Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 5

Kell oli üks, kui me Lauristoni park nr. 3-st lahkusime. Sherlock Holmes viis mind kaasa lähimasse telegraafiagentuuri, kust ta saatis pika telegrammi. Siis hõikas ta voorimehe ja käskis meid viia Lestrade’i antud aadressil.

„Ei ole midagi paremat, kui otsesest allikast saadud tunnistus,” tähendas ta. „Õigupoolest on mu otsus selles asjas juba täiesti küps, aga siiski oleks soovitav teada saada kõik, mis üldse võimalik.”

„Te panete mind imestama, Holmes. Kindlasti pole te neis üksikasjades, mis te esitasite, nii kindel nagu teesklete.”

„Eksimine on võimatu,” vastas tema. „Kui me sinna saabusime, märkasin kõigepealt kõnnitee ääres rööpapaari, mille olid jätnud mingisuguse vankri rattad. Kuni möödunud ööni ei olnud meil aga terve nädal vihma sadanud. Järelikult said niisugused sügavad jäljed tekkida sinna alles möödunud ööl. Oli näha ka kabjajälgi; ühe piirjooned olid palju selgemad kui ülejäänud kolmel, millest nähtus, et sel kabjal oli uus raud all. Kuna vanker seisis seal pärast saju algust ja Gregsoni kinnituse järgi hommikul mitte, pidi ta järelikult tulema sinna öösel ja tooma nood kaks inimest kohale.”

„See näib küll lihtne olevat,” ütlesin, „aga kuidas on lugu teise mehe pikkusega?”

„Mehe pikkust võib üheksal juhul kümnest öelda tema sammu pikkuse järgi. See on päris lihtne arvestus, aga pole mõtet teid arvudega tüüdata. Väljas sain tolle mehe sammu kätte savilt, sees tolmuselt põrandalt. Siis oli mul üks moodus oma arvestuse kontrollimiseks: kui inimene kirjutab seinale, kirjutab ta vaistlikult oma silmade kõrgusele. Ja kirjutus oli just umbes kuue jala kõrgusel põrandast. See oli lapsemäng!”

„Ja tema vanus?” küsisin mina.

„Noh, kui mees suudab vähimagi vaevata astuda nelja ja poole jala pikkuse sammu, ei saa ta veel päris vana ega väeti olla. Nii lai oli nimelt aiateel üks veeloik, millest ta nähtavasti otse üle oli astunud. Lakksaapad olid ringi läinud, kandilised ninad aga üle hüpanud. Selles pole mitte kui midagi salapärast. Ma lihtsalt rakendan igapäevases elus mõningaid neist järeldamis- ja vaatlemisjuhistest, mida ma oma artiklis soovitasin. Kas on veel midagi, mis teile peamurdmist valmistab?”

„Sõrmeküüned ja tritšinoopoli,” tähendasin mina.

„Mees oli seinale kirjutanud verre kastetud nimetissõrmega. Läbi luubi võisin märgata, et krohv oli kirjutamise juures kergelt kriimustada saanud, mida ei oleks juhtunud, kui mehe küüs oleks olnud lühikeseks lõigatud. Põrandalt korjasin veidi mahapudenenud tuhka. See oli helbeline ja värvilt tume; niisugust tuhka annab ainult tritšinoopoli. Sigarituhkade kohta olen ma teinud eriuurimuse, õigupoolest kirjutanud sel teemal monograafia. Ma pean end võimeliseks ühe pilguga eristama iga tuntud margi tuhka, olgu siis tegu sigarite või lõigatud tubakaga. Just niisuguste pisiasjade poolest erinebki osav detektiiv Gregsoni ja Lestrade’i tüüpi meestest.”

„Ja punane nägu?” pärisin mina.

„Oo, see oli juba julgem oletus, kuigi ma ei kahtle, et mul on õigus. Asja praeguse seisu juures aga ärge mult rohkem pärige.”

