Читать книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle - Страница 21

„Nii, Watson,” ütles Holmes käsi hõõrudes, „meie käsutuses on pool tundi. Kasutagem seda siis hästi. Nagu ma teile juba ütlesin, on mul lugu peaaegu täielikult selge, aga me ei tohi lasta ennast liigsest eneseusaldusest eksiteele viia. Kuigi juhtum paistab olevat lihtne, võib selle taga veel midagi palju keerukamat peituda.”

„Või lihtne!” hüüatasin mina.

„Muidugi,” vastas Holmes, ilme nagu arstiteaduse õppejõul, kes oma kuulajatele kliinikus üksikasjaliselt mõnd haiguslugu seletab. „Istuge ainult siia nurka, et teie jäljed asja keerulisemaks ei teeks. Nüüd tööle! Esiteks, kuidas need inimesed siia tulid ja kuidas nad siit lahkusid? Ust ei ole eile õhtust saadik avatud. Kuidas aknaga on?” Ta viis lambi akna juurde ja tegi seal pominal tähelepanekuid, pöördudes nendega aga pigem enese kui minu poole. „Aken on seestpoolt haagis. Raamid on tugevad. Küljel hingesid ei ole. Teeme ta siis lahti. Vihmaveetorusid lähedal ei ole. Katuseni siit ei ulatu. Aga ometi on inimene siitkaudu sisse roninud. Aknalaual on mullane jalajälg. Ja siin on ümmargune porine märk, siin põrandal veel üks ja laua juures jälle. Vaadake, Watson! See seletab ju kõik.”

Silmitsesin ümmargusi, selge piirjoonega poriseid ringe.

„See pole jalajälg,” tähendasin.

„Meile seetõttu hulga väärtuslikum. See on puujala jälg. Näete, aknalaual on saapa jälg, raske, laia metallist kontsaga saapa jälg, ja selle kõrval puujala jäetud jälg.”

„See oli siis puujalaga mees!”

„Täpselt. Kuid keegi teine oli veel, keegi väga osav ja tubli abiline. Kas teie suudaksite seda seina mööda üles ronida, doktor?”

Vaatasin avatud aknast alla. Kuu valgustas ikka veel heledasti majanurka. Olime oma tubli kuuekümne jala kõrgusel, ja kuhu ma ka ei vaadanud, ei leidnud ma tellisseinas vähimatki lõhet ega muud jalatuge.

„See on täiesti võimatu,” vastasin.

„Ilma abita jah. Aga oletage, et teil on siin üleval sõber, kes kinnitab selle hea tugeva köie tolle suure konksu külge seal seinas ja laseb ta siis otsapidi alla teie kätte. Sel juhul ma usun, et kui te küllalt käbe oleksite, roniksite üles kõige oma puujalaga tükkis. Lahkuda võiksite muidugi sama teed kaudu, ja teie liitlane tõmbaks nööri üles, päästaks konksu küljest lahti, suleks akna, paneks selle seestpoolt haaki ning läheks ära samal viisil, nagu ta siia tuli. Siinjuures võib veel märkida üht vähem tähtsat asjaolu,” jätkas ta köit sõrmitsedes, „nimelt et meie puujalaga sõber oli küllalt tubli ronija, aga mitte elukutselt meremees. Käenahk polnud tal sugugi sarvestunud. Mu luup näitab mitut vereplekki, eriti köie lõpus, ja sellest ma järeldan, et ta libistas end alla nii kiiresti, et tal peopesadelt nahk maha tuli.”

„See kõik on väga tore,” ütlesin mina, „aga asi muutub järjest arusaamatumaks. Näiteks see saladuslik kaaslane – kuidas tema sisse sai?”

„Jah, see kaaslane,” kordas Holmes mõtlikult, „tema teeb asja tõesti põnevaks ja natuke ebatavaliseks. Arvan, et see kaaslane alustab meie kriminaalasjade kroonikas uut peatükki: samalaadseid juhtumeid on seni ette tulnud ainult Indias, ja kui mu mälu mind ei peta, Senegambias.”

„Kuidas ta tuppa sai?” kordasin uuesti. „Uks on lukus, ka aknast ei pääse sisse. Tuli ta ehk korstna kaudu?”

„Selleks on kamin liiga kitsas,” vastas Holmes. „Kaalusin juba seda võimalust.”

