Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 12

Järgmisel hommikul pärast kõnelust mormoonide prohvetiga läks John Ferrier Salt Lake Citysse. Leidnud üles oma sõbra, kes Nevada mägedesse pidi minema, usaldas Ferrier tema kätte sõnumi Jefferson Hope’ile. Kirjas rääkis ta noormehele neid ähvardavast ohust ja sellest, kui vajalik oleks tema tagasitulek. See tehtud, oli ta meel pisut vähem murelik ja ta pöördus kergema südamega koju tagasi.

Kui ta oma farmile lähenes, oli ta üllatunud, nähes, et kummagi väravaposti külge oli seotud hobune. Veel enam üllatus ta aga, kui ta sisse astudes leidis oma elutoa kahe noore mehe valduses. Üks, pikliku kahvatu näoga, oli oma pöiad ahju najale püsti ajanud, lamaskledes ise kiiktoolis. Teine, härjakaela ning jämedajoonelise tursunud näoga, seisis, käed taskus, akna all ja vilistas populaarset kirikulaulu. Mõlemad noogutasid Ferrierile, kui ta sisse astus, ja see, kes kiiktoolis lesis, alustas vestlust.

„Võib-olla te ei tunne meid,” sõnas ta. „See siin on vanem Drebberi poeg ja mina olen Joseph Stangerson, kes teiega koos kõrbes rändas, kui issand oma käe ulatas ja teid tõeliste usklikkude kilda korjas.”

„Nagu ta teeb kõikide rahvastega, kui ta õige aja leiab olevat,” lisas teine ninahäälega. „Ta jahvatab aeglaselt, aga hästi peeneks.”

John Ferrier kummardas külmalt. Ta oli aimanud, kes ta külalised on.

„Me tulime siia oma isade nõuandel,” jätkas Stangerson, „et paluda teie tütre kätt ükskõik kummale meist, kumb aga teile või teie tütrele meele järele on. Kuna mul on ainult neli naist ja vend Drebberil seitse, siis näib, et mul peaks rohkem õigust olema.”

„Ei, ei, vend Stangerson,” hüüdis teine, „küsimus ei seisa selles, mitu naist meil on, vaid selles, kui palju me neid jõuame pidada. Minu isa andis oma veskid mulle üle ja mina olen nüüd rikkam.”

„Aga minu väljavaated on paremad,” vastas teine ägedalt. „Kui issand minu isa ära kutsub, saan mina tema parkimistöökoja ja nahavabriku. Siis olen mina sulle vanemaks ja kirikus olen tähtsam.”

„See jääb neiu otsustada,” väitis noor Drebber vastu, ise sealjuures oma peegelpildi üle muheldes. „Me jätame kõik tema otsustada.”

Selle kahekõne kestel seisis John Ferrier seesmiselt raevutsedes uksel. Ta pidi end kõigest jõust vaos hoidma, et mitte oma ratsapiitsa kahe külalise turjal tantsima panna.

„Kuulge,” ütles ta viimaks nende juurde astudes, „kui mu tütar teid kutsub, võite tulla, aga seni ärge oma nägu siia näidake!”

Kaks noort mormooni jõllitasid talle hämmastunult otsa. Nende meelest oli see omavaheline võistlus neiu käe pärast kõige suurem austus mõlemale – nii tütrele kui isale.

„Välja viib kaks teed,” karjus Ferrier, „uks on siin ja aken seal. Minge, kust tahate!”

Ta pruun nägu oli nii raevunud ja kuivetud käed nii ähvardavad, et külalised jalule kargasid ja kähku minekut tegid. Vana farmer järgnes neile ukseni.

„Kui omavahel olete otsustanud, kumb peab ta saama, siis andke mulle teada,” hüüdis ta neile pilkavalt järele.

„Selle eest pead sa veel valu kannatama,” kisendas Stangerson vihast kaamena. „Sa oled prohvetile ja Nelja Nõukogule avalikult vastu hakanud. Seda kahetsed sa oma elupäevade lõpuni.”

„Issanda käsi langeb veel raskesti sinu peale,” röökis noor Drebber. „Tema tõuseb ja nuhtleb sind rängasti!”

„Siis mina hakkan nuhtlemisega peale,” karjus Ferrier maruvihaselt ja oleks trepist üles püssi järele tormanud, kui Lucy tal käsivarrest kinni poleks haaranud ja teda tagasi hoidnud. Enne kui ta tütre käest lahti pääses, teatas kabjaplagin, et külalised olid laskeulatusest väljas.