Äigasin käega üle otsaesise. „Mu pea käib ringi. Mida rohkem sellest loost mõtled, seda mõistatuslikumaks ta läheb. Kuidas sattusid need kaks meest – juhul kui neid oli kaks – tühja majja? Kuhu jäi voorimees, kes neid sõidutas? Kuidas sai üks mees teist sundida mürki võtma? Kust tuli veri? Mis oli mõrvari eesmärk – sest röövimisega ei olnud siin ju tegemist? Kuidas sattus sinna naise sõrmus? Ja kõige tähtsam: miks pidi teine mees enne jalgalaskmist kirjutama saksakeelse sõna Rache? Tunnistan, et mina ei oska kõiki neid asju küll kuidagiviisi omavahel ühendusse viia.”

Mu kaaslane noogutas heakskiitvalt.

„Te võtate olukorra raskused lühidalt ja hästi kokku,” lausus ta. „On ju veel palju ebaselget, kuid peamiste faktide suhtes on mu otsus täiesti kindel. Mis vaese Lestrade’i avastusse puutub, siis oli see lihtsalt pettemanööver. Salaühingutele vihjamisega kavatseti politsei valedele jälgedele juhtida. Seda ei teinud sakslane. „A” oli natuke gooti kirja moodi, kui märkasite, aga tõeline sakslane kasutab trükikirjas alati ladina tähti. Nii võib julgesti väita, et kirjutaja ei olnud sakslane, vaid mõni käpard matkija, kes oma osas üle pakkus. See oli lihtsalt riugas, et uurijaid valele teele suunata. Praegu ma teile sellest rohkem ei räägi, doktor. Te ju teate, et mustkunstnik ei leia enam tunnustust, kui ta oma triki juba ära on seletanud. Ja kui ma teile liiga ohtrasti oma töömeetodit tutvustan, tulete viimati järeldusele, et olen lõppude lõpuks väga tavaline inimene.”

„Niisugust järeldust ei tee ma iialgi,” vastasin. „Te olete viinud kriminalistika nii lähedale täppisteadusele, kui siin maailmas üldse kunagi viiakse.”

Mu sõnad ja tooni tõsidus panid mu kaaslase heast meelest punastama. Olin juba varemgi märganud, et ta on oma kunsti kohta avaldatud komplimentide suhtes niisama tundlik nagu mõni tütarlaps oma ilu arvel öeldud meelituste suhtes.

„Ütlen teile veel midagi,” sõnas ta. „Lakksaapad ja kandilised ninad tulid ühes ning samas tõllas ja sammusid koos mööda jalgrada nii sõbralikult kui vähegi võimalik – tõenäoliselt koguni käe alt kinni. Majja jõudnud, kõndisid nad mööda tuba edasi-tagasi; õigemini kõndisid kandilised ninad, kuna lakksaapad seisid paigal. Seda kõike võisin lugeda tolmuselt põrandalt, nagu sedagi, et mees kõndides üha enam ärritus. Seda näitas ta sammude pikenemine. Ta kõneles kogu aeg ja kahtlemata piitsutas end raevuhoogu. Siis juhtuski tragöödia… Nüüd olen teile rääkinud kõik, mida ise tean, sest muu on ainult oletus ja aimus. Siiski on meil alustamiseks hea baas. Peame kiirustama, sest ma tahan täna õhtupoolikul minna kontserdile Norman Nerudat17 kuulama.”

See vestlus toimus samal ajal, kui meie troska pikalt ja vaevaliselt mööda räpaseid uulitsaid ning morne kõrvaltänavaid logistas. Kõige räpasemal ja mornimal neist pidas meie voorimees järsku kinni. „See seal ongi Audley Court,” ütles ta, osutades kitsale praole tuhmis telliskiviseinas. „Tagasi tulles leiate mu siit.”

Audley Court polnud just meeldiv paik. Kitsas käik viis nelinurksele kiviplaatidega sillutatud õuele, mida piirasid räpased elumajad. Me läksime kasimata lastekarja ning õuele kuivama riputatud ebamäärast värvi pesu vahelt läbi, kuni jõudsime number 46-ni. Ust ehtis väike vasksilt, millele oli graveeritud Rance’i nimi. Küsimuse peale vastati, et kordnik magab, ja meid juhiti väikesesse elutuppa teda ootama.

Peagi ta ilmus ja näis olevat veidi ärritatud selle üle, et tema und segati. „Tegin oma ettekande jaoskonnas,” ütles ta.

„Holmes võttis taskust poolesovrinise18 mündi ja mängis sellega mõtlikult. „Meie aga arvasime, et meeldiv oleks seda kõike kuulda teie enese suust,” sõnas ta.