„Kuidas siis?” käisin peale.

„Kipute mu õpetust unustama,” sõnas ta pead vangutades. „Kui sageli olen teile öelnud, et kui olete kõrvale jätnud kõik võimatu, siis see, mis üle jääb, ükskõik kui ebatõenäoline see ka ei tunduks, peab olema õige. Me teame, et ta ei tulnud ukse, akna ega korstna kaudu. Teame ka, et ta ei võinud ennast toas varjata, sest siin poleks tal selleks lihtsalt kohta olnud. Kust ta siis tuli?”

„Läbi laeaugu!” hüüdsin.

„Muidugi. Sealtkaudu pidi ta tulema. Kui te nüüd oleksite nii lahke ja näitaksite mulle tuld, jätkaksime oma uuringuid ülemises kambris – salajases ruumis, kust aare leiti.”

Ta ronis mööda treppredelit üles, toetas teise käe teisele aampalgile ja vinnas ennast katusekambrisse. Siis heitis ta kõhuli maha, küünitas käe lambi järele ja hoidis seda, kuni ma talle järele ronisin.

Leidsime ennast ruumikeses, mis oli ühtepidi kümme, teistpidi kuus jalga pikk. Põranda moodustasid siin aampalgid ja õhuke peergudele tõmmatud krohvikord nende vahel, nii et käies tuli astuda ühelt palgilt teisele. Ruumi längus seinad jooksid ülal kokku ja moodustasid ilmselt katuse sisemise vooderduse. Mööblit polnud siin mingisugust ning põrandat kattis paksult aastate jooksul kogunenud tolm.

„Noh, näete, seal ta meil ongi,” lausus Sherlock Holmes kätt längus seinale toetades. „Siin on luuk, mis viib katusele. Võin selle lahti lükata, ja siinsamas on katus, pealegi õige väikese kallakuga. Tähendab siitkaudu tuligi Number Üks sisse. Vaatame järele, ehk leiame sellest isikust veel mõne märgi.”

Holmes valgustas lambiga põrandat, ja kui ta seda tegi, nägin ta näol teist korda selle öö jooksul kohkumust ja hämmastust. Jälgisin ta pilku ja mu ihukarvad tõusid püsti. Põrand oli tihedasti täis palja jala jälgi – selgeid, teravapiirilisi, suurepärase kujuga jälgi, kuid poole väiksemad kui tavalisel inimesel.

„Holmes,” sosistasin ma ärevalt, „selle õudse teoga on hakkama saanud laps.”

Holmes oli juba enesevalitsemise tagasi saanud.

Ta ütles: „Ka mind vapustas see hetkeks, aga asi on üsna loomulik. Kui mu mälu poleks mulle vingerpussi mänginud, oleksin seda juba ette võinud öelda. Siit ei leia me enam midagi. Läki alla.”

„Missugune on siis teie teooria nende jälgede suhtes?” pärisin uudishimulikult, kui me jälle all toas tagasi olime.

„Kallis Watson, katsuge pisut ise analüüsida,” vastas Holmes veidi läbematult. „Minu meetodid on teile teada. Rakendage neid, ja väga õpetlik oleks tulemusi võrrelda.”

„Ma ei suuda midagi välja mõelda, mis faktidega kokku sobiks,” vastasin.

„Varsti on teile kõik selge,” sõnas Holmes pikemalt mõtlemata. „Arvatavasti pole siin enam midagi olulist, aga järele vaadata ju võib.”

Tõmmanud taskust luubi ja mõõdulindi, hakkas ta kiiresti põlvili mööda tuba liikuma; ta mõõtis, võrdles ja uuris, pikk terav nina põrandalaudadest ainult mõne tolli kaugusel, ümmargused silmad peas säramas nagu linnul. Ta liigutused olid kiired, käratud ja vargsed nagu jälgi otsival treenitud verekoeral, ja mul tekkis tahtmatult mõte, missuguseks kohutavaks kurjategijaks ta oleks võinud saada, kui ta oma tarmukust ja vaimuteravust poleks kasutanud mitte seaduse kaitseks, vaid selle vastu. Tuba mööda tuhnides pomises ta kogu aeg endamisi ja lõpuks hüüatas rõõmsalt:

„Meil veab tõepoolest. Suurem vaev peaks nüüd seljataga olema. Number Ühega juhtus niisugune äpardus, et ta astus kreosoodi sisse. Näete, ta väikese jala jälg ulatub servapidi sellesse ebameeldiva lõhnaga vedelikku. Korvpudelile on mõra sisse löödud ja kreosooti sealt välja valgunud.”

