Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 26

Meie vang istus kajutis rauast kasti vastas, mille kättesaamiseks ta nii palju vaeva oli näinud ja mida nii kaua ihaldanud. Ta oli päikesest põlenud näo ja hulljulgete silmadega mees ning ta mahagonivärvi nägu oli üleni kaetud tihedate kortsude ja kurdudega, mis andsid tunnistust karmist elust lageda taeva all. Mehe tugevasti etteulatuv habetunud lõug näitas, et tegemist on inimesega, kes ennast oma eesmärgist naljalt kõrvale kallutada ei lase. Aastaid võis tal olla viiekümne ümber, sest ta tihedates mustades käharjuustes leidus juba rohkesti halle niite. Rahulikus olekus polnud ta nägu sugugi ebameeldiv, aga kui mees oli vihale aetud, andsid paksud kulmupuhmad ja esiletükkiv lõug, nagu hiljuti võis näha, talle õige kohutava ilme. Praegu istus ta, raudus käed süles, pea rinnal, ning vahtis teraste pilkuvate silmadega ainiti kasti, mis ta süütegude ajendiks oli olnud. Mulle tundus, et tema jäik kinnine nägu oli rohkem kurb kui vihane. Korraks, kui ta pilgu minule tõstis, paistis ta silmist isegi nagu huumorivälgatus.

„Noh, Jonathan Small,” lausus Holmes sigarit süüdates, „kahju küll, et niimoodi läks.”

„Kahju jah, sir,” vastas teine otsekoheselt. „Aga ma siiski ei usu, et ma selle loo pärast võllasse lähen. Võin käe piiblile panna ja vanduda, et mister Sholto vastu pole ma kätt tõstnud. Väike põrgukoer Tonga oli see, kes talle oma neetud noole pähe laskis. Mina selles süüdi pole, sir. Mul oli tast nii kahju, nagu oleks ta mu oma sugulane olnud. Nahutasin väikese kuradi selle eest köieotsaga läbi, aga mis tehtud, see tehtud, ja parata polnud enam midagi.”

„Võtke sigarit,” pakkus Holmes, „ja rüübake lonksuke siit pudelist – olete ju üdini märg. Aga kuidas te lootsite, et niisugune väike ja nõrk mehike, nagu see must sõber teil oli, suudaks mister Sholtost jagu saada ja teda kinni hoida, kuni teie köit mööda üles ronite?”

„Asi paistab teil nii täpselt teada olevat, nagu oleksite ise juures olnud, sir. Tõttöelda lootsin toa tühjana leida. Teadsin üsna hästi selle maja kombeid ja valisin aja, millal mister Sholto harilikult alla õhtust sööma läks. Ma ei hakka midagi varjama. Kõige paremaks kaitseks on mulle just puhas tõde. Noh, vana majori tapmise eest oleksin ennast kerge südamega lasknud oksa tõmmata. Tema oleksin ma niisama rahuliku meelega teise ilma saatnud, nagu ma praegu siin sigarit suitsetan. Aga kuradi ränk on lasta ennast sunnitööle saata noore Sholto pärast, kellega mul pole eluilmas kana kitkuda olnud.”

„Olete Scotland Yardi detektiivi mister Athelney Jonesi valve all. Ta toob teid minu korterisse ja ma loodan, et jutustate seal kogu loo, nii nagu see oli. Peate kõik südamelt ära rääkima, sest siis saan teile ehk abiks olla. Arvatavasti suudan tõestada, et mürk toimis nii kiiresti, et Sholto oli surnud juba enne, kui teie tuppa jõudsite.”

„Nii see oligi, sir. Ma pole veel elus nii hullusti kohkunud kui siis, kui ma läbi akna sisse ronisin ja tema mulle, pea viltu õlal, vastu irvitas. See vapustas mind, sir. Oleksin Tonga poolsurnuks peksnud, kui ta minema poleks lipsanud. Sellepärast ta oma nuia maha jättiski ja muist nooli kah, nagu ta kõneles. Eks need vist andsidki teile meie jäljed kätte, aga kuidas te jälgi ära ei kaotanud, seda minu mõistus ei võta. Ega ma teie vastu sellepärast viha ei kanna, ainult narr on ikka küll, et mina, kes ma olen poole miljoni täieõiguslik omanik, pidin poole oma elust Andamanidel muuli ehitama ja teise poole pean tõenäoliselt Dartmooris40 kraavi kaevama. Must päev oli see mu elus, kui ma esimest korda kaupmees Ahmetit nägin ja Agra aardega õiendama hakkasin, mis omanikule eladeski midagi muud pole toonud kui needust. Ahmetile tõi ta surma, major Sholtole süüd ja hirmu, mulle aga orjust kogu eluks.”

Samal hetkel pistis Athelney Jones pea ja õlad meie tillukese kajuti ukse vahelt sisse.