„Eks ma räägi teile muidugi hea meelega kõik ära, mis ma tean,” vastas kordnik, silmad kuldkettakesel.

„Laske meid siis kuulda, mis juhtus, aga täpselt nii, nagu teie seda nägite.”

Rance istus jõhvpolstriga sohvale ja tõmbas kulmu asjalikult kortsu, nagu oleks ta otsustanud oma jutustusest mitte midagi välja jätta.

„Räägin teile kõik otsast peale. Minu teenistus on õhtu kella kümnest hommiku kella kuueni. Üheteistkümne ajal oli „Valge Hirve” juures kaklus, aga muidu oli minu piirkonnas kõik üsna vaikne. Kell üks hakkas sadama ja ma trehvasin Harry Murcherit, seda, kellel on Holland Grove’i piirkond. Seisime koos Henrietta Streeti nurgal ja ajasime juttu. Varsti, võib-olla kahe paiku või natuke hiljem, mõtlesin, et teen õige ühe ringi ja vaatan, kas Brixton Roadi kandis on kõik korras. Tänavad olid tühjad ja hirmsasti porised. Teel ei näinud ma ühtegi hingelist, ainult paar troskat sõitis minust mööda. Lonkisin edasi, ja omavahel öelda mõtlesin parajasti, kui hästi passiks pitsikene head kanget kadakamarja napsi, kui äkki silmasin tollesama maja aknas tuld vilkumas. Aga mina teadsin, et need kaks maja Lauristoni pargis on tühjad, sest peremees ei lase reoveetorusid korda teha, olgugi et viimane üüriline, kes seal ühes majas elas, suri soetõppe. Ja kui ma siis aknas valgust nägin, sain otsekui puuga pähe ja mul tekkis kohe kuri kahtlus, et miski on korrast ära. Kui ma ukse juurde sain…”

„Te peatusite ja läksite siis aiavärava juurde tagasi,” segas mu kaaslane vahele. „Mispärast te seda tegite?”

Rance võpatas tugevasti ja jäi Sherlock Holmesile äärmiselt jahmunud ilmega pärani silmi otsa vahtima.

„Einoh, see on tõsi, söör,” lausus ta, „ehkki ainult taevas teab, kuidas teie seda teada olete saand. Vaadake, kui ma ukse juurde jõudsin, oli maja nii kangesti vaikne ja mahajäetud ja ma arvasin, et ega ei teeks paha, kui mul keegi kaasas oleks. Ma ei karda midagi, mis on siinpool hauda, aga mõtlesin, et äkki on see, kes soetõppe suri, tulnd neid torusid üle vaatama, mis ta tapsid. See mõte ajas mulle natuke nagu judinad peale ja ma läksin värava juurde tagasi, et vaatan järele, kas Murcheri laternat kuskil näha pole. Aga ei temast ega ka kellestki teisest olnd seal kihku ega kahku.”

„Kas tänaval ei olnud kedagi?”

„Mitte üht elavat hinge, söör, isegi mitte koera. Siis võtsin ennast kokku, läksin tagasi ja lükkasin ukse lahti. Sees oli kõik vaikne ja nii ma siis läksin tuppa, kus tuli põles. Kaminasimsil vilkus küünal, punane vahaküünal, ja selle valgusel ma nägin…”

„Jah, ma tean kõik, mida te nägite. Te käisite mitu korda ümber toa ja põlvitasite laiba juurde maha. Siis te läksite ja katsusite köögi ust, ja siis…”

John Rance hüppas hirmunult jalule, silmis kahtlus. „Kus teie peidus olite, et te seda kõike nägite?” hüüdis ta. „Mulle paistab, et te teate tublisti rohkem, kui te teadma peaksite!”

Holmes naeris ja ulatas kordnikule üle laua oma visiitkaardi. „Ärge hakake mind mõrvamise pärast arreteerima. Ma olen üks koertest ja mitte hunt. Mister Gregson ja mister Lestrade vastutavad selle eest. Jätkake aga pealegi. Mis te edasi tegite?”

Rance võttis uuesti istet, kuid siiski ei kadunud ta näolt niisugune ilme, nagu arvaks ta, et teda ninapidi veetakse. „Ma läksin värava juurde tagasi ja andsin vilet. See tõi kohale Murcheri ja veel kaks kordnikku.”

