punase tindiga tehtud väike rist, selle kohal on luitunud pliiatsikirjas „3,37 vasakult”. Vasakus nurgas ilutseb veider hieroglüüfitaoline märk – neli risti reas, harud koos. Selle kõrvale on kirjutatud väga konarlike, kohmakate tähtedega: „Nelja märk – Jonathan Small, Mahomet Singh, Abdullah Khan, Dost Akbar.” Ei, mina küll ei mõista, mis moel see meie asjasse võiks puutuda. Aga ometi on see ilmselt tähtis dokument. Teda on hoolikalt taskuraamatu vahel hoitud, sest sedeli mõlemad pooled on ühteviisi puhtad.”

„Leidsimegi ta isa taskuraamatu vahelt.”

„Hoidke seda siis hoolega, miss Morstan, sest meil võib teda veel tarvis minna. Hakkan juba arvama, et kogu see asi osutub palju salapärasemaks ja keerukamaks, kui ma algul arvasin. Pean oma esialgseid ideid veidi revideerima.”

Holmes nõjatus tõllaistme seljatoele ning ma mõistsin ta kortsus kulmust ja tühjast pilgust, et ta pingsalt mõtleb. Meie miss Morstaniga vestlesime summutatud hääli käsilolevast retkest ja selle võimalikest tulemustest, meie kaaslane aga vaikis visalt kuni sõidu lõpuni.

Oli septembrikuu õhtu ja kell polnud veel seitsegi, ent päev oli olnud sombune ning suur linn oli mähitud tihedasse peenepiisalisse uttu. Mudavärvi pilved rippusid nukralt mudaste tänavate kohal. Tänavalambid piki Strandi kujutasid endast ainult hajuva valguse häguseid laike, mis ligedale sillutisele pisut heledamaid sõõre heitsid. Poeakende kollane helk voogas aurusesse õhku ja vedas risti üle rahvarikka peatänava ähmaseid valgusviirge. Minu meelest oli midagi jubedat ja tontlikku selles lõputus nägude reas, mis üle nende kitsaste heledamate vöötide vilksatasid; oli kurbi nägusid ja rõõmsaid, kurnatuid ja lustlikke. Nagu kogu inimsugu vilksatasid nad pimedusest valgusse ja jälle pimedusse tagasi. Ma ei ole muidu muljetele eriti vastuvõtlik, kuid nukker udune õhtu koos meie ebahariliku ettevõttega rõhusid mind ja tegid mu närviliseks. Nägin miss Morstani olekust, et teda valdavad samasugused tunded. Üksnes Holmes suutis kõrvalistest mõjudest üle olla. Ta hoidis põlvel avatud märkmikku ja kirjutas sinna aeg-ajalt taskulambi valgel numbreid ja märkusi.

„Lyceumi” külguste juures tungles juba rohkesti rahvast. Troskad ja tõllad vurasid pideva vooluna ette ning laadisid maha oma koorma tärgeldatud rinnaesisega mehi ja sallide ning teemantidega ehitud naisi.

Jõudsime vaevalt kolmanda sambani, mis oli meie kohtamiskohaks, kui üks väike, kutsarirõivais, käbeda olekuga mustaverd mees meile ligi astus ja meid kõnetas.

Ta küsis:

„Kas te olete need isikud, kes tulevad ühes miss Morstaniga?”

„Mina olen miss Morstan ja need kaks härrat on mu sõbrad,” vastas neiu.

Mees silmitses meid imelikult läbitungiva, uuriva pilguga.

„Vabandage miss,” lausus ta kuidagi trotslikul toonil, „aga ma pean laskma teil vanduda, et kumbki teie kaaslastest pole politseinik.”

„Minu sõna selle peale,” vastas neiu.

Mees vilistas läbilõikavalt, mispeale üks uulitsapoiss tõlla meie poole tänavat ajas ja ukse avas. Meid kõnetanud mees ronis pukki, meie aga istusime tõlda. Vaevalt olime sellega hakkama saanud, kui kutsar juba hobust piitsaga nähvas ja me pöörase kiirusega piki uduseid tänavaid minema sööstsime.

Olukord oli pentsik. Sõitsime teadmatul eesmärgil teadmata kuhu. Meie kutsumine oli kas peen haneksvõtmine – see oli küll kujuteldamatu – või oli meil põhjust arvata, et meie käigul võivad õige tähtsad tagajärjed olla. Miss Morstan oli kindlameelne ja rahulik nagu varemgi. Püüdsin oma Afganistani-seikluste jutustamisega ta meeleolu tõsta ja ta meelt lahutada, kuid olin tõtt-öelda ise meie olukorra pärast nii erutatud ja eesmärgi suhtes nii põnevil, et läksin oma juttudega veidi segi. Tänini väidab ta, et ma olevat tookord kõnelnud liigutava lookese, kuidas kord südaööl musket mu telki vaatas ja kuidas ma teda siis kaheraudse tiigrikutsikaga tulistasin. Algul oli mul veidi aimu, kuhupoole me sõidame, ent varsti – tänu kiirele sõidule, udule ja mu piiratud teadmistele Londoni kohta – kaotasin orientatsiooni ega taibanud muud, kui et sõitsime väga pikka teed. Sherlock Holmes aga ei sattunud kordagi segadusse ja tõlla vurades üle väljakute ning mööda kõveraid kõrvaltänavaid pomises ta endamisi nende nimesid.

„Rochester Row,” lausus ta. „Siin on Vincent Square. Praegu jõuame Vauxhall Bridge Roadile. Suundume ilmselt Surrey poolele. Jah, seda ma arvasin. Nüüd oleme sillal. Näete, siinsamas on jõgi.”

Saime tõesti heita põgusa pilgu Thamesile, mille laial vaiksel veel läikisid lampide vastuhelgid; tõld kihutas aga edasi ja kadus varsti tänavate labürinti jõe teisel kaldal.

„Wandsworth Road,” sõnas mu kaaslane. „Priory Road. Larkhall Lane. Stockwell Place. Robert Street. Coldharbour Lane. Me ei paista just eriti peenesse piirkonda sõitvat.”

Olime tõepoolest jõudnud kahtlasse eemaletõukavasse rajooni. Ühesuguste telliskivimajade pikkadesse ridadesse tõi vaheldust ainult tänavanurkadel asuvate kõrtside labane silmilõikav valgus ja kassikullane sära. Siis tulid kahekorruselised üksikelamud, igaühel vastu tänavat aiaruuduke, ja nende järel jälle lõputud read uusi elutuid telliskivihooneid – peletislikud kombitsad, mida hiigellinn maa suunas välja sirutas. Viimaks jäi tõld ühel uuel tänaval kolmanda maja juures seisma. Need majad olid ilmselt alles tühjad; ka see, mille ees me peatusime, oli valgustamata nagu teisedki, üksnes köögiaknast kumas üksik tuluke. Meie koputamise peale lükati uks siiski otsekohe lahti. Lävel seisis hindust teener, peas kollane turban, seljas lotendavad valged riided, mida hoidis koos kollane särp. Kuidagi kummaliselt kokkusobimatu oli see hommikumaine kuju siin tavalise kolmandajärgulise agulimaja ukseaval.

„Sahib ootab teid,” lausus teener, ja veel enne kui ta lõpetas, kostis kuskilt seestpoolt kõrge kime hääl.

„Juhata nad minu juurde,” hüüdis hääl. „Juhata nad kohe siia.”