„Säärased nurjatud nolgid ja valevagatsejad!” hüüdis ta otsmikult higi pühkides. „Ma näeksin meelsamini, et sa hauas oleksid, mu tüdruk, kui ükskõik kumma naine.”

„Mina samuti, isa,” vastas Lucy südilt, „…aga Jefferson jõuab ju varsti siia.”

„Jah, kaua enam aega ei lähe. Mida varem, seda parem, sest me ei tea, missugune võib olla nende järgmine samm.”

Oli tõepoolest viimane aeg, et keegi vanale tublile farmerile ning ta kasutütrele nõu ja jõuga appi tuleks. Kogu asunduse ajaloos ei olnud säärast jõhkrat vastuhakkamist vanemate autoriteedile veel kunagi esinenud. Kui juba väiksemaid eksimusi nii valjult karistati, missuguseks kujuneb siis selle suurmässaja saatus? Ferrier teadis, et ta varandus ja positsioon teda ei aita. Teisi niisama tuntud ja rikkaid mehi oli varemgi vaikselt kõrvaldatud ja nende varandused kirikule üle antud. Ta oli vapper mees, kuid see ebamäärane varjatud terror, mis teda varitses, pani ta värisema. Igale avalikule hädaohule võis ta väratamata vastu astuda, kuid teadmatus tegi ta jõuetuks. Tütre eest ta siiski peitis oma kartusi ja teeskles, nagu võtaks ta kogu asja kergelt, kuid armastusest terase silmaga nägi Lucy selgesti, et ta on rahutu.

Ferrier arvas, et saab Youngilt oma käitumise kohta mingi läkituse või valju noomituse, ja ta ei eksinud, kuigi see tuli kaunis ootamatul viisil. Järgmisel hommikul üles tõustes leidis ta oma üllatuseks väikese nelinurkse paberitüki, mis oli just tema rinna kohal voodivaiba külge kinnitatud. Paberile oli rasvaste laialivalguvate trükitähtedega kirjutatud:

KAKSKÜMMEND ÜHEKSA PÄEVA ON SULLE ANTUD MEELEPARANDAMISEKS, JA SIIS…

Kolm punkti tegid rohkem hirmu kui ükski ähvardus. Kuidas see hoiatus tema tuppa oli sattunud, valmistas John Ferrierile tublisti peamurdmist, sest teenijad magasid kõrvalhoones ja uksed-aknad olid kõik kõvasti kinni. Ta kortsutas paberi kokku ega lausunud tütrele sellest sõnagi, kuid see vahejuhtum lõi tal südame alt külmaks. Kakskümmend üheksa päeva oli nähtavasti ülejäänud osa kuust, mille Young oli lubanud. Missugune jõud või julgus võis aidata niisuguste salapäraste jõududega relvastatud vaenlase vastu! Käsi, mis selle nõela kinnitas, oleks võinud talle südamesse lüüa, ja ta ei oleks teadagi saanud, kes ta tappis.

Järgmisel hommikul tabas teda veel suurem vapustus. Nad olid just istunud hommikueinet võtma, kui Lucy üllatunult hüüatas ja ülespoole näitas. Lae keskpaika oli nähtavasti põletatud kepiga kritseldatud number 28. Lucyle oli see arusaamatu ja Ferrier ei selgitanud talle ka midagi. Selleks ööks jäi ta üles ja pidas vahetpidamata püssiga valvet. Ta ei näinud ega kuulnud midagi, ja siiski oli hommikuks ukse välisküljele maalitud suur 27.

Nii järgnes päev päevale, ja nii kindlasti kui saabus hommik, leidis Ferrier ikka jälle, et nähtamatud vaenlased olid oma registrit pidanud ja mõnes silmatorkavas kohas ära märkinud, kui mitu päeva talle armuajaks antud kuust veel oli jäänud. Mõnikord ilmusid saatuslikud numbrid seintele, teinekord põrandatele, vahetevahel olid nad väikestel plakatitel torgatud aiavärava või piirdetara külge. Kogu oma valvsuse juures ei suutnud John Ferrier avastada, kust need igapäevased hoiatused tulid. Neid nähes valdas teda peaaegu ebausklik jubedustunne. Ta muutus kõhnaks ja rahutuks ja ta silmis oli nagu mõne tagaaetava looma vaevatud pilk. Nüüd oli ta ainsaks lootuseks veel noore küti saabumine Nevadast.