„Ja mis siis sellest?” pärisin mina.

„Noh, ta on meil peos, muud midagi,” vastas Holmes. „Tean koera, kes ta selle lõhna järgi kas või maailma otsast üles otsib. Kui koertekari suudab jälitada maad mööda veetud heeringat läbi terve krahvkonna, kui kaugele jälitab siis veel spetsiaalselt treenitud ajukoer säherdust teravat lehka? See kõlab nagu ühe tundmatuga võrrand. Vastus peaks meile andma… Ohoo, aga sealt tulevadki juba seaduse täieõiguslikud esindajad.”

Alt kostis raskeid samme ja valju kõnekõminat ning välisuks langes klõmdi kinni.

„Enne kui nad siia jõuavad, katsuge korraks selle vaesekese kätt ja jalga,” käskis Holmes. „Mida te tunnete?”

„Lihased on kivikõvad,” vastasin.

„Just nii. Nad on palju tugevamini kokku tõmbunud kui tavalise rigor mortis’e34 puhul. Ja sinna juurde see moonutatud nägu, see Hippokratese naeratus ehk risus sardonicus35, nagu vanaaja kirjanikud seda kutsusid, – mis järeldusele see teid viib?”

Surm mingi tugeva alkaloidi toimel,” vastasin, „mingi strühniiniga sarnaneva aine toimel, mis kangestuskrambi esile kutsub.”

„Niisugune mõte tuli mulle ka kohe, kui ma läbi lukuaugu seda krampitõmbunud nägu silmitsesin. Tuppa saades hakkasin kohe otsima vahendit, mille abil mürk kehasse viidi. Nagu te nägite, avastasin okka, mis oli õige nõrgalt peanahasse torgatud või lastud. Näete, koht, mida nooleke tabas, pidi olema laeaugu poole pööratud, kui mees sirgelt toolil istus. Vaadake nüüd seda okast.”

Võtsin okka väga ettevaatlikult sõrmede vahele ja hoidsin vastu valgust. Okas oli pikk, terav ja must, tipu lähedalt justkui vaabakorraga kaetud, nagu oleks ta külge mingit kleepuvat ollust kuivanud. Tömp ots oli noaga siledaks ja ümaraks lõigatud.

„On see okas pärit Inglismaalt?” küsis Holmes.

„Ei, kindlasti mitte.”

„Kõigi nende andmete põhjal peaksite suutma õigetele järeldustele tulla. Aga regulaarväed on juba kohal, nii et abijõud võivad tagasi tõmbuda.”

Sellal kui Holmes rääkis, tulid rasked sammud järjest lähemale, kõmasid juba koridoris, ja nüüd astus sisse väga tüse ning väärikas halli ülikonnaga mees. Ta oli priske, punane, vereküllane nägu, ja kotjate tursunud laugude vahel pilgutles paar pisikesi teraseid silmi. Kohe tema kannul tuli mundris politseiinspektor ja ikka veel võbisev Thaddeus Sholto.

„Vaat kus lugu!” hüüdis esimene sissetungija käheda häälega. „Vaat kus alles lugu! Ja kes need kõik on? Maja paistab rahvast kubinal täis olevat!”

„Arvan, et peaksite mind mäletama, mister Athelney Jones,” lausus Holmes rahulikult.

„Aga jah, mäletan muidugi, miks ei mäleta!” ähkis teine vastu. „Teie olete ju mister Sherlock Holmes, teoreetik. Ma ei unusta ilma peal, kuidas te Bishopsgate’i kalliskivivarguse puhul meile kõigile põhjustest ja järeldustest ja tagajärgedest loenguid pidasite. Tõsi küll, tookord näitasite meile õiged jäljed kätte, aga eks te tunnista nüüd ju isegi, et see läks teil korda rohkem tänu heale õnnele kui mõistuse juhtimisele.”

„Asja lahendamiseks oli vaja ainult veidi üsna lihtsat arutlemist.”