„Kas tänav oli siis tühi?”

„Nojah, oli küll – vähemalt sihukestest, kellest ikka midagi asja oleks olnud.”

„Mida te sellega öelda tahate?”

Kordniku nägu venis laiale naerule. „Olen mina oma teenistusajal nii mõndagi purjus selli näind,” ütles ta, „aga nii täis küll veel iial mitte kedagi kui too vennike. Ta oli värava juures, kui ma välja tulin, toetas ennast aiamüüri najale ja laulis täiest kõrist „Kolombiini” või mõnda muud sihukest lorilaulu. Ta ei jaksand seistagi, veel vähem abiks olla.”

„Missugune see mees oli?” küsis Holmes.

John Rance näis kõrvalekaldumise üle natuke pahandavat. „Lihtsalt üks ülemäära hullusti purjus mees,” lausus ta. „Kui meil nii palju tegemist poleks olnd, siis oleks ta ennast jaoskonnast leidnud.”

„Tema nägu, tema riietus – kas te neid tähele ei pannud?” küsis Holmes kärsitult vahele.

„Küllap ma juba panin, sest pidime teda ju püsti hoidma, mina ja Murcher kahekesi. Ta oli pikk punase näoga mees, lõug tihedasti…”

„Aitab,” ütles Holmes. „Mis tast edasi sai?”

„Meil oli ilma tematagi tegemist küllalt,” vastas politseinik solvunud häälega. „Küll ta juba kodutee üles leidis, selle peale vean kihla.”

„Mis tal seljas oli?”

„Pruun palitu.”

„Kas tal oli piits käes?”

„Piits? – Ei.”

„Ta oli selle siis nähtavasti maha jätnud,” pomises mu kaaslane. „Ega te pärast seda ei juhtunud nägema või kuulma mõnda voorimehevankrit?”

„Ei.”

„Siin on teile pool sovrinit,” ütles mu kaaslane tõustes ja võttis oma kübara. „Ma kardan, Rance, et politseiteenistuses ei tõuse te küll kunagi. Pea on teil otsas nii rohkem iluasjaks. Eile öösel oleksite võinud endale seersandipaelad teenida. Teil oli peos mees, kelle käes on selle saladuse võti ja keda me just otsime. Ei ole mõtet nüüd enam vaielda; ma ütlen teile, et see o n nii. Tulge, doktor.”

Politseinik jäi meist maha umbusklikuna, kuid ilmselt ebamugava enesetundega, ja me läksime troska juurde.

„Vana tobu,” ütles Holmes mürgiselt, kui me kodu poole sõitsime. „Mõelda ainult, et tal oli niisugune võrratu juhus käes ja ta ei kasutanud seda ära.”

„Mulle on kogu asi veel kaunis tume. On ju tõsi, et tolle mehe kirjeldus ühtib teie kujutlusega saladuse teisest kaasosalisest. Aga miks pidi ta pärast majast lahkumist sinna tagasi minema? See ei ole kurjategijate viis.”

„Sõrmus, mees, sõrmus – selle pärast ta tagasi tuligi. Kui meil tema püüdmiseks muud teed ei ole, siis sõrmusega võime ta alati ligi meelitada. Ma saan ta kätte. Selle kõige eest pean aga tänama teid. Ma ei oleks võib-olla läinud, kui teie mind poleks õhutanud, ja nii oleksin mööda lasknud kõige suurepärasema uurimisvõimaluse, mis mul kunagi on olnud –, etüüdi punases, eks ole? Miks ei võiks me natuke kunstikeelt kasutada. Läbi värvitu elukoestiku jookseb veripunane mõrvalõng ja meie kohus on see lahti harutada, eraldada, iga toll sellest nähtavale tuua. Nüüd aga einele ja siis Norman Nerudat kuulama. Ta hoog ja poognakäsitsus on oivalised. Mis on see Chopini pala, mida ta nii võrratult mängib: tral-lal-laa-ralle-ralle-raa?”

Troskaistme seljatoele nõjatudes lõõritas see asjaarmastaja verekoer kui lõoke, kuna mina mõtisklesin inimvaimu mitmepalgelisuse üle.