Kahekümnest oli saanud viisteist ja viieteistkümnest kümme, kuid eemalviibijast polnud mingit teadet. Ükshaaval vähenesid numbrid, ja ikka veel ei olnud temast midagi kuulda. Kui iganes mõni ratsanik teel mööda kappas või kutsar oma veoloomi ergutas, tõttas vana farmer värava juurde, lootes, et ehk on ometi viimaks saabunud abi. Lõpuks, kui viis andis ruumi neljale ja see omakorda kolmele, valdas teda meeleheide ja ta jättis igasuguse pääsemislootuse. Ta teadis, et on võimetu, sest abi polnud kusagilt võtta ja asundust ümbritsevaid mägesid tundis ta halvasti. Sagedamini käidavad teed olid range valve all ja keegi ei pääsenud läbi ilma nõukogu lubatäheta. Kuhu ta ka ei pöördunud, näis, et teda ähvardavast löögist polnud võimalik kõrvale hoiduda. Siiski ei kõhelnud vanamees kordagi oma otsuses ennemini elust lahkuda kui nõustuda sellega, mida pidas oma tütrele teotuseks.

Ühel õhtul istus ta üksinda sügavais muremõtteis ja otsis raskest olukorrast asjatult mingit väljapääsu. Sel hommikul oli ta maja seinal seisnud number 2 ja järgmine päev pidi olema määratud ajast viimane. Mis juhtub siis? Teda painasid igasugused ebamäärased hirmukujutlused. Ja tütar – mis saab temast, kui isa enam pole? Kas sellest nähtamatust võrgust, mis neile igalt poolt ümber oli veetud, siis tõesti pääsemist ei ole? Ta laskis pea lauale langeda ja nuuksus, mõeldes oma abitusele.

Mis see oli? Läbi vaikuse kuulis ta nagu nõrka kraapimist. See oli tasane, kuid öises rahus selgesti kuuldav ja tuli ukse juurest. Ferrier hiilis eeskotta ja kuulatas pinevalt. Veidi aega peeti vahet ja siis korrati tasast, vargset kõbinat uuesti. Keegi koputas nähtavasti väga õrnalt ühele uksetahvlile. Oli see mõni öine palgatud mõrvar, kes tuli täide viima salajase tribunali surmaotsust, või tähendas keegi üles, et on saabunud armuaja viimane päev? Sel hetkel tundis John Ferrier, et surm on parem kui teadmatus, mis vapustas närve ja pani südame kõhedustundest võbisema. Ta läks otsustavalt edasi, tõmbas riivi eest ja lükkas ukse lahti.

Väljas oli kõik vaikne ja rahulik. Öö oli selge ja ülal taevas sirasid tähed. Farmeri ees oli tara ja väravaga piiratud väike majaesine aed, aga ei seal ega ka maanteel olnud näha ühtki inimolevust. Kergendusohkega vaatas John Ferrier paremale ja vasakule, kuni ta pilk juhuslikult otse jalge ette maha langes ja ta oma jahmatuseks nägi üht meest silmili maas lamamas, käed-jalad siruli.

Selle vaatepildi üle oli ta nii kohkunud, et ta jõuetuna vastu seina toetus ja käega kõrist kinni haaras, et lämmatada pealetükkivat karjet. Esialgu pidas ta maas lamavat kogu haavatuks või surijaks, siis aga nägi ta teda mao kiiruse ja hääletusega mööda maad eeskotta vingerdavat. Niipea kui mees majas oli, hüppas ta jalule, sulges ukse, ja imestunud farmeri ees seisis Jefferson Hope, ilme metsik ning otsustav.

„Suur jumal!” hingeldas John Ferrier. „Kuidas sa mind hirmutasid! Mis sundis sind ometi niimoodi sisse tulema?”

„Anna mulle süüa,” ütles noormees kähedalt. „Neljakümne kaheksa tunni jooksul ei ole mul mahti olnud suutäit süüa ega lonksu juua.” Aplalt asus ta hävitama külma liha ja leiba, mis peremehe õhtusöögist lauale olid jäänud. „Kas Lucy peab vapralt vastu?” küsis ta, kui oli veidi nälga kustutanud.

„Jah. Ta ei tea hädaohust midagi,” vastas isa.

„See on hea. Maja valvatakse igast küljest. Seepärast ma lähenesingi roomates. Nad võivad olla kuramuse valvsad, kuid siiski mitte küllalt valvsad, et üht Washoe kütti kinni püüda.”