„No mis te nüüd räägite! Ärge häbenege üles tunnistada. Aga mis siin siis juhtunud on? Paha lugu! Paha lugu! Ainult ranged faktid – teooriale siin ruumi ei ole. Küll on õnn, et juhtusin ühe teise asja pärast Norwoodis olema! Olin jaoskonnas, kui teade toodi. Mida teie arvates selle mehe surma põhjustas?”

„Oh, vaevalt saan ma siin oma teooriaid arendama hakata,” sõnas Holmes kuivalt.

„Miks mitte, miks mitte! Ma ei salga sugugi, et te vahel märki tabate. Heldene aeg! Uks oli lukus, nagu ma aru sain. Poole miljoni väärtuses kalliskive ära viidud. Kuidas aknaga oli?”

„Aken oli kinni, aknalaual on aga jalajäljed.”

„Hea küll, hea küll, kui aken oli kinni, pole jälgedel selle asjaga mingit pistmist. See peaks iseenesest selge olema. Mees võis ju surra südamerabandusse – aga kalliskivid on samuti kadunud. Ahaa! Kuulake minu teooriat. Vahel tulevad mulle sellised vaimuvälgatused. Seersant, palun astuge korraks välja, ja teie ka, mister Sholto. Teie sõber võib siia jääda. Mida te sellest arvate, Holmes? Sholto oli, nagu ta ise tunnistas, eile õhtul oma venna juures. Vend suri südamerabandusse ja Sholto kõndis aardega minema! Kuidas sobib?”

„Ja seepeale tõusis surnud mees üles ning keeras ukse seestpoolt hoolega lukku.”

„Hm! Ei klapi jah. Võtame kaine mõistuse appi. See Thaddeus Sholto o l i oma venna juures ja tülitsesid nad ka, seda me teame. Nüüd on vend surnud ja kalliskivid läinud – see on meil samuti teada. Pärast seda kui Thaddeus venna juurest lahkus, ei ole keegi venda näinud. Tema voodi on puutumata. Thaddeus on ilmselt väga ärritatud. Ta väljanägemine on… noh, mitte just võluv. Näete, kuidas ma Thaddeuse ümber võrku punun. See hakkab järjest koomale tõmbuma.”

„Te ei tea veel kõiki fakte,” tähendas Holmes. „Surnu peanahas, seal, kus on näha väike punane täpp, oli see puukilluke, mida mul on küllaga põhjust mürgiseks pidada. Laual lebas see kaart kirjutusega, mida te näete, ja seal kõrval too õige kummaline kivist peaga riistapuu. Kuidas need asjad teie teooriaga sobivad?”

„Kinnitavad seda igas suhtes,” väitis paks detektiiv suurustlevalt. „Maja on ju India imeasju täis. Thaddeus võttis selle riistapuu tulles kaasa, ja kui puukild on mürgine, võis Thaddeus seda täpselt samuti tapmiseks kasutada nagu ükskõik kes teine. Kaart on mingi hookuspookus, petteks tehtud muidugi. Ainus küsimus seisab selles, kuidas ta siit ära läks. Aa, selge, laes on ju auk!”

Mehe kogukust arvesse võttes ronis ta väga osavalt treppredelist üles ja litsus end august läbi katusealusesse. Kohe varsti kuulutas juubeldav hääl, et ta on leidnud katuseluugi.

Midagi ta mõnikord ikka märkab,” tähendas Holmes õlgu kehitades. „Vahel hakkab tal pea veidi jagama. Il n’y pas des sots si incommodes que ceux qui ont de I’esprit! 36

„Näete siis,” ütles Athelney Jones jälle alla ronides, „faktid on siiski kindlamad kui teooriad. Mul on asja kohta juba oma kindel seisukoht. Üleval on luuk, mis viib katusele, ja see luuk on irvakil.”

„Mina tegin ta lahti.”

„Ah tõesti! Teie siis märkasite seda ka?” näis ta sellest avastusest veidi löödud olevat. „Hüva, märkas seda kes märkas, igatahes näitab see, kustkaudu too saks minema sai. Inspektor!”

„Jah, sir,” vastati koridorist.

„Kutsuge mister Sholto sisse. – Mister Sholto, minu kohus on teid informeerida, et kõike, mida te ütlete, võidakse kasutada teie vastu. Arreteerin teid kuninganna nimel, sest olete seotud oma venna surmaga.”