„Teil on siin päris kodune seltskond kohe,” tähendas ta. „Ma arvan, Holmes, et võtan õige ka ühe lonksu. Vaat nii – ja nüüd võime vist üksteisele õnne soovida. Kahju, et me seda teist elusalt kätte ei saanud, aga mis parata – meil polnud valikut. Kuulge Holmes, tunnistage’nd ise ka, et asi rippus üsna juuksekarva otsas. Ainult suure tegemisega saime nad kätte.”

„Lõpp hea, kõik hea,” vastas Holmes. „Või ma siis teadsin, et „Aurora” nii kuratlikult kiire on!”

„Smith ütleb, et ta paat on üks kiiremaid sõidukeid kogu jõel, ja et kui tal teine mees masinate juures abiks oleks olnud, poleks me „Aurorat” ilmaski kätte saanud. Ta vannub, et ei teadnud sellest Norwoodi asjast mitte kui midagi.”

„Ega ei teadnud kah,” hüüdis meie vang vahele, „mitte poolt sõna. Olin kuulnud, et tal on hea kiire paat, ja siis võtsingi selle. Ma ei rääkinud talle midagi, aga maksin kõvasti ja lisaks pidi ta veel ühe ilusa asjakese saama, kui me Gravesendis seisvale „Esmeraldale” oleksime jõudnud – pidime sellega Brasiiliasse sõitma.”

„Hüva, kui ta midagi halba teinud ei ole, siis hoolitseme, et ka temale halba ei juhtuks. Ehkki me jälitatavad üsna nobedasti kinni nabime, ei ole me sugugi nii nobedad neid süüdi mõistma.” Oli lõbus kuulda, kuidas suureline Jones juba kurjategijate kinnipüüdjana esinema hakkas. Sherlock Holmes muigas ühe suunurgaga – Jonesi jutt oli tedagi lõbustanud.

„Kohe jõuame Vauxhalli silla juurde,” jätkas Jones, „ja laseme teid, doktor Watson, aardekastiga maale. Mul pole vist vaja seletada, kui raske vastutuse ma seda tehes endale võtan. Niisugune teguviis on täiesti korravastane, aga kokkulepe jääb kokkuleppeks. Kuna teil on nii väärtuslik kandam, on minu kohus teile siiski politseinik kaasa anda. Te muidugi sõidate voorimehega?”

„Seda küll.”

„Kahju, et pole võtit – saaksime kõigepealt nimekirja koostada. Teil tuleb kast seal lahti murda. Öelge, mees, kus võti on?”

„Jõe põhjas,” vastas Small lühidalt.

„Hm! Muukimise vaeva oleksite võinud meil küll ära hoida, teiega on niigi juba küllalt tüli olnud. Mul pole vist tarvis hoiatada, doktor, et te ettevaatlik oleksite. Pärast tooge kast Baker Streeti korterisse. Teeme seal enne jaoskonda minekut peatuse.”

Nad lasksid mu Vauxhalli juures koos raske raudkastiga maale ning andsid mulle avala, sõbraliku moega politseiinspektori kaasa. Veerand tundi sõitu, ja me olime missis Forresteri maja juures. Teenija oli nii hilist külalist nähes õige üllatunud. Ta seletas, et missis Forrester on õhtuks välja läinud ja tuleb tõenäoliselt väga hilja. Miss Morstan pidi aga olema elutoas ja sinna ma siis läksingi, kast süles, jätnud vastutuleliku politseiniku tõlda ootama.

Neiu istus lahtise akna all, seljas õhuline valge kleit, mida elustas helepunane lehvike kaelusel ja vöökohal. Ta istus korvtoolis seljatoele nõjatudes ning läbi lambivarju langes talle pehme valgus, mis mängles ta armsal tõsisel näol ja andis ka lopsakatele juuksekiharatele tuhmi metalse läike. Üks käsi rippus lõdvalt üle käetoe alla ja kogu poos kõneles sügavast nukrusest. Minu samme kuuldes hüppas tütarlaps aga kohe jalule ja ta kahvatud põsed värvusid üllatusest ja rõõmust punaseks.

„Kuulsin, kui tõld ette sõitis,” seletas ta. „Mõtlesin, et missis Forrester tuleb ootamatult vara tagasi, aga ma poleks uneski võinud arvata, et see teie olete. Mis uudiseid te toote?”

„Tõin teile midagi paremat kui uudiseid,” ütlesin ma kasti lauale pannes reipalt, kuigi mu süda oli raske kui kivi. „Tõin teile midagi, mis kaalub üles kõik maailma uudised. Tõin teile varanduse.”

Miss Morstan silmitses rauast kasti.

„Ah see ongi siis see aare?” tähendas ta üpris ükskõikselt.

„Jah, see ongi suur Agra aare. Pool sellest kuulub teile, pool Thaddeus Sholtole. Kumbki teist saab oma paarsada tuhat. Mõelge ainult, mida see tähendab: kümme tuhat naela sissetulekut aastas! Inglismaal on vähe noori daame, kes teist rikkamad oleksid. Kas pole suurepärane!”