Nüüd, kus John Ferrier teadis endal olevat ustava liitlase, tundis ta end sootuks teise inimesena. Ta haaras noormehe parkunud käe ja pigistas seda südamlikult. „Sina oled mees, kelle üle võib uhkust tunda,” sõnas ta. „Neid pole palju, kes tuleksid meie hädaohtu ning muresid jagama.”

„Sa tabasid märki,” vastas noor kütt. „Ma pean sinust lugu, aga kui sa üksi selle supi sees oleksid, mõtleksin tõsiselt järele, enne kui oma pea niisugusesse herilasepessa pistaksin. See on Lucy, kes mind siia toob, ja enne kui temale midagi halba juhtub, jääb Hope’ide pere Utah’s ühe võrra väiksemaks.”

„Mida me peame tegema?”

„Homme on teil viimane päev, ja kui te täna öösel midagi ette ei võta, olete kadunud. Mul on muul ja kaks hobust Kotkakurus ootamas. Kui palju raha sul on?”

„Kaks tuhat dollarit kullas ja viis tuhat pangatähtedes.”

„Sellest piisab. Mul on niisama palju juurde lisada. Me peame katsuma üle mägede Carson Citysse jõuda. Parem oleks nüüd Lucy üles äratada. Hea, et teenijad majas ei maga.”

Sel ajal, kui Ferrier oma tütart eelseisvaks teekonnaks ette valmistas, tegi Jefferson Hope majas leiduvast toidupoolisest väikese paki ja täitis savikruusi veega, sest kogemuste põhjal teadis ta, et mägiallikaid on vähe ja needki asuvad üksteisest kaugel. Vaevalt oli ta oma toimetamised lõpetanud, kui farmer koos tütrega tagasi tuli, teeleasumiseks valmis ja vastavalt riides. Armastajad tervitasid teineteist soojalt, kuid lühidalt, sest minutid olid kallid ja teha oli veel palju.

„Peame otsekohe teele asuma,” ütles Jefferson Hope, kõneldes vaikse, kuid kindla häälega nagu inimene, kes mõistab hädaohu suurust, kuid on oma südame selle vastu teraskõvaks teinud. „Ees- ja tagauks on valve all, aga külgmise akna kaudu võime ettevaatlikult välja saada ja üle põldude minema pääseda. Kui me juba kord maanteel oleme, jääb kuru, kus hobused ootavad, ainult kahe miili kaugusele. Koidu ajaks peaksid meil pooled mäed selja taga olema.”

„Aga mis siis, kui meid peatatakse?” küsis Ferrier.

Hope lõi laksatades vastu revolvripära, mis ta kuue alt välja ulatus. „Kui neid meie jaoks liiga palju on, võtame neist paar-kolm endaga kaasa,” sõnas ta kurja muigega.

Kõik tuled majas olid kustutatud. Läbi pimeda akna silmitses Ferrier põlde, mis tema omad olid olnud ja mis ta nüüd igaveseks kavatses maha jätta. Selle ohvri toomiseks oli ta siiski juba ammu jõudu kogunud ja mõte tütre aule ning õnnele kaalus üles igasuguse kahjutunde varanduse kaotamise pärast. Sahisevad puud, avar vaikne viljaväli – kõik näis nii rahulik ja muretu, et raske oli seal kujutleda varitsemas mõrvavaimu. Ent noore küti kahvatu nägu ja pingul ilme näitasid, et majale lähenedes oli ta selles oma silmaga veendunud.

Ferrieri kanda oli pangatähtede- ja kullakott, Jefferson Hope’i käes oli napp toiduvaru ja vesi, kuna Lucy võttis kaasa kompsukese mõnede oma väärtuslikumate esemetega. Väga aeglaselt ning ettevaatlikult avasid nad akna, ootasid, kuni tume pilv öö pisut tumedamaks varjutas, ja ronisid siis ükshaaval väikesesse aeda. Hinge kinni pidades liikusid nad küürakil ning komistades läbi aia ning jõudsid sedaviisi heki varju, mille äärt pidi nad edasi hiilisid kuni viljapõllule avaneva mulguni. Niipea kui nad sinna olid jõudnud, haaras noormees oma kahest kaaslasest kinni ja tõmbas nad varju, kus nad hääletult ja värisedes maha kükitasid.

Oli hea, et preeriatreening Jefferson Hope’ile ilvesekõrvad oli andnud. Vaevalt olid tema ja ta kaaslased küüru tõmbunud, kui neist mõne jardi kaugusel kostis mägiöökulli nukker huige, millele otsekohe väikese vahemaa tagant vastati teise huikega. Samal hetkel ilmus mulgust, mille poole nad olid suundunud, varjutaoline kogu ja laskis jälle kuuldavale kaebliku märguandehüüu, mille peale ilmus pimedusest nähtavale teine mees.