„Näete nüüd! Kas ma ei öelnud!” kaebas vaene mehike käsi laiutades ja ühe otsast teise otsa vaadates.

„Ärge muretsege, mister Sholto,” rahustas teda Holmes. „Olen kindel, et suudan teie süütust tõestada.”

„Ärge andke liiga suuri lubadusi, härra teoreetik, ärge andke liiga suuri lubadusi!” sähvas salapolitseinik. „Viimaks leiate, et asi on palju rängem kui arvate.”

„Ma mitte ainult et tõestan tema süütuse, vaid ka osutan teile heast südamest teene: annan teile ühe mehe nime ja kirjelduse neist kahest, kes eile õhtul selles toas käisid. Mul on põhjust arvata, et tema nimi on Jonathan Small. Ta on vähese haridusega mees, väikest kasvu, õige liikuv, ehkki parem jalg on tal ära; kannab puujalga, mille ots on seesmisest servast kulunud. Vasaku jala saapal on tal paks kandilise ninaga tald ja raudrandiga konts. Ta on keskealine, väga pruuniks põlenud, ja on olnud sunnitööl. Nendest tundemärkidest on teile ehk abi, koos faktiga, et ta peopesadelt on nahk maas. Teine aga …”

„Ohoo, või teine ka veel!” osatas Athelney Jones mõnitava häälega, kuigi oli selgesti näha, et Holmesi üksikasjalised andmed teda hämmastasid.

„Teine on üpris kummaline isik,” lausus Holmes kannal ringi pöördudes. „Loodan, et võin teile õige pea tutvustada neid mõlemaid. Kõneleksin sõnakese teiega, Watson.”

Ta viis mu koridori trepiotsale ja ütles:

„Asjade käik on olnud nii ootamatu, et oleme oma esialgse eesmärgi peaaegu unarusse jätnud.”

„Mõtlesin just sama,” vastasin talle. „Pole sugugi õige, et miss Morstan veel kauemaks sellesse õnnetusemajja jääb.”

„Muidugi. Peate ta koju saatma. Ta elab missis Cecil Forresteri juures Alam-Camberwellis, nii et mitte väga kaugel. Ootaksin teid siin, kui tahate tagasi tulla. Või olete ehk liiga väsinud?”

„Sugugi mitte. Ma ei usu, et ma puhata saaksin, enne kui see fantastiline lugu veidi selgemaks saab. Olen varemgi elu pahupoolt näinud, aga pean ausalt ütlema, et tänaõhtused rängad üllatused on mu närve õige põhjalikult vapustanud. Ometi tahaksin nüüd, kus ma juba nii kaugele olen läinud, selle loo teiega koos lõpuni kaasa teha.”

„Teie juuresviibimisest oleks mulle palju abi,” vastas Holmes. „Uurime asja ise kahekesi välja ja laseme sel Jonesil rõõmustada oma vaimusünnituste üle, mis ta ka iganes välja ei hauks. Kui olete miss Morstani koju viinud, sõitke Lambethisse üsna jõe äärde, Pinchin Lane’ile, maja number kolm. See on kolmas maja paremat kätt ja seal elab topisetegija, Sherman on ta nimi. Aknal näete nirki, kellel on jänesepoeg küünte vahel. Ajage vana Sherman üles, tervitage teda minu poolt ja öelge, et vajan kohe Tobyt. Ja Toby tooge tõllas kaasa.”

„Toby on koer, kui ma ei eksi?”

„Jah, isevärki segavereline krants, aga imeväärse haistmismeelega. Eelistan Toby abi tervele Londoni kriminaalpolitseile.”

„Toon ta siis ühes,” lubasin. „Kell on praegu üks. Kui saan puhanud hobuse, peaksin enne kolme tagasi olema.”

„Mina katsun seni missis Bernstone’ilt ja hindust teenrilt midagi välja pigistada. Viimane magavat mister Thaddeuse jutu järgi kõrvalkambris. Peale selle uurin suure Jonesi meetodeid ja kuulan tema mitte just ülearu delikaatseid tähendusi. Jajaa… Wir sind gewohnt, daß die Menschen verhöhnen, was sie nicht verstehen.37 Goethe ütleb alati väga tabavalt.”