Kardan, et pakkusin oma vaimustusega üle ja et neiu märkas, kui õõnsalt mu õnnitlused kõlasid. Igatahes kergitas ta kulmu ja heitis mulle uuriva pilgu.

„Kui ma selle varanduse sain,” sõnas ta, „siis ainult tänu teile.”

„Ei, sugugi mitte,” vastasin, „mitte tänu mulle, vaid mu sõbrale Sherlock Holmesile. Mina poleks eluilmas suutnud lahendada mõistatust, mis isegi tema geniaalsuse proovile pani. Ja tõtt-öelda oleksime ikkagi veel aardest äärepealt ilma jäänud.”

„Palun võtke istet ja rääkige mulle kõigest, doktor Watson,” palus neiu.

Jutustasin lühidalt, mis oli juhtunud pärast seda, kui ma teda viimati nägin: Holmesi uuest otsimismeetodist, „Aurora” leidmisest, Athelney Jonesi ilmumisest, meie õhtusest retkest ja metsikust jahist mööda Thamesi. Miss Morstan kuulas meie seiklusi säravi silmi, huuled paokil. Kui rääkisin noolest, mis meist nii napilt mööda oli vihisenud, läks neiu näost valgeks ja mul hakkas hirm, et ta minestab.

„Pole midagi,” ütles ta, kui ma talle kiiruga veidi vett valasin. „Juba läks üle. Nii vapustav oli kuulda, missugusesse hirmsasse ohtu ma oma sõbrad olin saatnud.”

„Nüüd on kõik möödas,” vastasin talle. „Ja see polnudki nii hirmus. Ma ei hakka teile enam ebameeldivaid üksikasju rääkima. Kõneleme parem millestki lõbusamast. Näiteks sellest aardest. Mis võiks veel meeldivam kõneaine olla! Sain loa tuua aare teie juurde: arvasin, et teil oleks huvitav seda esimesena näha.”

„See pakub mulle tõesti väga suurt huvi,” lausus neiu, kuid ta hääl ei kõlanud sugugi innukalt. Kahtlemata arvas ta, et tema poolt oleks ebaviisakas ilmutada ükskõiksust aarde vastu, mille kättesaamine nii palju vaeva oli nõudnud.

„Missugune uhke kirst!” tähendas ta kasti kohale kummardudes. „Arvatavasti india töö, eks ole?”

„Jah, see on Benarese sepis.”

„Ja kui raske!” hüüatas ta kasti tõsta püüdes. „Juba kast ise on midagi väärt. Kus võti on?”

„Small viskas võtme Thamesi,” vastasin. „Pean missis Forresteri roobi appi võtma.”

Kasti esiküljel oli tugev lai kramp, millele oli antud istuva Buddha kuju. Pistsin roobi otsa nagu kangi krambi alla ning painutasin seda väljapoole. Kramp kargas valju naksatusega lahti. Värisevate sõrmedega tõstsin kaane üles. Jäime mõlemad pärani silmi vahtima: kast oli tühi!

Polnud mingi ime, et ta nii raske oli. Raudne kest oli igast küljest kaks kolmandikku tolli paks. See oli massiivne, hoolikalt tehtud, läbini rauast kirst, ilmselt mõeldud väga hinnaliste asjade hoidmiseks, ent selles polnud väärismetalli- ega kalliskivikübetki. Kast oli täiesti tühi.

„Aare on kadunud,” lausus miss Morstan rahulikult.

Kuulsin ta sõnu, mõistsin nende tähendust, ja kivi langes mu südamelt. Ma polnudki aru saanud, kui väga Agra aare mu hinge rõhus, enne kui see raskus mult nüüd lõplikult võeti. Kahtlemata oli see minust isekas, reeturlik ja inetu, aga ma ei tundnud tõesti muud kui kergendust, et kullast tõke oli meie vahelt kadunud.

„Jumal tänatud!” ohkasin südamepõhjast.

Neiu vaatas mulle kiiresti otsa, naerul silmades küsiv pilk.

„Miks te niiviisi ütlete?” küsis ta.

„Sellepärast et nüüd tohin jälle teist unistada,” seletasin ta kätt oma pihku võttes. „Sellepärast et armastan teid, Mary, nii väga, nagu üldse üks mees võib üht naist armastada. Sellepärast et see aare, see rikkus sulges mu suu. Nüüd, kus seda enam pole, võin teile öelda, kui väga ma teid armastan. Sellepärast ma ütlesingi „jumal tänatud”.”

„Siis ütlen ka mina: jumal tänatud,” sosistas Mary, kui ma teda embasin.

Kes ka iganes aarde oli kaotanud, mina igatahes teadsin, et olin enda oma sellel õhtul leidnud.