„Homme südaööl,” ütles esimene, kes näis olevat ülemus, „kui öösorr kolm korda häälitseb.”

„Hästi,” vastas teine. „Kas ma ütlen ka vend Drebberile?”

„Teata seda temale ja tema kaudu teistele. Üheksa seitsme vastu!”

„Seitse viie vastu!” kordas teine, ja kiiresti ning käratult kadusid kaks kogu kumbki eri suunas. Nende viimased sõnad olid nähtavasti mingi parool. Niipea kui nende sammud kaugusse olid kadunud, hüppas Jefferson Hope jalule, aitas oma kaaslased läbi mulgu ja juhtis neid nii kiiresti kui jalad kandsid üle põldude, sealjuures toetades ja pooleldi kandes tütarlast, kui selle jõud kippus otsa lõppema.

„Kähku edasi! Kähku edasi!” hingeldas ta aeg-ajalt. „Valvurite ahelikust oleme läbi. Kõik oleneb kiirusest. Kähku, kähku!”

Kui nad juba suurel maanteel olid, said nad kiiresti edasi. Ainult üks kord tuli keegi neile vastu, ent siis õnnestus neil põllule lipsata ja niimoodi äratundmist vältida. Linna eel pööras kütt kitsale konarlikule jalgrajale, mis viis mägedesse. Pimedusest kerkis kaks sünkjat hambulist mäetippu. Kitsas org nende vahel oligi Kotkakuru, kus hobused ootasid. Eksimatu vaistuga valis Hope teed suurte kaljumürakate vahel ja kuivanud ojasängis, kuni jõudis kaljudest varjatud kõrvalisse nurka, kus ustavad loomad olid kinni seotud. Tütarlaps pandi muula selga ja vana Ferrier oma rahakotiga ühe hobuse selga, kuna teist juhtis mööda järsku ohtlikku rada Jefferson Hope.

See oli vaevaline teekond igaühele, kes polnud harjunud loodusele tema kõige metsikumates tujudes näkku vaatama. Ühel pool tõusis tohutu must kaljusein, range ja ähvardav, ulatudes tuhande jala kõrgusele või isegi enam. Selle ebatasast pinda katsid pikad basaltsambad nagu mõne kivistunud koletise roided. Teisel pool tegi igasuguse edasiliikumise võimatuks kaljurahnude ja kivirusu metsik kaos. Kõver konarlik rada oli kohati nii kitsas, et tuli minna hanereas, ja nii järsk, et ainult osavad ratsanikud üldse edasi pääsesidki. Kõigist ohtudest ja raskustest hoolimata olid põgenike südamed siiski kerged, sest iga samm viis neid kaugemale kohutavast hirmuvalitsusest, mille eest nad põgenesid.

Varsti aga kogesid nad, et viibivad ikka veel „pühakute” kohtumõistmise piirkonnas. Nad olid mäekuru kõige mahajäetumasse ja metsikumasse lõiku jõudnud, kui tütarlaps ehmunult hüüatas ja ülespoole näitas. Raja kohale ulatuval tumedal kaljul, mis taeva taustal selgesti eraldus, seisis üksik valvur. Ta märkas põgenikke samal ajal kui need tedagi ja läbi vaikse mäelõhe kajas tema sõjaväeline hõige: „Kes seal käib?”

„Rändurid teel Nevadasse,” vastas Jefferson Hope, käsi sadula küljes rippuval püssil.

Võis näha, kuidas üksik valvur omagi püssi sõrmitses ja neid teraselt pilguga mõõtis, nagu poleks ta vastusega rahul.

„Kelle loaga?” küsis ta.

„Püha Nelja loaga,” vastas Ferrier. Tema kogemused mormoonide seas olid talle õpetanud, et see oli kõige kõrgem võim, millele ta võis viidata.

„Üheksa seitsme vastu!” hüüdis valvur.

„Seitse viie vastu,” vastas Jefferson Hope viivitamatult, meenutades aias kuuldud märgusõna.

„Minge läbi, ja jumal teiega,” ütles hääl ülevalt. Teisel pool valveposti muutus rada laiemaks ja hobused said hakata traavi jooksma. Tagasi vaadates nägid põgenikud üksikut valvurit püssile toetumas ja teadsid, et olid läbinud äravalitud rahva kõige kaugema valvepunkti ning et nüüd laiub nende ees vabadus.